Õiguskantsler Ülle Madise ütles rahvusringhäälingu „Esimeses stuudios”, et mitte ühegi kodaniku maailmavaade või valik ei ole õigem kui teise oma. „Ei ole õigust kedagi halvustada selle pärast, keda ta valib. Tõde selgub valimispäeval ja ka küsitlejatele ei pruugita anda neid vastuseid, mida antakse valimispäeval oma südametunnistuse, Eesti tuleviku ja hääletussedeliga kolmekesi olles,” sõnas õiguskantsler Madise.

Nõustun Ülle Madisega täielikult. Eesti põhiseaduse preambulist lähtuvalt kestab meie riik seni, kuni peame kalliks õiglust ja õigust, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti riigi peamine idee on sõnastatud ilusas eesti keeles.

Riigikogu on läbilõige ühiskonnast

Imestasin juba 2019, mil pärast toonaseid riigikogu valimisi hakati ühe parlamenti varasemast märgatavalt rohkem kohti saanud partei valijaid demoniseerima, milleks. Eesti valimised on demokraatlikud, ausad ja läbipaistvad. Kui üks erakond suudab oma toetajaid piisavalt veenda ja saada inimesed valimiskastide juurde, teine või kolmas ei ole selleks aga võimeline, siis maksaks vaadata peeglisse, mitte sõimata konkurenti. 

Ei tasu kunagi unustada, et parlament on täpselt seda nägu, milliseks me selle ise valime. Riigikogu on läbilõige ühiskonnast nii heas kui halvas. See ongi demokraatia mõte. Seega, pole liiast üle korrata, et iga hääl loeb. Igaüks meist, kes on vabariigi kodanik, saab valida. Seejuures on valikuid väga palju, sest hääl on teatavasti personaalne ja kandidaate jätkub. 

Oleme seni Eestis väärtuslikuks pidanud põhiseaduses kirjas olevat, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Eestis ei ole tsensuuri. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata ainult avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. 

Seepärast, tulles tagasi õiguskantsler Ülle Madise öeldu juurde, et mitte ühegi kodaniku maailmavaade või valik ei ole õigem kui teise oma, tasub ühtlasi rõhutada, et õigusega kaasnevad alati kohustused ja vastutus. Veelkord, õiguste, otsuste ja tegudega kaasneb alati vastutus. Seda ei maksa ära unustada valijatel, kandidaatidel ega peatselt riigikokku valitutel. 

Ometigi mõnitavad ja halvustavad valitud poliitikud vahetpidamata teineteist erinevate arvamuste pärast. Kui faktidega on lihtne – need on kas õiged või valed, siis arvamustega on teine lugu. Arvata ei ole võimalik õigesti või valesti – nagu küsidagi, eks -, sest arvamused on ja peavadki olema erinevad. 

Lihtsalt me ei pruugi nendega nõustuda. Sellest hoolimata oleme jõudnud Eesti poliitikas ajajärku, kus teistsugune arvamus tembeldatakse oponendi poolt vääraks ja kohatuks. Kui minister kirjutab vastuvaidlemist mittesallivas toonis oma sotsiaalmeediakontol, et teeme nüüd nii, et keegi ei sea enam kahtluse alla minu arvamuste õigsust ja vajalikkust, siis on midagi väga valesti. Kas Eesti ei ole demokraatlik, arutlev, teineteist austav ühiskond mitte sellepärast, et meil oleks õigus ja võimalus, isegi kohustus aeg-ajalt kellegi nn lõplikku tõde kahtluse alla seada? 

Eeskuju nakkab

Sotsiaalmeedias seatakse üleüldine toon, tõstetakse või langetatakse arutelu vaimset latti. Kui kommentaariumis tulistavad poliitikud teineteist esimese emotsiooniga, valivad ju ka inimesed kaupluses või tänaval samasuguse stiili üksteisega suheldes. Sest eeskuju nakkab. Kui valitsuse liige võib teist sõimata, siis miks ei või tavatarbija kärkida kassapidajaga? 

Seega, valijad vastutavad Eesti riigi eest sama palju kui kandideerijad ja valituks osutuvad kandidaadid. Vastutusvõimest algab Eesti edenemine. Vastutus kindlustab Eesti kestmise ja iseolemise. Niisiis, valigem ja vastutagem.