Riigikogus terroristlikuks riigiks kuulutatud Putini Venemaa sõdib kogu läänemaailmaga. Kui ukrainlasi tapetakse kõva jõuga – rakettide, droonide ja mürskudega –, siis Eestis tulistatakse info- ja kognitiivsete relvadega ehk muu hulgas Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku „õnnistuse ja palvetega“.

Vene sõjapidamise doktriini kontekstis kasutatakse mõistet „desinformatsioon“ sageli mitme teise mõiste sünonüümina: pettus (maskirovka), aktiivmeetmed, info- ja psühholoogilised operatsioonid, varjamine ja eitamine. Nende kõigi eesmärk on aga edastada valikulisi, ebatäielikke ja moonutatud sõnumeid, et mõjutada sihtriigi elanike mõtlemist ja käitumist.
Info- ja kognitiivsete relvade lööke on raske jälgida. Hoolikalt valitud ideed ja arvamused põimitakse tõeste narratiividega. Selleks, et sihtriigi elanikke mõjutada, ei pea neile Iskanderiga vastu pead põrutama. Palju kavalam on tegeleda alateadvusega – väärtushinnangute ja identiteediga. Odavam ja veel ka kauakestvama mõjuga.
Pärast seda, kui Eesti valitsus piiras aastakümneid kestnud venitamise järel Kremli-meelsete ja avalikult inforelvadena tegutsenud telekanalite riigisisest nähtavust – ehkki veebist võib neid rahulikult edasi vaadata –, tekib küsimus, miks tegutseb Eestis edasi Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku allharu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK). See moodustis on alles 2002. aastal toonase peaministri Siim Kallase ja siseministri Ain Seppiku heakskiidul Eestis registreeritud Vene eriteenistuste rakuke.
18. oktoobril võttis riigikogu 88 häälega vastu avalduse, kus kuulutas Venemaa režiimi terroristlikuks. „Tuumarelvaga ähvardav Putini režiim on muutnud Venemaa kõige suuremaks ohuks rahule nii Euroopas kui kogu maailmas,“ seisab esitatud avalduses. Selge ja arusaadav sõnum.
Mis ei ole selge ega arusaadav, on selle terroristliku režiimi tööriista tegevus Eesti territooriumil. Putini režiimile alluv MPEÕK on Vene eriteenistuste kontrollitav asutus, mitte usuorganisatsioon. Peatselt uue peadirektori saav kaitsepolitseiamet ütleb siseministrile, et terroristliku režiimi tööriist ei harrasta Eestis russki mir’i ideoloogia arendamist ega levitamist. Paberil on jälle kõik korras, nagu Eestis ikka kombeks.
Mis ei ole samuti selge ega arusaadav, on riigi aastatetagused otsused anda siinsele Kremli kiriku rakukesele tähtajatult ja tasuta rendile Eesti riigile (mõnel juhul ka Tallinna linnale) kuuluvad umbes 30 sakraalhoonet. Olgu öeldud, et Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalne Kogudus ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster Kuremäel alluvad ametlikult otse Moskva Patriarhaadile, s.t Kremlile ja patriarh Kirillile.
***
MPEÕK Nevski katedraalis ja teistes MPEÕKi kogudustes teenivad nii mõnedki huvitava elulooga inimesed. Nevski katedraali ülempreester Juvenalius Kaarma – passinimega Märt Kaarma – oli Nõukogude ajal üle liidu tunnustatud krišnaiit. Esimese astme pühitsuse sai ta juba 1978. aastal. Kaarma (Maheshvara das) oli Hare Krišna liikumise liidriks nii Tallinnas, toonases Leningradis kui ka Riias.
1980. aastate alguses lahkus Kaarma KGB survel liikumisest, ühinedes seejärel Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikuga. 1991. aastal sai Kaarmast õigeusu kiriku preester vaimulikunimega Juvenalius.
Metropoliit Eugenile kirjutab kõnesid ja kiriku kronoloogiat Moldovast pärit preester, kes sattus Eestisse pärast abiellumist eestlasega. Tegemist on tõupuhta russki mir’i ideoloogiga. Eugeni kõnekirjutaja loob, värskendab ja levitab Eesti iseolemist ajutiseks pidavaid väärtushinnanguid ja sellist mõtteviisi.
Selles ideoloogias ei ole Eestil iseseisva riigina eluõigust. Russki mir’i semiosfääri kuuluvad venekeelsete ja õigeusu diasporaade territooriumid teistes maailma riikides, sh Eestis. Kremli narratiivist erinev teise maailmasõja käsitlus on MPEÕK hinnangul olnud alati ajaloo kuritegelik ümberkirjutamine. Russki mir’ita ja Kremli ajalookäsitluseta kristlikust Venemaast ei oleks ukrainlaste genotsiid alanud.
