Nõukogude Liit saab 100-aastaseks ainult üks kord, tänavu 30. detsembril. Ses aastapäevas võib peituda ka põhjus, miks Vladimir Putin alustas suurt sõda Euroopas just 24. veebruaril 2022, päev pärast Nõukogude armee aastapäeva, kirjutab Kadri.

Põgusalt ajalukku põigates kirjeldagem korraks keskkonda, milles Nõukogude Liit sada aastat tagasi sündis. 1920. aastate alguseks oli NSV Liit ühe partei ja ühe ideoloogiaga tsentraliseeritud riik, mis kasutas terrorit nii vastupanu takistamiseks kui ka oma rahva sobivate õpetustega läbiimmutamiseks. Partei oli tegelikult rohkem killustunud, kui ametlik poliitika ette nägi. Tšekaa ressursid olid 1920ndate aastate alguses piiratud, usulised toimingud avalikud. Maaelu vanad tavad jäeti esialgu puutumata. Riigis oli endiselt vähe maanteid, telefone, raadioid, kirjaoskajaid ametnikke ja elanikke.

Müütiline Venemaa

Venemaa Föderatsioon sarnaselt oma eellase Nõukogude Liiduga elab müütide maailmas. Müütide asja- ja ajakohasus on otseselt seotud müüdi tõlgendamisvõimalustega, et need vastaksid konkreetse poliitilise kogukonna vajadustele. Iga poliitiline kogukond seostub sisepoliitiliste müütidega, mille kaudu need kogukonnad saavad üksteise poliitilistest kogemustest aru. Vajaduse järgi müüte uuendatakse, sümbolite tähendusi korrigeeritakse või luuakse täiesti uusi sümboleid.

On kolm sündmust, millest ei pääse üle ega ümber: oktoobrirevolutsioon ja bolševike riigi loomine, võit ja Euroopa «vabastamine» Teises maailmasõjas ja Nõukogude Liidu lagunemine, mida Venemaa president on tõemeeli nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks kollapsiks. Küllap see tema seisukohast ka niimoodi paistis.

Venemaa riiklikus müüdiloomes on kesksel kohal nõukogude perioodi taastamine, eelkõige Nõukogude Liidu ainsa suure võidu, Suure Isamaasõja olulisuse rõhutamine.

Putin ei ole oma hinnanguis üksinda. Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on Levada keskuse iga-aastane uuring näidanud, et üle 50 protsendi venemaalastest kahetseb «liidu» kokkuvarisemist. Kui 2014. aastal leinas NSV Liidu lagunemist 57 protsenti, siis neli aastat hiljem juba 66 protsenti Venemaa elanikest. Mõttekoja Globsec 2020. aasta uuringus leidis 22 protsenti eestimaalastest, et siin ei olnud Nõukogude okupatsiooni, kuna Eesti ühines NSV Liiduga vabatahtlikult ja kõigiti seaduslikult.

Vene kultuuris on ruum ja maa identiteedi tähtsaim alus. Seega on Nõukogude Liidu lagunemine üheselt seotud identiteedikaotusega. Samuti on Juri Lotman, kellel oli tänavu 100. sünniaastapäev, oma «Hirmusemiootikas ja vene kultuuri tüpoloogias» kirjutanud, et Venemaa ruumi määrab ida-lääne suund, lõunat pole üldse: Venemaa – see on põhjamaa. Lääs tähendab pidevalt varitsevat ohtu.

Venelaste müütilised identiteedihirmud on ühtlasi seotud ka ruumiga. Hirme on kahte tüüpi: esiteks hirmud, mis seisnevad selles, et «meie» kaome ära määramatusse ruumi, ning teiseks selles, et võõrad tungivad nimetatud ruumi. Lotmani sõnul ei ole hirm mitte reaktsioon konkreetsele sündmusele või objektile enesele, vaid mitmesuguste ennetavate märkide või nähtuste tõlgendamine hirmuäratavate ja ohtlikena.

Õõnestav Ukraina

Identiteedikriis ägenes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sest identiteedi allikas sattus väljapoole Venemaa piire: põhiosa nn Kiievi-Venemaast asub Ukrainas. Ukraina küsimus on Venemaal nii terav seepärast, et Ukraina olemasolu õõnestab vene rahvuslikku identiteeti. Õigemini, selline müüt on loodud.

Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist ei olnud keskset vaatenurka riigi mineviku käsitlemiseks. Varsti pärast suurriigi hävingut hakkasid ideoloogid Aleksandr Dugin, Aleksandr Prohhanov ja Sergei Kurginjan propageerima Venemaa keiserlikke ambitsioone. 2017. aasta haridusprogrammis «Isamaaline kasvatus Venemaa Föderatsioonis» torkab juba teravalt silma Venemaa keiserliku mineviku taaselustamine. Seal rõhutatakse, et praegune Venemaa ulatub sümboolselt ajas tagasi nõukogude-eelsesse aega. See müüt on Putini kolmanda ametisoleku ajal saavutanud märgatava nähtavuse ja poliitilise silmapaistvuse.

