Eesti sünnipäeval saab aasta päevast, mil Vene okupatsiooniväed tungisid iseseisva Ukraina territooriumile. Euroopa pinnal algas sõda, mida ei ole nähtud teise maailmasõja päevist saadik. Mis võiks olla selle tragöödia moraal Eestile?

Ukrainlased kaitsevad oma inimesi: hoiavad tsiviilisikute elu ja tervist, säästavad naisi, lapsi ja vanureid Vene okupantide sihilike ja tapvate õhurünnakute eest, sest enamasti surevad sõdades tsivilistid. Välja arvatud Nõukogude/Vene armees, kus arvestataksegi suur osa isikkoosseisust kahurilihaks, sest seda jätkub nii vastase väljakurnamiseks kui enamasti ka alistamiseks. Peaasi, et tehnikat, moona ja masinaid jätkuks.

Ukraina sõja puhul, kus venelased ründavad rakettide ja suurtükkidega süstemaatiliselt elumaju ja terveid linnaosasid pühitakse maakaardilt, oleks tark küsida, milline on Eesti elanikkonnakaitse, antud artikli kontekstis varjendite plaan. Kas see eksisteerib pelgalt paberil - kui sealgi - või oleks Eestiski šanssi kõige kaitsetumatel õhurünnakutes ellu jääda? Kui ellujäämisvõimalusi on, siis mida varjendid endast kujutavad?

Pole mõtet luua illusioone ja arvata, et Eesti oludes käituks Vene Föderatsioon kuidagi teistmoodi kui praegu Ukrainas. Venelased tapaksid ja sandistaksid ka Eesti rahulikke elanikke sihilikult. Tsivilistide tapatalgute tulemusel võib rünnatav taganeda oma inimeste säästmiseks või hakkab elanikkond nõudma, et Eesti valitsus annaks alla ega osutaks agressorile enam vastupanu. Paha lugu mõlemal juhul. Pealegi, meil ei ole kuhugi taganeda. Eestis ei ole selleks füüsilist ruumi. 

Valitsus: varjendeid ei ole vaja

Päästeameti Põhja päästekeskuse valmisoleku büroo spetsialist Piret Avarmaa kaitses sisekaitseakadeemias hiljuti magistritööd «Elanikkonna varjumise võimalused lahingutegevusega kaasnevate ohtude eest Ida-Virumaa näitel». Refereerin sellest ainult nappi osa, alustades elanikkonnakaitse ABCst.

Sõjalise rünnaku korral tuleb evakueeruda või varjuda. Viimane on vajalik eelkõige õhurünnakute korral ja juhul, mil evakueerumine on erinevatel põhjustel takistatud või ohutum on jääda kohale.
Varjumise eeldus on mõistagi varjend, mis on soovitatavalt raudbetoonkonstruktsiooniga. Erinevalt Soomest, mille valitsus investeerib laiapõhjalisse elanikkonnakaitsesse sadakond miljonit eurot aastas ja nii juba 1950ndatest, puuduvad Eestis spetsiaalsed varjendid ja varjumiskohad.

Eestis ei ole isegi varjumisvõimekuse loomiseks õiguslikke aluseid.

Vähe sellest, 2008. aastal deklareeris Reformierakonna, sotside ja IRLi valitsus avalikult, et Eestisse ei ole vaja varjendeid ehitada ega olemasolevaid korras hoida, sest Euroopas ei ole vähimatki sõjaohtu. «Varjendite ehitamine oleks ministeeriumi hinnangul mõistlik, kui oleks olemas oluline välisriigi sõjalise rünnaku oht,» seisis siseministeeriumi tollases pressiteates.

Siseminister oli sellal sotsiaaldemokraat, kadunud Jüri Pihl. Ka hiljem ei ole ükski valitsus, kus peaministriametit on valdavalt pidanud reformierakondlane, lühikest aega ka keskerakondlane Jüri Ratas, arvanud, et Eestis oleks vaja inimesi õhurünnakute eest kaitsta.
Seejuures on eriti küüniline, et kõigi seniste valitsuste ministrid on aastate jooksul Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides Vene-ohust hääle kähedaks rääkinud. Oleme aastakümneid jutustanud, kuidas tunneme Venemaa hingeelu. Hoolimata sellest, et Putin on Kremlit valitsenud juba üle 20 aasta ja Eesti senised juhid on kõikjal läänes kõva häälega pasundanud Venemaa ohtlikkusest, ei suudetud Eestis laiapinnalise riigikaitse rahastamist järsult suurendada enne eelmise aasta 24. veebruari.

