Niimoodi ei ole võimalik ühtki omavalitsust edendada ega arendada, valitsejad tuleb mugavustsoonist välja tuua.

Valimiste-eelsel ajal napib Eestis miks-küsimusi ja nende esitajaid. Miks-küsimus on arengu alus ja eeldus. Miks keegi nii käitub, arvab või ütleb? Miks ta tuli oma seisukohaga välja just nüüd, aga mitte kaks kuud tagasi või viis kuud hiljem? Miks on miks-ide küsijaid nii vähe? Miks on miks oluline?

Täiskasvanute maailmas tabu

Miks-küsimusi esitades jõuab lähemale vastaja motiividele. Motiivid annavad omakorda aimu vastaja maailmapildist, väärtustest ja teadmistest. Ka närvikavast. Millegipärast paistab, et järjekindel miks-küsimuste esitamine on täiskasvanute maailmas muutunud tabuks. Öeldakse, et küllap küsija norib ja provotseerib. Enamasti ei toimu üht ega teist. Pole norimist ega õrritamist. On soov lihtsalt saada teada ja aru, mida kandidaadihakatis päriselt maailmast arvab ja kuidas seda mõistab. Valija peaks see olema valiku tegemiseks väga tähtis info. Kõige olulisem üldse. Kuidas oskaks muidu valida?

Eesti kõige pikaajalisemat peaministrit Andrus Ansipit valisid valdavalt (vanemad) naised. Alateadlikult eelistati pikka, sihvakat testosterooni tulvil ja selge jutuga meest. Avalikult vastati tänavaküsitlustel, et „mulle lihtsalt meeldib Ansip“. Teise legendaarse mehe, Edgar Savisaare kohta öeldi reporteritele vene keeles, et „ta on meie inimene“. Kogu lugu. Programm ei huvitanud oravate ega kesikute valijaid toona ega praegu. Programmi loevadki peamiselt ajakirjanikud, kes peavad laupäeval ja pühapäeval raadiosaateid tegema.

Ent nagu anno 2021, ei esitatud ka Ansipile ega Savisaarele kuigi palju miks-küsimusi. Ja noist aegadest siiapoole on teraseid küsijaid jäänud aina vähemaks. Kuigi neilt, kellelt küsida, iseenesest jätkuks. Tänavustel kohaliku omavalitsuste valimistel kandideerib nõks üle 10 000 inimese. Seda on küll mõnevõrra vähem kui nelja aasta eest, aga siiski omajagu, et jätkuks küsimist ja vastamist.

Kohalike valimiste meeldiv eripära võrreldes riigikogu valimistega on nende isiklikkus. Kandideerivad oma küla, aleviku või linna oma inimesed. Kui riigikogu valimisel võib partei keskkontor istutada ringkonna esinumbriks telest tuttava näo, ent kohapeal kontvõõra tegelase, siis omavalitsuste valimistel osalevad sama paiga elanikud. Seetõttu peaks kohapealne mõõduvõtt olema eriti põnev ja paika uute ideedega rikastav. Kui ainult küsitaks ja küsijatele ka vastataks.

Mugavustsoonist välja

Mu oma koduvallas, kus ise samuti kandideerin, on täiesti anomaalne olukord. Meie kandis on kaks valimisliitu, mille mõlemas nimekirjas on üle 60 kandidaadi. Kujutage pilti! Isegi Tallinnas ja Tartus ei kohta naljalt sellist võimendust. Seejuures on volikogus 23 kohta. Samal ajal on parteide nimekirjades vähem kui 20 kandidaati.

Igal juhul, miks-küsimusi saaks esitada küll ja veel ning ka pärast volikogu valimisi. Aga mida ei ole, on küsijad ja miks-küsimused. Vahetevahel käib mingisugune veider kemplus kohalikes FB-kõlakodades, korra kirjutas vallavanem kohalikus maakonnalehes pahuravõitu artikli ja sõimas konkurente ning ongi kõik.

Igav on, aga mis peamine: niimoodi ei ole võimalik ühtki omavalitsust edendada ega arendada. Ainult kollektiivse aju kaudu võib aga, tõsi, ei pruugi selguda parimat lahendust. Kuid proovima peab. Ent dialoog jääb olemata, kui kandidaat peab ühepoolset monoloogi ja käiab lõputult oma „Plats puhtaks!“ või mõnda muud populaarset mantrat. Raske on niimoodi päriselt olulistest probleemidest teada ja aru saada.

See, mida kandidaat peab oluliseks, ei pruugi seda olla teps mitte samas külas elava memme jaoks. Täpsemalt, kandidaat ei oska näha kõigi valijate pähe ega südamesse. Inimesed on erinevad, nende mõtted, mured ja rõõmud on erinevad. Keskmist inimest, keskmist rõõmu või mure ei ole teatavasti olemas. Pole kunagi olnud ega ole ka edaspidi. Elame kõik omas inimlikus mullis, võrgustikus, millest suudavad kaugemale vaadata ja lahti rebida ainult eriti uudishimulikud inimesed. Seetõttu olekski miks-küsimusi esitavad valijad kuldaväärt kaasteelised nii kandidaatidele kui valitsejatele.

Miks-küsimused sunnivad pingutama, togivad kandidaadid ja valitsejad mugavustsoonist välja. Ja mis peamine, miks-küsimusele vastuse otsimine – sisulise, mitte vormilise – arendab ka kandidaatide maailmapilti ja silmaringi. Ei saa salata, et sedagi kohati napib.

Seega, lugupeetavad valijad, küsige oma küla, aleviku või linna volikokku pürgijatelt lähinädalatel nii palju miks-küsimusi, kui võimalik. Astuge ligi ja küsige, küsige, küsige. Olge jultunult uudishimulik. Ainult niimoodi saate päriselt aimu, kas kandidaat saab sisuliselt aru, kuhu või milleks ta kandideerib. Ja miks?