Kuuendaks erakonnaks riigikogusse pürgiv ja pääsev erakond ei soovi õõvastava populismi ja mudamaadlusega kaasa minna.

Regulaarsed arvamusküsitlused ja nendest kooruvad reitingud näitavad, et riigikogu valimised on kuue erakonna omavaheline võistlemine, kellel on reaalne võimalus parlamenti pääseda. See on valijate eeldus ja eelistus.

Valimiskampaania kajastus ja reaalne elu on paraku teine. Kaks kõige populaarsemat parteid otsustasid minna valimistele omavahelise mudamaadluse saatel, sest see teenib kõige paremini nende eesmärke. Valijad polariseeruvad ja koonduvad nende ümber. Väiksemad erakonnad justkui ei loe ega muuda midagi. Tsirkust jätkub ja päris asjadest – see tähendab Eesti tulevikust ja inimeste eluolust ja toimetulekust – ei peagi rääkima. Ega suurt midagi tegema.

Piisab valijate häälte ostmisest riigikogus esindatud erakondade poolt tohutute toetuste pakettidega, sealhulgas sisuliselt kesk-asiaatliku katuserahaga, mida nimetatakse õigusega «helikopterirahaks». LNG-gaasi ja elektriga seotud megakobarkäkkidest ja tegematajätmistest minnakse sujuvalt mööda. Nagunii mitte keegi ei vastuta.

2 mõtet

Roheenergia suunas tuleb kiiresti liikuda, sest see on tulevik, kuhupoole liiguvad kõik arenenud riigid. Me jääme muidu neist lootusetult maha.

Peame kaitsma mitte ainult oma manööverüksuseid, vaid eelkõige oma elanikke ja nende toimetulekuks vajalikku infrastruktuuri.

EKRE justkui tahab Eestit päästa. Kelle, kui mitte ise enda käest? Kõik viis erakonda praeguses riigikogus on tõestanud veenvalt, kahes järjestikuses valitsuses, oma võimetust Eestile kindlat ja edasiviivat sihti luua ning suuri ja vajalikke otsuseid teha. Hea seegi, et ükski teine erakond, peale äärmuspopulistide, ei võitle Eesti riikluse aluste vastu. Kõik viis erakonda on haletsusväärselt populismiga kaasa läinud, kuid üks neist jääb ületamatuks.

Kuuendaks erakonnaks riigikogusse pürgiv ja pääsev erakond ei soovi õõvastava populismi ja mudamaadlusega kaasa minna. Ta soovib päris asjadest rääkida, ilma populismita, pikas perspektiivis ning hoidudes ohtlikust manipuleerimisest valijaskonnaga. Pööran tähelepanu sellele, et enne valimisi püütakse luua kunstlikult sõjaseisukorra õhkkonda, mis kutsub üles valitsevate erakondade poolt hääletama. Jah, Pihkva kandis toimuvad sõjalised õppused, kuid neid on toimunud varemgi ja neist ei saa praegu välja lugeda Venemaa valmistumist Eesti, see tähendab NATO ründamiseks.

Millest me tahame rääkida ja mida me pakume Eesti inimestele? Esiteks, teeme ükskord ometi edasiviivaid otsuseid energiavaldkonnas, mis aitavad meie majandust uuesti jalule, vähendavad inflatsiooni ning parandavad elanike toimetulekut. Lõpetagem tsirkuse tegemine LNG-terminali ümber ja toogem esimene gaasilaev kohale. Liikugem kiiresti roheenergia suunas, sest see on tulevik, kuhupoole liiguvad kõik arenenud riigid. Me jääme muidu neist lootusetult maha. Põlevkivi on minevik. Me peame seda kasutama, kuniks meil tekib piisav taastuvenergia tootmise võimekus, kuid mida kiiremini toimub üleminek, seda parem. See on möödapääsmatu, rääkigu põlevkivi põletajad mida tahes. Eelmised valitsused on rääkinud ja nii-öelda seadnud sihte, kuid nad ei ole praktiliselt mitte midagi teinud.

Teiseks, elame taas kord murrangulisel ajal, mis on paljuski võrreldav 1990. aastate algusega. Impeerium laguneb täiega meie silme all. Toona seadsime sihiks Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse, mida me saavutasime tänu erakondade vahel valitsenud üksmeelele vähem kui kümne aastaga. Eesti 200pakub välja erakondadeülese riigikaitse kokkuleppe sõlmimise riigikogu uues koosseisus. Me lähtume laiapindsest riigikaitsest, mis hõlmab võrdselt tähtsustatud ja rahastatud sõjalise kaitse ja mittesõjalise valmiduse. Kumbki peab saama kolm protsenti riigi SKTst. Kokku kuus protsenti. Me ju näeme sõda Ukrainas, kuidas Venemaa hävitab elumaju, elektri-, sooja- ja veevõrke ning muud elutähtsat taristut. Me peame kaitsma, sealhulgas rääkides õhu- ja raketikaitsest ehk Kalevipoja kuplist, mitte ainult oma manööverüksuseid, vaid eelkõige oma elanikke ja nende toimetulekuks vajalikku infrastruktuuri. Laiapindse riigikaitse mittesõjaline pool hõlmab väga palju aspekte, kuni rahvusringhäälinguni välja, mis on elutähtis teenus riigi kriisikommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse vahendina.

Tehkem lõpuks konkreetne pikaajaline plaan eestikeelsele haridusele üleminekuks. See küsimus on üleval üle 25 aasta ja ikka ei tea keegi riigikogus esindatud erakondadest, kuidas seda reaalselt teostada.

Kolmandaks, tehkem lõpuks konkreetne pikaajaline plaan eestikeelsele haridusele üleminekuks. See küsimus on üleval üle 25 aasta ja ikka ei tea keegi riigikogus esindatud erakondadest, kuidas seda reaalselt teostada. Ootame veel 25 aastat? Lätis polnud see teema isegi arutlusel, kui meil oli nii-öelda plaane ja isegi tähtaegasid (1990. aastate lõpus). Läti läks meist mööda ja meie ikka muneme edasi. Sest meil on valimised ja käib võitlus venekeelsete valijate pärast.

Mis takistab noori õpetajaid koolitamast, ka eesti koolidele, kus valitseb samuti suur õpetajate põud?  Õpetajad on samuti inimesed, kes soovivad oma töö eest väärikat palka saada, töötada ja elada heades tingimustes ning tunda rahulolu tehtud tööst. Väärtustagem haridust! See on meie rahva tulevik, mitte põlevkivi ahju ajamine ja metsa lausraiumine.

Meil on igas valdkonnas edasiviivaid ettepanekuid, mida me soovime avalikult esitada ja arutada. Me ei soovi igas küsimuses jalgratast leiutada, vaid koos teha asju, mida on vaja teha. Parimal võimalikul viisil ning õigel ajal, mitte hiljem ja oluliselt kallimalt. Meil on vaja ühtsust, poliitiliselt ja ühiskondlikult, vaatamata eriarvamustele, sest ees seisavad rasked ajad. Lõpetagem lauspopulism ja mudamaadlus. Putini sõda ei ole kõiges süüdi. Ei ole vaja pidevalt selle taha peitu pugeda. Putini sõda ei ole näiteks süüdi selles, et Eestis ei tehtud kümme aastat investeeringuid tuuleenergiasse. Tehkem ükskord vahet sellel, mida me saame ja peame ise tegema ning mida ei ole võimalik (üksi) teha.