Samuti teenivad MPEÕKis mitmed Nõukogude armee endised ohvitserid. MPEÕKi varasema häälekandja Мир Православия ja 2017. aastast ilmuva Православный собеседник’u ideoloogist ja tekstide autorist ülempreester oli oma eelmises elus Nõukogude lennuväe ohvitser.
Nüüdne MPEÕK ülempreester ja praegu üht Tallinna kogudust kantseldav vaimulik teenis aga sovetiajal Nõukogude piirivalvevägedes, mis allusid nii nõukogude ajal kui praegu teatavasti KGB-le või FSB-le.
Ja veel üks kirju minevikuga isik. Ühes MPEÕKi Põhja-Eesti koguduses teeniv piiskop õppis aastatel 1983–1988 Leningradi kõrgemas sõjaväe insenerikoolis. 1966. aastal Donetskis sündinud mees töötas 1990. aastast Paldiskis Nõukogude allveelaevnike baasis logistika ohvitserina, hangeldades vahetult enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist kõigega, mille eest oli võimalik läänest või idast raha saada.
***
Iseenesest ei ole selles, et Moskva Patriarhaadi kogudused õõnestavad järjepidevalt Venemaa lähinaabrite sisejulgeolekut, midagi enneolematut. Ukraina välisluure teenistuse tollane juht Jehor Božok ütles juba 2019. aastal, et Moskva Patriarhaadi vene õigeusu kirikut kontrollivad „99 protsendi ulatuses“ Vene eriteenistused – FSB kodusel Venemaal ja välisluureteenistus SVR välismaal.
Samas kurtis Ukraina luurešeff, et lääneriikide liidrid ei taha seda uskuda, see ületavat nende kujutlusvõime. Nimelt on läänes millegipärast juurdunud naiivne arvamus, et kui miski asi paistab välja nagu part, siis ta ongi part. Eiratakse tõika, et Vene eriteenistuste ajaloos on vähemalt viimase sajandi jooksul olnud maskirovka väga laialdaselt kasutatav praktika.
Kui Stalin lubas teise maailmasõja ajal õigeusu kirikul ateistlikus Nõukogude Liidus tegutseda, oli see ennekõike propagandistlik žest Läänele. Grusiin demonstreeris sellega Nõukogudemaa konstitutsioonigi sisse kirjutatud usuvabadust. Nagu ikka, eksisteeris see mõistagi ainult paberil ja roosade lääneeurooplaste peas.
Selleks, et kirik ei takistaks punast terrorit, asutas Stalin mitmesuguseid struktuure, et kindlustada Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku isevalitseja- ja režiimitruudust. Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikust kujundati Kremli truualamlik käepikendus, patriarhi ja preestrite tegevus oli kõigiti kooskõlas Nõukogude riigi veriste väärtushinnangutega.
Ometigi ei tahtnud lääneriikide valitsused reaalsust omaks võtta, kuigi nad ei märganud kordagi, et Moskva Patriarhaadi õigeusu kirikud oleksid kaitsnud või esindanud kristlikke väärtusi. Seevastu oli õigeusu kirik varmas igasuguse kriitikameeleta toetama kõike nõukogulikku ja kuritegelikku.
***
Patriarh Kirilli otsene alluv, jätkuvalt Eesti elamisloaga MPEÕKi praegune metropoliit Eugeni (kodanikunimega Valeri Rešetnikov) ei ole siiani ukrainlaste genotsiidi hukka mõistnud. 2018. aastal määras metropoliit Eugeni Eestisse teenima just patriarh Kirill.
Kui lugeda sõna-sõnalt Eugeni sõnumit, mis tema nimel siseministeeriumile saadeti (eelnevalt on sõnum kooskõlastatud Moskvaga), siis nii ebamäärase, ent samas poliitikuid rahuldanud sõnastuse eest peaks selle koostajale vähemalt kergema klassi ordeni andma.
Eugeni hilisemates avaldustes on ta taganenud sellestki ilukirjandusest, andes üheselt mõista, et Moskva patriarh Kirill on endiselt tema ideoloogiline eeskuju ja isand, kelle russki mir’i levitatavat mõtteviisi jagab ta jäägitult. Mis ongi loogiline ja ootuspärane, sest leivaisa eesmärke ja huvisid on tervislik teenida.
PS. Eugeni kutsus vahetult pärast Ukraina sõja puhkemist tänavu märtsis oma preestreid ja kogudusi palvetama patriarh Kirilli eest salaja kodudes, et Eesti vastuluurel ei oleks jumalateenistustel millestki kinni hakata.