Nõukogude Liit, mida kommunistid nimetasid „õnnelikuks ja vennalikuks rahvaste pereks”, toetus terrorile ja hirmule, mida rakendati vahelduva eduga.

Nii nagu oli parasjagu tarvis, et rahvast allutada ja sisendada, et teistsugust tulevikku ei maksa loota. Teisitimõtlejad riskisid eluga. Löödi maha ja orjastati paljuski ka neid, kes ei mõelnudki teisiti või ei mõelnud üldse.

Kurjuse impeerium kukkus kokku 31 aastat tagasi nimelt sellepärast, et „ventiilid” lasti korraks lahti, impeeriumi rahvastel kadus hirm režiimi ja tuleviku ees, tekkis lootus ja muutustele suunatud ambitsioon.

Kremli valitsejad muidugi mõistavad neid asjaolusid, mis põhjustasid 20. sajandi „suurima geopoliitilise katastroofi”, nagu seda sõnastas Putin. Nad ei mängi „ventiilidega”, vaid panevad rõhku terrorile ja hirmutamisele lootuses, et suudavad ennast ja impeeriumiideed päästa.

Terror ja hirmutamine on suunatud, nagu näeme, eelkõige Ukraina, kuid ka läänemaailma ja mõistagi ka vene rahva vastu. Viimane on paraku Putini kaasosaline, olgu ajuloputatud või passiivne, ükskõikne ja alalhoidlik. Putin, kes põlgas Gorbatšovi, sai ise hakkama hoopis võimalik, et 21. sajandi suurima geopoliitilise katastroofiga. Kumbki soovis omal moel impeeriumi päästa või taastada, kuid see ei ole võimalik sõjata ega sõjaga.

Hirmu vastu aitab ainult meelekindlus ja vastuseis terroristidele. Riigikogu kuulutas Venemaa terroristlikuks riigiks, sest Putini režiim ongi terroristlik ja fašistlik. Õhku jääb küsimus, kas niinimetatud kollektiivse Putini suurus on sada, kümme tuhat või sada miljonit inimest. Mulle tundub, et pigem viimane, mistõttu verise tsaari kadumine ei muuda Venemaa poliitikas vähemalt esialgu suurt midagi, kuigi sõjategevus võib teatud tingimustel lõppeda. Mis ei tähenda veel rahu sõlmimist.

See on muidugi venemaalaste asi, kuidas nad tahavad elada, kuid kahjuks puudutab see ka naabreid ja maailma laiemalt. Venemaa on juba kord selline, et ise ei oska ega lase ka teistel normaalselt elada. Ukrainlased mängivad samas võtmerolli, näidates, et nad on hirmu ammu ületanud ja võitlevad oma tuleviku eest, millele neil on täielik õigus. Kuid venelased seda ei suuda ega soovi. Nad kardavad Putinit, homset päeva, alandust ja vastutust.

Ukrainlased on ka meid ja kogu läänemaailma julgustanud, et kurjuse vastu on võimalik ja vajalik võidelda. Kurjuse seljatamiseks tuleb kanda ohvreid ja olla valmis kannatama. Ukrainlased kannatavad võrreldamatult rohkem kui ükskõik mis muu rahvas. Nad kaitsevad ka meie tulevikku. Euroopas hakatakse sellest aru saama, kuid hirmudest ei saada veel üle, sest Moskva pidevalt kruvib pingeid ja esitab uusi ähvardusi.
Venemaa ähvardab Ukrainat, et õhkab Nova Kahhovka tammi ja tekitab ökoloogilise ja humanitaarkatastroofi. Ta ähvardab ka niinimetatud räpase pommiga. Nord Stream 1 ja 2 gaasitorude lõhkamine oli maffialik sõnum, et Euroopa võib kannatada talvel gaasipuuduse ja külma tõttu ning ka muu merealune taristu on rünnatav. Kõik selleks, et hirm sunniks eurooplasi alla andma, Ukraina toetamist lõpetama ja Venemaaga lepitust otsima, mõistagi oluliste tingimusteta.

Mõnel pool Euroopas arvatakse, et käime Eestis ringi, kiivrid peas ja kuulivestid seljas, mis ei ole nii isegi Ukraina tsiviilelanikkonna puhul. Mõni Brüsseli elanik kardab, et Venemaa ründab tuumarelvaga Euroopa pealinna. Tuumasõja hirm on hirmude ema. Lisandub ebakindlus tuleviku suhtes ja igapäevased ebamugavused. Covid-19 alles rauges ja Putini Venemaa hakkas pedaalima järgmist, hoopis koledamat kriisi.

Olen loomult optimist, kuigi vaatan arenguid realistlikult. Me mõtleme kurjuse heidutamisele, et see meid ei ründaks, ja tema üle võidu saavutamisele Ukrainas. Soovime jagu saada kuhjuvatest muredest, mida see sõda (ja mitte ainult sõda) on tekitanud. Mul pole paremat soovitust kui hirmule mitte alluda ja tegutseda kaine mõistusega. Me ei tohi samas unustada, et inimeste frustratsiooni ja hirmudega mängib mitte ainult Venemaa. On teisigi poliitilise kasu saajaid.