Eestis elatakse nagu homset poleks ehk Miks riigiteenijad ei vaevu vastutama?

Millal viimati kuulsite, et mõni kõrge riigiametnik või poliitik oleks öelnud, et ta millegi eest vastutab? Mingi otsus või tegu läks aia taha, maksumaksja raha põletati heleda leegiga ja seejärel oleks selle teo eest keegi astunud vabatahtlikult kaamerate ette ja palunud andestust, öeldes et mina vastutan selle käki eest ja lahkun seepärast ametist. Ei meenu, eks?

Peaministri, valitsuse ja õiguskaitseorganite suhtluses oma rahvaga sisaldab iga otsus ja tegu sõnumit. Mäletate, kuidas Kaja Kallase valitsus otsustas, et terviseameti külmlaos riknenud ravimite ja vaktsiinide eest ei vastuta mitte keegi, kuigi kahju suurus oli 3,4 miljonit eurot. Riigikantselei aruandes olid eksinute nimed kirjas, aga Toompeal otsustati, et kahju maksab kinni maksumaksja ehk meie kõik.

Mitu valitsust, aga ükski ei vastuta

Kuidas selgitada prokuratuuri süstemaatilisi rikkumisi – Eesti Ekspress on järjekindlalt prokuratuuri sigadusi avalikustanud – ja süütute inimeste aastatepikkust loksutamist või Eesti Ekspressi ajakirjanikele peetud nõiajahti? „Raha tuleb seinast“ suhtumisega kulutavad prokurörid kümneid tuhandeid ja pikemate protsesside puhul sadu tuhandeid eurosid protsessidele, mille tõendid lagunevad kohtus kildudeks, muutes kogu süüdistuse ja kohtupidamise farsiks.

Või milline valitsus vastutab selle eest, et mitme kümnendi jooksul ei ole Eestis tsiviilkaitsesse peaaegu sentigi investeeritud? Putin määrati ametisse 2000. aastal, tema küünilisus ei ole ühelegi pea- ega siseministrile 22 aasta jooksul üllatus olnud. Ent ometigi avastati alles aasta tagasi, et pärast raketirünnakut oleks Eesti linnadest praegu järel ainult seguhakkliha.

Kunagi eksisteeris Eestis selline riigifirma nagu Estonian Air. Sellesse pumbati sadu miljoneid eurosid ja lõpuks saadeti firma pidulikult hingusele. Ettevõtte töötajad pidid Eesti riigiga veel kohut käima, et saada oma palk pärast pankrotti kätte.

Valitsuse heakskiidul ehitas Eesti Energia Auverre kümmekond aastat tagasi Enefit 280 õlitehase. See on omapärane insenertehniline saavutus: ilmsesti on jaam olnud oma eksistentsi vältel rohkem aega remondis kui töörežiimil.

Eestis ei ole kümme aastat ehitatud ühtki uut tuulikuparki. Me ei oleks mullu elektrišokki saanud, kui Eesti suutnuks ise rohkem elektrit toota, sh tuulest ja päikesest. Viimane elektrijaam rajati 2013. aastal, kui peaminister oli Andrus Ansip. Milline peaminister võtab omaks, et ei viitsinud kümmekonna aasta jooksul energeetikaga tegeleda?

Venemaa külje all asuvana on Eesti sisuliselt rinderiik, oma geograafilisest asukohast lähtuvalt on see niimoodi paratamatult ja kestvalt, kuid kuni mullu 24. veebruarini ei olnud ükski valitsus nõus kulutama Eesti riigikaitsele kuigivõrd üle 2,2–2,3% SKT-st. Elati, justkui homset ei oleks ega tuleks ja Kremlis istuks sõbralik postiljon Petškin Prostokvašinost.

Vastutavad maksumaksjad, oma rahaga

Ühesõnaga, enne läheb issanda päike looja, kui jõuaksime kõik maksumaksja kukile lükatud sigadused üles lugeda. Ikka aetakse kõigepealt mingit käojaani ja naeruvääristatakse küsijaid. Kuigi Eestile omaselt tuleb sigadus lõpuks ikkagi pikkamööda välja, sest keegi nägi, kuulis või märkas. Lõpuks minnakse virila näoga ja teistele näpuga näidates.

Paljudel varasematel juhtudel on prokuratuur korrutanud, et teadmatus või rumalus ei vabasta vastutusest. Kui keskajal pidi patukustutuse eest selle saaja kirikule isiklikult maksma, siis meie ajal võeti miljonid eurod sinu ja minu, mitte eksinute käest. Seega, vastutus on Eestis pärast kolme kümnendit iseolemist endiselt defitsiitne kaup nagu mõni haruldane muldmetall, mida leidub ainult

Hiinas või kusagil Aafrika pärapõrgus.

Kaitseväe peastaabi endine ülem kindral Alar Laneman on märkinud, et vastutust aetakse segamini süüdlase otsimisega, ent asi on palju tõsisem. Kui inimese puhul vastutust ei rakendata, ei anta talle võimalust tunda vastutuse sisu. Ta ei oska vastutada, see on talle võõras teema. Järelikult on ta oma töös samuti vastutusvõimetu. Mis on aga vastutusvõimetu riigikogu liikme, ministri, kantsleri või riigiametniku väärtus? Seega, asi on sõnumis.

Vastutuse sisust arusaamine on kinni sügaval alateadvuses. Vastutada julgevad enesekindlad ja väärikad inimesed. Inimesed, kellele ei ole võim eesmärk omaette, vaid vahend ühise hüve ellu viimiseks. Ja kindlasti suudavad vastutada inimesed, kel on võime mõista oma otsuste ja tegude mõju ja tagajärgi.

Eesti 200 on valitsemiseks ja vastutamiseks valmis. Juhtimine tähendab ettenägemist, otsustamist ja vastutamist. Eesti 200 ei luba tasuta asju ega jaga valimatult raha, sest selline majandamine on Eesti jaoks hukatuslik.

Jah, raha rahustab. Mida suurem on kriis, seda suuremate summadega valitsusparteid lagedale tulevad. Ja mida suurem on võimulolijate meeleheide ja hirm valimistulemuse ees, seda toekamate toetustega püütakse valijaid ära osta.