Soome kaitseb oma inimesi

Soomlased on läbi Talvesõjajärgse ajaloo kuni tänini olnud teist meelt. Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub ligikaudu 900 000 inimest, see tähendab, et kohti on sama palju kui Suur-Helsingi piirkonnas elanikke. Ent ilmsesti ei jäeta suure häda korral jumala hooleks ka pealinnas viibivaid turiste. Iga vähegi suurema (alates 1200 m2) Soome ehitise puhul - elumaja, kontor või tööstusrajatis - on nõue rajada ehitisse varjend.

Varjendi võib rajada keldrisse, kuid selleks võib sobida ka ladu või mõni muu ruum. Üle riigi on loodud varjumisvõimalused ligi 3,6 miljonile elanikule. Ajalugu on näidanud, et linnad saavad lahingutes kõige rohkem kannatada, mistõttu elanikkonnakaitse viise tuleb rakendada just linnades, sest neid puudutavad lennuväe, raketi- ja suurtükirünnakud kõige rohkem.

Kuigi Eesti valitsused ei tajunud erinevalt soomlastest eelmise aasta 24. veebruarini Vene Föderatsiooni ohuna, ei ole me siiski täiesti kaitsetud. Ent igasse paika pole mõtet pugeda. Eestisse rajatud objektidest on kindlaim lahendus pageda raudbetoonist esimese korrusega ehitise keldrisse, mis kaitseb lööklaine eest. Keldrit ümbritsev pinnas loob varjumiskohale lisakaitse. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda oma maja keldris eeldusel, et vähemalt hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist.

Samas ei maksa ära unustada, et lisaks betoonseintele peaks ellujäämist kindlustavas varjendis olema ka ventilatsioon, esmased ravimid, narid, arvestatavas koguses vett, kempsud ja pesemisvõimalused. Kui keldris saab värske õhk otsa ja asjal peab käima ikkagi raketirahe all, ei ole sedasorti varjumispaigast pikemaajaliselt kuigivõrd kasu.

Raudbetoon kaitseb

Hoone vastupidavus sõltub hoone suurusest, elementide ühendustest, plahvatuse punktist. Näiteks telliskividest, armatuurita betoonist või tühimikuga betoonplokkidest seinad varisevad esimese plahvatuse järel kokku. Seevastu tavaline viiekorruseline raudbetoonist ehitis on piisavalt stabiilne, et isegi mitme plahvatuse tagajärjel püsti jääda. Seda juhul, kui hoone ei saa otsetabamust.

Raudbetoon peab plahvatusele paremini vastu, kuna selle sees olev armatuur hoiab betooni koos ega lase sel plahvatuse tagajärjel laiali laguneda, kuigi betoon võib mõraneda. Tavalise lööklaine eest kaitseva varjendi seinad on keskmiselt 15 sentimeetrit paksud ja raudbetoonist.

Kui 15sentimeetrise läbimõõduga raudbetoon suudab lööklainele ja plahvatustele vastu pidada, siis otsetabamuse eest ainult üks paneel ei kaitse. Näiteks 100-250kilogrammine lennukipomm suudab inertsi tõttu tungida enne plahvatamist läbi mitme korruse. Venelased kasutavad Ukrainas ka 500kilogrammiseid lennukipomme.

Kokkuvõtlikult. Kui Eestis tahta õhurünnakus suurema tõenäosusega ellu jääda, maksab endale ehitada raudbetoonist maja või osta korter raudbetoonist ehitatud kortermajja. Riiklikult oleks mõistlik samuti ehitada raudbetoonist avalikke hooneid - koolid, haiglad, lasteaiad, kultuuri- ja hariduskeskused, raamatukogud -, mille esimesel või maa-alustel korrustel saab ajutiselt varjuda.