Ameerika Ühendriikide iseseisvuse eest võidelnud Benjamin Franklin võis eksperimenteerida elektriga, kuid raha elektrienergia eest said need, kes leiutasid voolumõõtja. Selle surematu tsitaadiga saab ainult nõustuda, eriti ajal, mil Isamaa eesotsas Helir-Valdor Seedriga võitles Eesti tarbijatele välja kalli 20-sendilise universaalelektri ja EKRE kukkus uljalt teise äärmusse, lubades kilovati voolu kolme sendi eest.

Mõlemad variandid ei ole lühemas ega pikemas perspektiivis võimalikud. Et mitte öelda, need on meile kõigile, sh keskkonnale kahjulikud. Venemeelsel Keskerakonnal ei jäänud kahe natsionalistliku partei tuules muud üle, kui lajatada letti null senti kilovatt ehk elekter kõigile tasuta. Kesikute idee kohta ei oska muud öelda, kui et isegi suremise eest peab maksma. Muust rääkimata.

Eesti 200 arvutas koos energeetikutega välja, et optimaalne ja ka tootjale kasumlikkuse kindlustav elektri hind on kuus senti kilovatt-tunni eest. Jätke meelde, õiglane hind on kuus senti. See on hind, mida tuule- ja päikeseenergia tootjad on nimetanud hinnatasemena juhul, kui Eestis oleks  taastuvaid, st tuule- ja päikesejaamu piisavalt. Praegu ei ole. Viimane tuulejaam avati Andrus Ansipi valitsuse ajal kümmekond aastat tagasi. Järgmine 2023. aastal Saarde vallas tänu Utilitase  peremehe Kristjan Rahu investeeringutele.

Praegune kõrge elektrihind on tingitud Euroopa, sh Balti riikide lühinägelikkusest. Elektrihind on kõrge seepärast, et Eestis ega kusagil mujal Euroopas ei ole lõputust loosungite pildumisest hoolimata rohepöörde poole seni isegi vaatama hakatud. Selle elluviimisest rääkimata.

Kuigi Nõukogude Liidu taastamisest unistav president Putin sai võimule juba 22 aastat tagasi, ei peetud kuni 24. veebruarini halvaks tooniks Venemaalt odavat gaasi, naftat ega elektrit importida. Seejuures ei ole tsaar oma ametisse vannutamise hetkest alates varjanud, et tema eesmärk on Nõukogude impeerium territoriaalselt taastada ja muuhulgas ka meiesugused pisiriigid uuesti alla neelata.

Kõik viimase kahe kümnendi valitsused eirasid energeetikaga seonduvad ohte ja nuumasid Kremli peremehe rahakotti silmagi pilgutamata. Samal ajal ei liigutatud lillegi, et ehitada Eestisse mitmekesist elektritootmistvõimekust. Ühesõnaga, mitme kümnendi valitsustel oli Eesti energeetilisest iseseisvusest ja- julgeolekust sügavalt poogen. Peaasi, et sai valimiste eel tasuta asju jagada ja lubada. Praegusel ajal kütab pöörane elektrihind takka veelgi pöörasemat hinnatõusu ja meie kõigi üleüldist vaesumist, st ostujõu langust.

Kuidas kuuesendiline õiglane elektrihind saavutada? Peab vähendama elektrienergia käibemaksu Euroopa Liidus lubatud miinimumtasemeni. Tuule- ja päikeseparkide planeeringud tuleb läbi menetleda kuue kuu mitte kuue aastaga. Teisisõnu, Eestis on vaja järsult kiirendada uute tuule- ja päikesejaamade rajamist. Samuti tuleb päikeseenergia väiketootjad kiiresti võrku lubada ja võrku solkivad nn fantoomühendused tühistada. Samuti tuleb suurendada energiaefektiivsuse toetusi senisega võrreldes kordades.

Tasub tähele panna, et universaalelektri kilovatt-tunni hinnast üle poole moodustavad riigimaksud, sh CO2 kvooditasu. Kui neid märkimisväärselt vähendada, langebki elektri hind kuue sendi juurde.

Mis juhtub, kui istuv valitsus ei tee järjekordselt mitte midagi ega alanda elektrihinda kuuele sendile kilovatt-tunni eest? Sel juhul läheme algavale talvele vastu teadmisega, et osa Eestis tegutsevatest ettevõtetest pankrotistuvad või kolivad oma tegevuse Eestist ära. Kui konkurentsivõime kaotanud ettevõtted lähevad hingusele, tähendab see töötust ja vaesust ka nende töötajatele, neist saavad edaspidi Töötukassa kunded.

Peale üleüldise kollektiivse vaesumise jääme jätkuvalt sõltuma imporditavast elektrist ja soomlaste heatahtlikkusest jagada Eestiga veeldatud maagaasi. Heatahtlikkusega on nii, et kui silmapiiril terendab suur kriis, lööb lõkkele omakasupüüdlikkus, mitte altruism. Seda nägime viimati COVID-i kriisi tipus, mil riikide solidaarsusest jäid järele ainult ebamäärased avaldused. Imporditav elekter ja Soomest saadav gaas ei kindlusta Eestile, st meile kõigile taskukohast ja loodussõbralikult toodetud elektrit.

Niisiis, Eesti võiks samuti elektriga eksperimenteerida, aga pigem nii, et elektrimüügist saadav raha jääks Eestisse, meist saaks elektrit salvestav ja eksportiv riik. Ainult nii suudame kindlustada Eesti majanduse kestmise ja arengu, selmet see ühes sadade tuhandete tööinimestega allavett lasta.