Üks kadunud teleklassik tavatses öelda, et küsimus ei ole mitte summas, vaid summa suuruses. Tal oli õigus. Oluline on tõepoolest mitte raha kui vahend millegi ostmiseks või investeerimiseks, vaid selle raha hulk. Ainult viimasest sõltub, mitu leivapätsi või Dom Perignoni pudelit saab kuus osta ja mitmesse börsiaktsiasse raha paigutada.

Kõrgematel riigiteenijatel on järgmise aasta aprillikuust igatahes võrreldes tänasega palju muretum poes käia. Pole vaja vaadata šampanjapudeli ega leivapätsi hinda. Miks? Sest juba kümme aastat kehtinud kõrgemate riigiteenijate ametipalga seadus – kelmika lühendiga KRAPS - näeb ette, et kõrgemate riigiteenijate palgad kasvavad iga aasta aprillis vastavalt eelneva aasta sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumisele ehk palgakasvule ja inflatsioonile. 80 protsenti kasvust annab eelneva aasta palga- ja 20 protsenti hinnakasv.

Praegu ei ole veel teada, milliseks kujuneb kogu 2022. aasta keskmine palgakasv ega inflatsiooni number. Olgu vaid öeldud, et statistikaameti andmetel kerkis II kvartali keskmine brutokuupalk 1693 euroni, mis on võrreldes mullu sama ajaga tervenisti 10 protsenti kõrgem kui mullu samal ajal.
Tarbijahinnaindeks tõusis septembris võrreldes eelmise aasta sama ajaga 23,7 protsenti. Teist kuud järjest püsis hinnakasv aastases võrdluses 24 protsendi lähistel.

Võrreldes mulluse septembriga olid kaubad 19,9 ja teenused 31 protsenti kallimad. Gaas oli 255,2 protsenti, tahkekütus 118,3, kodudesse jõudnud elekter 105,5 ja soojusenergia 62,9 protsenti kallim. Toit ja mittealkohoolsed joogid läksid 25 protsendi võrra kallimaks. Ahneks on läinud ka Eestis niigi ülimalt kasumlikult tegutsevad pangad. Pangateenuste hinnad on viimastel kuudel kerkinud üle 20 protsendi.

Ent juba pikemat aega kestnud hinnatõusust põhjustatud üleüldine vaesumine – ostujõud langeb mühinal - ei puuduta presidenti, riigikogu esimeest ega aseesimehi, riigikogu liikmeid, pea- ega muid ministreid, kohtunikke, prokuröre, kantslereid, riigisekretäri, õiguskantslerit ega riigikontrolöri, sest mõnelgi neist positsioonidest tõuseb palk tuleva aasta aprillist rohkem, kui on näiteks uuest aastast kehtima hakkav 725-eurone alampalk või 704-eurone keskmine pension.

Kõige krapsakama palgatõusu saab president Alar Karis, riigikogu esimehest tantsulemb Jüri Ratas, peaminister Kaja Kallas ja riigikohtu esimees Villu Kõve. Nende palk tõuseb 1024 euro võrra ehk järgmise aasta aprillist hakkavad nad teenima 8327 eurot kuus.

Kodukandile lähemale tulles rõõmustagem Järva- ja Viljandimaalt parlamenti valitud inimeste pärast. Riigikogu aseesimehe, kalli universaalelektri eest võidelnud Helir-Valdor Seederi palk tõuseb 870 euro võrra seniselt 6208 eurolt 7078 euroni kuus. Sama palju tõuseb palk ka ministritel, sh Väätsa endisel vallavanemal, siseminister Lauri Läänemetsal. Ka riigikogu komisjonide esimehed pälvivad järgmise aasta aprillist 870-eurose palgatõusu. Järva- ja Viljandimaalt valitud saadikutest juhivad riigikogu komisjone Jürgen Ligi (eesti keele õppe arengu probleemkomisjon) ja sotsialist Helmen Kütt (sotsiaalkomisjon).

Riigikogu komisjonide aseesimeeste ja fraktsioonide aseesimeeste palk tõuseb aprillist 768 euro võrra 6245 euroni kuus. Järva- ja Viljandimaalt pärit rahvasaadikutest omavad vastavat staatust rahanduskomisjoni aseesimees Jaak Aab ja keskfraktsiooni aseesimees Kersti Sarapuu.
Riigikogu lihtliikme palk kerkib seejuures 4747 eurolt 5413 euroni. Järva- Viljandimaalt valitud  rahvasaadikutest võivad peatse 666-eurose palgatõusu üle rõõmustada Kalle Grünthal ja arhitekt Yoko Alender.

Kõrgemate riigiteenijate ametipalga seadusega on end targu sidunud ka Tallinna ja Tartu linn. Linnapea palk ei ole enam kindlaks määratud kogu ametiajaks, vaid muutub alati, kui muutub kõrgemate riigiteenistujate palk, ja kohalik volikogu ei pea seejuures midagi otsustama. Mugava palgatõusunisa otsa on end traageldanud ka Viimsi ja Saue valla juhid. Viimase juht arvas Delfis, et ta peabki saama peaministri sissetulekuga võrreldavat palka. Nii olevat õiglane, ta juhib ikkagi mandri-Eesti kõige suuremat valda.

Siinkirjutaja ei ole kade, et mõni inimene teenib eestis 8000 või rohkem eurot. Erasektoris võivad juhid teenida ka 50 000-60 000 või 100 000 eurot kuus. Pigem ongi Eesti probleem selles, et meil on liiga palju madalapalgalisi ja liiga vähe kõrgepalgalisi inimesi. Madalaks palgaks võib praeguse hinnatõusu tingimustes nimetada juba ka Eesti statistilist keskmist palka – ca 1700 eurot – teenivaid  töötajaid. Arvestades, kui palju sealt tänu keskerakondlikule avantüürile makse maha läheb, siis väga palju: 1700 brutoeuro teenija saab kätte 1355,48 eurot. Nälga ei sure, aga Maslow inimvajaduste hierarhia ei ole kindlasti tipuni täidetud.

Kõrgemad riigiteenijad – KRAPS-itajad – on jõudnud juba ette ja taha vabandada, et nemad ei saa oma märkimisväärse palgatõusu vastu midagi ette võtta, on küll ebaõiglane ja kahetsusväärne, aga mis teha... Kindlasti hakatakse 1. aprilli eel rääkima, kuhu oma 800-900-eurone palgatõus annetatakse. Loomade- ja inimeste varjupaigad ujutatakse rahaga üle, kuigi see ei muuda suures pildis mitte midagi. Nimelt ei saa istuv riigikogu tõepoolest oma palkade indekseerimist muuta, kuid järgmise koosseisu, st järgmise aasta veebruaris-märtsis valitava parlamendi jaoks on võimalik küll KRAPS-i muuta.
Muudatus peaks olema väga lihtne ja sarnanema kohalikes omavalitsustes rakendatavaga. Uue riigikogu koosseisu kokkutulemise alguses määratakse palk järgnevaks neljaks aastaks nii presidendile kui kõigile hierarhias allpool olevatele riigiteenijatele. Palga võiks välja pakkuda spetsialistid ja ametiühingud: tööandjate keskliit, ametiühingute keskliit ja teised ühiskonnarühmi esindavad ühendused.

Aga senikaua, kuni seda ei ole tehtud, siis krapsaka palgatõusu saamiseks kandideerige Toompeale tööle.

Kadri Paas (Eesti 200),
Türi vallavolikogu eelarve- ja arenduskomisjoni esimees