Julgeolekuekspert Kalev Stoicescu (Eesti 200) selgitab, millised on praegu ja lähitulevikus Eesti julgeoleku kitsaskohad.

Teises ja kolmandas nooruses inimesed mäletavad 1974. aastal soome keelest eesti keelde tõlgitud raamatut «Avameelselt abielust», milles räägitakse intiimelust valehäbita. Käesolev lühike lugu selgitab samuti avameelselt, kuigi muidugi mitte sensatsiooniliselt minu tagasihoidlikku arvamust Eesti julgeolekust, nagu see on praegu ja nähtavasti lähitulevikus.

Inimesel või perekonnal on reeglina tugev ja õigustatud turvatunne, kui ta on terve, füüsiliselt heas vormis ja kaitstud (ta on ka enesekaitsevõimeline), tema põhilised majanduslikud ja isiklikud/olmelised vajadused on rahuldatud, ta on vaimselt tasakaalustatud ja pigem optimistlik, ta saab toimetada – eriti oma kodus –, nagu ta tahab, ning tal on häid ja usaldusväärseid sõpru ja kolleege.

Mõistagi mõjutavad inimeste turvatunnet kõik sündmused, mis puudutavad nende naabrust ja sõpru. Näiteks see, kui kantpeast naaber ründab jõhkralt sõpra, tapab tema perekonna ja hävitab tema kodu. Kas riikide puhul on põhimõtteliselt teistmoodi? Muidugi mitte, sest riigid koosnevad ju inimestest.

Käime läbi turvalisuse peamised aspektid. Kas Eesti on terve? Ei ole. Tal on kahjuks selged haigustunnused. Eesti ühiskond on lõhenenud majanduslikult ning poliitiliselt ja ideoloogiliselt. Nüüd adume, et jõukuse koondumine Harjumaale ja siin-seal teatud tasemel heaolu saavutanud oaasidesse on viinud selleni, et pea kolmandik elanikkonnast, kui mitte rohkem, ihkab teadlikult või alateadlikult ebademokraatiat, sisuliselt nostalgitsedes ENSV järele, kus peaaegu kõik olid ühtmoodi vaesed ja pidid muretsema, kuidas ots otsaga kokku tulla.

Muidugi ma mõistan, et paljudel inimestel on niigi palju pingeid ja raskusi, mida me peame suutma leevendada.

See on viljakas pinnas räigele populismile ja äärmuslusele, mis halvenevates majandusoludes lokkab. Kõige hullem on see, et süveneb mitte üksnes paljude inimeste usaldamatus poliitika ja poliitikute, vaid demokraatliku riigikorra ja Eesti riigi institutsioonide vastu, mida üks erakond kütab ööpäev ringi, rünnates Eesti riiklust. Poliitiline vastandumine sellele valimiskampaania käigus ei ole lahendus, vaid üksnes püüdlus saada hääli riigikogu valimistel.

Eesti riik on täpselt sama tugev, kui on ühiskond. Tuleb koos ellu viia pikaajalised plaanid regionaalarengu, energiamajanduse, hariduse ja tervishoiu valdkonnas. Lühiajalised plaanid (nelja-aastased, kui sedagi) tähendavad siksakis ja sihitut arengut. Elulistest asjadest räägitakse, kuid neid ei tehta. Näiteks regionaalse ettevõtluse arendamises, rohelise elektrienergia tootmises ja mitte Vene gaasiga varustamises ning koolisüsteemi eesti keelele üleminekus on tehtud ainult hädised sammukesed, mis on selgelt ebapiisavad.

Eesti riik võib olla sõjaliselt hästi kaitstud – ja me anname selleks oma parima, investeerides tohutult riigikaitsesse –, kuid kui ta on haavatav poliitiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult, siis ei suuda ta ennast kõige paremini kaitsta.

Me hoiatasime aastaid oma liitlasi Venemaa sõjalise ohu ja energiarelva eest. Me taome endale rusikaga vastu rinda, et meil oli õigus ja liitlased tunnistavad nüüd, et nad oleks pidanud meid kuulama. Kuid kas me energia osas iseennast kuulasime? Ilmselt mitte. Elektritootmisse ei investeeritud ning ratsutati rahumeeli edasi ohtliku Vene gaasiga. Siit on veel üks õppetund: rääkimisest on vähe, kui vajalikke asju ei tehta õigel ajal, vaid lükatakse vastutustundetult kümme ja rohkem aastat edasi.

Aeg on raha. Nüüd maksame palju rohkem. Lisaks on meie julgeolek ohustatud – tõenäolised elektrikatkestused ja gaasiga varustamise ebakindlus. Olgem ausad, Vladimir Putinil pole vähimatki põhjust Eestile ebameeldivat üllatust mitte korraldada, lülitades Eesti Venemaa elektrivõrgust välja kõige külmemal ajal. Eesti gaasivarustus sõltub täielikult naabritest. Nemad võtavad endale kindlasti nii palju, kui neil on oma sisetarbimise jaoks vaja, ning ülejäägid tulevad «eelisostuõigusega» (mida iganes see tähendab) Eestile.

Putin ei pea võimalikuks oma kuritegude eest vastutada, kuid need Euroopa poliitikud kardavad samuti Venemaa kaotust ja tema vastutusele võtmist.

Sõjaline kaitse vajab samuti tugevdamist, sest me loodame Ukraina võidule, kuid me ei tea, millal see tuleb ja mida see reaalselt tähendab. Mõned Euroopa poliitikud arvavad, et Ukraina püsimine iseseisva riigina ongi võit. Umbes nii, et Venemaale ikkagi jäävad mingid okupeeritud alad, mis on iseseisvuse hind, ning Putin jääb kestma. Putin ei pea võimalikuks oma kuritegude eest vastutada, kuid need Euroopa poliitikud kardavad samuti Venemaa kaotust ja tema vastutusele võtmist. Nad unistavad võit-võit-lahendusest, mis lihtsalt pole (enam) võimalik.

Nii Eesti kui ka Ukraina peavad selle talve edukalt üle elama. Siis on palju rohkem lootust, et Putini režiim murdub. Kui mitte, siis pöördub Kremli pilk Balti riikide ja Poola poole. Me peame õppima Ukrainalt ja rakendama õpitut. Venemaa julmuses ja barbaarsuses pole enam kahtlust.

Kogu Eesti, see tähendab elanikkond ja elutähtis taristu, ka merepõhjas lebavad kaablid ja torujuhtmed, peavad olema kaitstud, mitte ainult manööverüksused ja sõjalised objektid. Tuleb luua, nii kiiresti kui võimalik, mitmekihiline raketikaitsekilp. Varjendid ja ohusireenid on mõistagi vajalikud, kuid – tahame või ei taha – eelkõige on vajalikud tsiviilkaitseõppused kogu elanikkonnale.

Muidugi ma mõistan, et paljudel inimestel on niigi palju pingeid ja raskusi, mida me peame suutma leevendada. Mitte korraks, populistliku helikopterirahaga, vaid jätkusuutlikult ja pikas perspektiivis. Paanikat pole vaja, et Venemaa tuleb meile kallale piltlikult homme. Me heidutame koos liitlastega Venemaad, et seda ei juhtuks, kuid peame aduma, et Moskva paneb meid proovile ja ründab meid kõikide muude mittesõjaliste vahenditega. Poliitilise ja majandusliku nõrkuse näitamine suurendab sõjalist ohtu. Julgeolek on tervik, milles sõjaline kaitse on ainult pool lahendusest.