«Keiserlikkus» on eriti Krimmi puhul aktuaalne alates 2014. aasta annekteerimisest. Krimm moodustab nüüd vene identiteedimüüdi peamise osa, kindlustades «rahvuslikku taassündi». Kremli müüdis vastandatakse Venemaaga ühinenud edukat Ukrainat nüüdisaegsele Ukrainale, mida Kreml raamistab vaesuses vaevlevaks riigiks. Territooriumid, mis liideti väevõimuga Venemaaga pärast «mõlema Venemaa osa taasühendamist», olevat kogenud eriti positiivseid muutusi. Just Venemaa läänepoolsete piirkondade arvelt olevat Ukrainast saanud suur Euroopa riik. Müüt Venemaa kõikvõimsusest ja asendamatusest maailmakaardi ümberkujundamisel sobib Kremli vaatevinklist kenasti Ukraina terroriseerimiseks.

 

 

Venemaa riiklikus müüdiloomes on kesksel kohal nõukogude perioodi taastamine, eelkõige Nõukogude Liidu ainsa suure võidu, Suure Isamaasõja olulisuse rõhutamine. Võidukeskne sõjamälu annab oma ajaloolises narratiivis ajalise tugipunkti. Vaadates Suure Isamaasõja mälestuste arengut ajas – võrreldes nõukogude ja postsovetliku perioodiga –, on võimalik märgata märkimisväärset nihet selles, mida Kreml rõhutab ja millele keskendub. Kui nõukogude perioodil viitas ametlik müüt, et võit oli võimalik tänu riigi ja kommunistliku partei pingutustele, siis postsovetlikul Venemaal räägitakse võidust, mis saavutati tänu tugevale riigiaparaadile. Juba 2003. aasta pöördumises Föderaalassambleele hoiatas Putin, et riiki ähvardab lagunemine, kui Kreml ei kindlusta tugevat riiki. Kui Suur Isamaasõda ja NSV Liit tähendasid triumfi, siis NSV Liidu kokkuvarisemine kujutas endast tragöödiat.

 

Laienemise füüsika

 

Kremli ideoloog Vladislav Surkov andis mõni kuu enne Venemaa sissetungi Ukrainasse aimu, mis on tugeva riigi eeldus. Surkovi sõnul on sajandite vältel Vene riik oma karmi ja väheliikuva poliitilise interjööriga jäänud püsima eranditult tänu väsimatule tungile omaenda piiride taha. «Ta on selle ammu selgeks õppinud ja ilmselt ei oskagi enam teistmoodi elada. Venemaa jaoks pole pidev laienemine mitte lihtsalt üks ideedest, vaid meie ajaloolise olemasolu eksistentsiaalne alus. /---/ On nagu on, mõjusfäärid tuleb uuesti ümber jaotada. Ning see sünnib, olgu varem või hiljem, formaalselt või mitteformaalselt, salaja või avalikult. Küsimus on ainult selles, mis hinnaga. /---/ Venemaa ei laiene mitte seepärast, et see on hea või paha, vaid seepärast, et see on füüsika,» nentis Surkov.

President Putin ei ole kunagi varjanud, et tema eesmärk on taastada Venemaa selle kunagistes piirides. Meile, eestlastele pole isegi vahet, kas Nõukogude Liidu või Vene tsaaririigi piirides. Kui Kremli eesmärgid täituksid, kaotaksime iseolemise õiguse niikuinii, sest Eesti alasid on anastanud nii ühe kui ka teise nimega impeerium. Putin alustas impeeriumi taastamise katset sümboolselt Nõukogude Liidu sajanda aastapäeva eel Ukraina ründamisega, ukrainlaste genotsiidi ja ukraina linnade süstemaatilise purustamisega. Ukrainast pidi saama näidispoodu, Kremli mütoloogilise tõlgenduse järgi riigilaadne moodustis, mille ülevõtmiseks ei ole palju vaja pingutada. Läks teisiti.

Ka pärast Putini langemist või surma ei haihtu Kremlist ega Venemaalt tervikuna deržaavaihalus. Seni, kuni venelased ei näe end oma riigi kodanike, vaid tsaari alamatena, ei teki Venemaal demokraatia raasugi.

Ent see ei takista Kremlil Venemaa laienemiskatseid jätkata. Arvestagem, et mitte ükski ohver ei ole liiga suur deržaava idee nimel. Eriti väikesed ohvrid on Kremli jaoks hukkunud inimesed, need ei häiri ka tavalisi venemaalasi. Levada keskuse oktoobrikuises uuringus vastas küsimusele, kas kiidate heaks Putini tegevuse, sh ka sõja, eks, Venemaa presidendina, jaatavalt 79 protsenti vastanutest. Ainult 19 protsenti ei olnud Putini tegevusega rahul ja kaks protsenti jättis vastamata. Surkovi parafraseerides, füüsika pühitseb abinõu.

