"Rohepööre on meie tulevik, rääkigu kriitikud sellest, mida tahes."

COVID-19 pandeemia vaevalt rauges, korraks, kui Venemaa tekitas uue kriisi, mis lööb laineid eriti Euroopas ja selle naabruses, kuid ka mujal maailmas. Me ei tea, millal ja kuidas Venemaa julm agressioon Ukraina vastu lõpeb. Ega sedagi, kas sõjale järgneb uus ja tõsine majanduskriis, eriti energiasektoris, mille algmeid me juba tajume. Fatalismiks pole põhjust, küll aga realismiks, säilitades tubli annuse optimismi, sest Eesti käekäik sõltub ennekõike meist.

Tõsi on see, et maailm muutub kiiresti, meie silme all, ning muutused on paljuski pöördumatud. Venemaa päästis valla maailma uue polariseerumise ehk demokraatliku ja ebademokraatliku leeri vastandumise. See on olelusvõitlus, mis on ilmselgelt dünaamilisem (sõda Euroopas, sanktsioonid jne) kui kunagine Külm sõda (1946-1991). Peale jääb see, kellel on suurem enesekaitsetahe ja -võime, kuid ka kvaliteedi poolest ülekaalukad tehnoloogilised ja inimressursid.

Venemaa kasutab loodusvarade eksporti relvana. See on poliitiline survevahend ning ühtlasi sõjamasina rahaallikas. See on loomulik, et läänemaailm loobub Venemaa energiakandjatest ja muust kahepoolsest majandustegevusest, mis võimaldab Moskval meid šantažeerida ja haavata ning teisalt meie raha eest rakette ja muid relvi toota, millega meid rünnata. Meil saavad olema teatud raskused, näiteks ei saa välistada ajutisi elektrikatkestusi ja elektritarbimise piiramist, kuid me elame need üle ning juurutame uue toimiva energeetikamudeli.

Muutused on tihti valulikud, kuid paraku vajalikud ja lõpuks edasiviivad. Igas halvas asjas on pea alati ka midagi head. COVID-19 pandeemia oli (on) kahtlemata kahjulik, kuid on pannud inimesi rohkem mõtlema ja tegutsema oma tervise nimel. Tervishoiusüsteem ja kogu riik sai hea treeningu, kui nii võib öelda, mis kulub marjaks ära ka teistsugustes kriisioludes. Rohepööre on meie tulevik, rääkigu kriitikud sellest, mida tahes. Maakera, sealhulgas Eesti taastumatud loodusrikkused ei ole lõputud, pigem paljud neist hakkavad ammenduma, ning elukeskkonna saastamine - eriti fossiilkütustega - ei ole hea kingitus meie lastele ega lastelastele.
Isegi kitsamas julgeoleku tähenduses ehk sõjalises kaitses on Putini režiimi agressiivne poliitika teinud Eestile teatud mõttes teene. Läänemereäärne julgeolekukeskkond on muutunud tundmatuseni viimase 20 aastaga. Eesti on nii-öelda rinderiik, geograaa vastu ei saa, kuid selle eest tugevalt kaitstud ja ankurdatud NATO-sse ja Euroopa Liitu.

Lõpuks, meie igapäevaelu muutub. Me muudame oma käitumis- ja tarbimisharjumusi, mis pole tingimata halb. Kas me peame nii palju asju ja energiat tarbima? Vanasõna ütleb, et mitte see pole rikas, kellel palju on, vaid see, kes omaga rahul on.