Härrased, meil pole teist võimalust, kui tugevdada oma panusega ning usaldada alliansi kollektiivkaitset, loomulikult oma võimete piires.

Täiesti hämmastav on lugeda Urmas Reinsalu ja Riho Terrase valitsuskoalitsiooni vastaseid rünnakuid 19 aastat peale Eesti NATO-ga liitumist, 6 aastat peale liitlasvägede ette nihutamist alliansi äärealadele, sealhulgas Eestisse, ning NATO tippkohtumise eel (Vilniuses 11.-12. juulil), kus võetakse vastu üksikasjalikud kollektiivkaitse plaanid.

Esimene väidab, et valitsuses valitseb „soovimatus“ arvestada kaitseväe juhataja nõuandega ning „seni tehtud ja planeeritav ei ole paraku kaugeltki piisav“. Teine räägib, et 3% SKP-st Eestit ei kaitse ning „meie julgeolek taandatakse kaitsekulutuste protsendile“ (Terrase 28. juuni sotsiaalmeedia postitus).

Kaitseminister Hanno Pevkur vastas Reinsalule täiesti adekvaatselt ja detailselt, kuid möönan, et ka tema – olgugi mainides teiste liitlastega tehtavaid ühishankeid - ei pööranud oma selgitustes piisavalt tähelepanu kollektiivkaitsele.

Ilma liitlasteta läheb raskeks

Riigikaitsele keskenduv arutelu jätkub kahjuks paljuski samas vaimus, nagu valimiskampaania ajal, sarnanedes konnatiigile, millest kaugemale ei nähta. Või pigem ei soovita vaadata. Justkui Eesti kaitsmine Venemaa agressiooni vastu sõltub eelkõige Eesti enda sõjalistest võimetest, millele liitlased lisavad midagi juurde. Umbes nii, nagu Vabadussõja ajal.

Oluline on silmas pidada, et Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine on panus NATO kollektiivkaitsesse, mille peamine eesmärk on loomulikult enda riigi kaitsmine, kuid selle olemasolu, kuitahes heal taseme, ei tähenda võimet täiesti iseseisvalt ennast kaitsta. See tähendab ilma liitlasteta. 

Sellist taset, mis võimaldaks edukalt ise ennast kaitsta, ei saa Eesti saavutada ka kulutades 10% SKP-st ja rohkemgi riigikaitsele. Ma pean silmas mõistagi Venemaa täiemahulist agressiooni. Teisalt, ükski mandri-Euroopa riik ei suuda üksinda ennast kaitsta, võib-olla välja arvatud tuumarelvi ja –heidutust omav Prantsusmaa. Vastasel korral oleks ju NATO olemasolu põhjus küsimärgi all.

Jätkuv sõda Ukrainas näitab veenvalt, et ükski Venemaa naaberriik ei suuda üksi ehk ilma liitlaste abita orkidele vastu seista. Kusjuures, Ukraina on väga suur riik Euroopa mastaabis. NATO liikmesriikide puhul tuleb mängu ülioluline aspekt, millega Venemaa nähtavasti arvestab. Venemaa agressioon mistahes NATO liitlase vastu käivitab sõja, mis toimub ka Venemaa territooriumil, erinevalt käimasoleva sõja reeglitest (liitlaste poolt vaadatuna).

Tagasi Eesti iseseisva kaitsevõime juurde. Me kulutame riigikaitsele üle 3% SKP-st, sealhulgas vastuvõtva riigi toetus liitlasvägedele. See on ülisuur pingutus arvestades, et me otsime tikutulega miljoneid eurosid siit ja sealt selleks, et katta ka kõige elementaarsemad vajadused. See on samas eksistentsiaalne ohverdus, sest NATO ääreala väikeriigina pole meil muid valikuid.

Küsimus ei ole sugugi selles, kas Eesti on piisavalt kaitstud. Kui hästi on piisav? Ei hakka siinjuures jälle üles lugema kõiki reaalseid sõjalisi võimeid, mida on loonud Eesti ja mida teised liitlased on Eestisse paigutanud või on ohu korral valmis koheselt siia saatma. 

Üks miljard ei anna midagi

On ju selge, et kaitsta tuleb kogu NATO ääreala Põhja-Jäämerest Musta mereni ning ääreala on tervikuna kaetud võimalikult hästi reaalsete kaitsevõimetega. Soome liitumine NATO-ga parandab Eesti kaitseseisundit tublisti. Rootsi järgneb peatselt.

Küsimus on pigem selles, kas Eesti kulutab riigikaitsele eraldatud raha parimal võimalikul viisil ehk lähtudes kaitseväe (juhataja) nõuandest. Vastus on kindel jah. Iga euro on kulutatud otstarbekalt ning on loonud lisaväärtust ehk lisakaitset. 

Lõpuks tuleb tõdeda, et umbes üks miljard eurot aastas ei ole siiski raha, mis võimaldab päris kõike soetada ja üleval pidada, arvestades kaitseväe ja Kaitseliidu ning juba soetatud sõjatehnika ja varustuse ülalpidamise vajadust. 

On asju, mida me ei või endale lubada isegi kõige parema tahtmise korral, kuid mis on liitlastel olemas ning vajadusel Läänemere piirkonnas kasutatavad. Mõistagi räägin kallitest platvormidest – sõjalennukitest ja –laevadest, lahingutankidest jms.

Seega, pilt on palju laiem. Ei maksa Eesti iseseisvat kaitset NATO kollektiivkaitse kontekstist meelevaldselt lahti rebida ja fetišeerida. See lõhnab kangesti NATO kollektiivkaitse kahtlustamise järele. Härrased, meil pole teist võimalust, kui tugevdada oma panusega ning usaldada alliansi kollektiivkaitset. Seda me teemegi parimal võimalikul viisil ja oma võimete piires.