Mis on moraal Eestile?

Eesti kõige suurem ülesanne on oma inimeste harimine, innustamine ja julgustamine. Kui kaob lootus ja moraal, pole kallitest relvadest kasu. Kooliharidus ja õpetajad on väga võimas osa riigi pehmest jõust. Jõust, mis ei toimi eraldi kõvast jõust. Ja vastupidi, kõva jõud ei saa hakkama pehmeta.

Pehme jõu mõju on aeglane. Rakettide hävitustöö on kohe näha, samas kui väärtuste ja kultuuri mõju on märgatav pikemas perspektiivis. Kuid pehme jõu eiramine oleks tohutu viga. Väärtused loovad võimu. Seepärast tuleb senisest märksa rohkem pöörata tähelepanu eestikeelsele ja -meelsele haridusele. Niigi töötavad osas Eesti vene koolides senini umbkeelsed Kremli-meelsed õpetajad, kes koolitavad umbkeelseid ja Kremli-meelseid põhikoolilõpetajaid, mistõttu korduks Eestis sõja korral samasugune stsenaarium nagu Ukrainaski. Russki mir'i igatsejaid jätkub siia- ja sinnapoole.

Kuigi senised valitsused on end kolm kümnendit petnud, arvates, et Eestis asuvates vene koolides õpetatakse eesti keelt, ei ole seda toimunud. Ainult tunnid on kirja pandud ja õpetamise eest raha vastu võetud. Vene maailma taga igatsevale seltskonnale tuleb Eesti koolides teha lõpp. Eestikeelsest ja -meelsest haridusest peab üle Eesti saama reegel, mitte harv erand.

Vene maailma taga igatsevale seltskonnale tuleb Eesti koolides teha lõpp. Eestikeelsest ja -meelsest haridusest peab üle Eesti saama reegel, mitte harv erand.

Vaieldamatult tuleb tugevdada Kaitseliitu varustuse ja väljaõppega. Pelgalt liikmeskonna suurendamisest ei piisa, kui liikmetele ei võimaldata väljaõpet ega kaasaegset varustust. Kõik senised valitsused on jätnud unarusse laiapinnalise riigikaitse. Seda hakati paberilt pärisellu rakendama alles tänavu 24. veebruaril, kuigi Kremli ambitsioonid ja sõjakus olid mitukümmend aastat teada kõigile eelmistele valitsustele. Nüüd tuleb ametis oleval ja järgmisel valitsusel teha hoogtöö korras kolme kümnendi vältel tegemata jäänud töö.

Lauale tuleb tõsta ka seni väga kõikuvate majanduslike võimalustega omavalitsuste – valla- ja linnavalitsus on inimese ihule palju lähem kui Stenbocki maja – tsiviilkaitse suutlikkuse suurendamine, juhuks kui kosuv Kreml pöörab sihiku Skandinaavia, Baltikumi ja Poola poole.

See juhtuks pärast seda, kui lääneriigid sunniksid keset kallinevaid energiahindu ja elanike rahulolematust Ukrainale peale ebaõiglase ja Kremlile kõigiti sobiva rahulepingu, mida Vene propaganda saaks esitleda enneolematu võiduna. Osa Ukraina territooriumist jääks venelaste maharahustamiseks Kremlile, lääs kiidaks osalisi ja iseenda väikeriike hukutavat diplomaatiat, misjärel võtakski ajutiselt maad petlik rahu. Ent pikemas perspektiivis tähendaks see Vene impeeriumi taastamiseks Kremlile järjekordse vaba koridori võimaldamist. Ja uut sõda Euroopas.

Oht Eestile kasvab

Kasutan sõna venelased ja Kreml, sest Putini isik ei ole antud juhul oluline. Ka pärast Putini langemist või surma ei haihtu Kremlist ega Venemaalt tervikuna deržaavaihalus. See ei kao kunagi, ei ole mõtet end petta. Seni, kuni venelased ei näe end oma riigi kodanike, vaid tsaari alamatena, ei teki Venemaal demokraatia raasugi. Mis võiks venelasi kõigutada, et nad tapaksid impeeriumi oma peas ja astuksid esimesed sammud Venemaa muutmiseks lagunenud impeeriumist paljurahvuseliseks demokraatiaks? Demokraatlik mõtlemine tähendaks vähemuste õigusi, rahvusvahelist koostööd ja avalikku ja ausat valitsemist. Saja-aastase ajupesu staažiga venelased ei oska sellistes kategooriates isegi mõelda.

Seega, Kremlil ega ka tavavenelastel pole vabade naaberriikide lämmatamise vastu vähimatki, kui rahvuslik, tsiteerides Putinit «üllas», eesmärk on nõrgeneva Venemaa kunagiste piiride taastamine, Russki mir'i levitamine ja laiendamine. Lühidalt, füüsika.