Tuleviku ennustamine on teatavasti tänamatu ettevõtmine. Peab siiski ennustama, sest maailm muutub kiiresti ja Eestil on tarvis olla valmis suurteks muutusteks.

Mitte õunte pealt, vaid analüüsides toimunut ja toimuvat ning välja kujunenud mustreid. Ootamatud sündmused, millel on väga oluline – positiivne või negatiivne – mõju, ei ole mõistagi välistatud.

Alustagem julgeoleku mõistmisest tänapäeva ja lähituleviku tähenduses. Eesti, tema liitlastest naabrite ja kogu demokraatliku lääne julgeolek ei tähenda kaugeltki mitte üksnes jõhkra rahurikkuja ehk Venemaa alistamist Ukrainas ning edukat sõjalist heidutamist, et ta meile ja liitlastele kallale ei tuleks invasiooni ja/või kauglöökide näol.

Eesti julgeolek tähendab eelkõige demokraatia ning inimõiguste ja -vabaduste kaitset. See on meie ühiskonna ja riigi tervis, mis on ka iga üksiku inimese jaoks kõige kallim vara. Kui demokraatia nõrgeneb, siis meie ühine tervis halveneb. Vabad ja ausad valimised on piltlikud vaktsiinid, mis tugevdavad demokraatiat ja annavad talle elujõudu.

Riik tegelikult toimibki piltlikult nagu inimene. Tal on ideaalis perspektiivikas töö ja karjäär (riik ja majandus töötavad hästi ja arenevad), armastav pere (oma rahvas, kes vahel vaidleb omavahel, kuid hoiab kokku ja teeb ühiseid asju), häid sõpru (liitlased ja partnerid, kes jagavad ühiseid väärtusi, kuid kelle vaated ja soovid ei pruugi alati 100% kokku langeda), turvaline kodu ja ümbrus ning muidugi ka midagi mustadeks päevadeks hinge taha pandud (reservid).

Venemaa, meie ainus kuri naaber, käitub nagu kiskja, kes ründab väetimaid ja kaitsetuid ohvreid. Ta pidas Ukrainat ekslikult väga nõrgaks ja kiiresti alistuvaks vastaseks. Ta peaks olema nüüdseks veendunud, et tegi väga vale arvestuse, mille tagajärjed on kohutavad, kuid ta ei taha oma viga tunnistada ja kaotust (ja vastutust) vastu võtta. Ta ei julge rünnata Ukrainast määratult tugevamat vastast. Kuid ka Venemaal on enesealalhoiuinstinkt ning seal lõpuks mõistetakse, et kaotus on kohutav (seda püütakse veel iga hinna eest vältida), kuid Venemaa kestab ka peale Putinit ja tema minekut ajaloo prügikasti.

See loogika töötab selles mõttes, et Venemaa ei julge läänemaailma, sealhulgas Balti riike, Poolat ja Soomet sõjaliselt rünnata, kuni need riigid on ühtsed ning poliitiliselt ja majanduslikult tugevad. Kuid ta püüab väga tõenäoliselt neid igati nõrgestada ja terroriseerida füüsiliste ja psühholoogiliste rünnakutega. Propaganda ja desinformatsioon, küberrünnakud, sabotaažid, mõrvad ja kõik muu, mida me oleme juba piisavalt näinud.

See ongi peamine stsenaarium. Sõda jätkub Ukrainas, kuni saabub patiseis, soovitavalt Ukraina seaduslikel piiridel. Venemaa valmistub suurrünnakuks, mis on kindral Gerassimovi peamine ülesanne. See saab olema Venemaa viimane suur meeleheitlik katse sundida Ukrainat (ja läänt) läbirääkimisi pidama enam-vähem Kremli tingimustel. Et nad saaksid oma (Pyrrhose) võidu. Kahtlen, et Venemaa suudab senisest midagi enamat saavutada, kuid suurpealetungi täieliku läbikukkumise korral ta võib ukse avada Ukraina territooriumi (pea) täieliku vabastamisele.

Sõda ei laiene, kui lähiajal ei puhke mingi muu oluline konflikt, näiteks Hiina rünnak Taiwanile, mida ma ei pea praegu tõenäoliseks. Serbia sõda Kosovos on veelgi ebatõenäolisem, seda enam, et Serbia president räägib Ukraina territoriaalsest terviklikkusest ning kritiseerib Wagneri katseid serblasi Ukraina sõtta värvata. Venemaa kiire edu Ukrainas oleks võinud anda Hiinale muid mõtteid, kuid seda ei juhtunud. Hiina õpib ning ootab kannatlikult sõja tulemust. Ta püüab oma majandust kasvatada, mis sõltub väga olulisel määral läänest. Ta ei käitu suitsiidselt nagu meie idanaaber. Venemaa väljub sõjast välispoliitiliselt ja majanduslikult palju nõrgemana, kui ta oli enne 24. veebruarit 2022.

Venemaa sukeldub totalitaarse ja militaristliku riigi sügavikku, kuni põhi tuleb vastu. Enam manduda ei saa. Kurjus ja viha on kasvanud tublisti üle pea, kuid (rahalised ja tehnoloogilised) ressursid hakkavad ammenduma. Rusikas on taskus, tahaks Ukrainale ja tema toetajatele kätte maksta, kuid sinna nende rusikas jääbki küllalt pikaks ajaks. Kui meil pole muud võimalust enesekaitseks kui Venemaad jätkuvalt isoleerida ja temast igal viisil eralduda, siis seda me peamegi tegema.

Kummalisel kombel leidub nii Venemaal kui ka näiteks Saksamaal unistajaid, kes arvavad, et sõda saab läbi ja majanduslikud sidemed, eriti energiavaldkonnas, taastuvad. Nagu polekski midagi juhtunud. Paraku liiguvad rongid teises suunas, isegi kui vanad torujuhtmed on endiselt paigas (Nord Stream küll kahjustatud kujul). Euroopa saab ilma Venemaata hakkama. Esialgu kallimalt, kuid julgeolekul on hind. Venemaa ei saa Euroopata pikalt hakkama, ilma et ta muutuks Hiina vasalliks, mida ta ilmselgelt ei soovi.

Kokkuvõttes: me peame olema valmis julgeolekuolukorra halvenemiseks, sest Venemaa taktika on pidev eskaleerimine, kuni sõda jõuab tõehetkeni. See ei tähenda sõda mujal Euroopas, sealhulgas Läänemere piirkonnas, kuni lääs on enam-vähem ühtne ja tugev. Mis on omakorda Ukraina eduka võitluse ja võidu eeldus. Me peame samas arvestama Venemaa võime ja sooviga meid mittesõjaliselt rünnata ja nõrgestada nii palju kui võimalik. Kaitskem oma kodu ja hoidkem oma sõpru ehk liitlasi.

Venemaa võiks ajaloost õppida. Võibolla polegi halb mõtte kaotada. Teise maailmasõja kaotajariigid Saksamaa ja Jaapan panid toime majandusimesid. Kuid okupatsioonita ja denatsifitseerimiseta on seda raske saavutada.