Riigikogu on viimastel kuudel teinud usinalt tööd. Vastu on võetud hulk avaldusi Ukraina toetuseks, Eesti seisukohtade levitamiseks ja Kremli peremehe psühhopaatilise sõja hukkamõistmiseks. Sõja alguses oli siit- ja sealtpoolt kuulda ettepanekuid, et NATO peaks sulgema Ukraina õhuruumi. Niisugune õhin läks siiski kiiresti üle, sest selle ettepaneku elluviimine oleks tähendanud ­NATO riikide otsemaid sõtta astumist ja sattumist. Eesti kontekstis tähendanuks see venelaste raketirahet Ämari lennubaasile, Tapale ja Võrule. Algatuseks.

Lääneriigid karmistavad sanktsioone ja keeravad venelastele aina kõvemini kruve kinni. Seni tulutult. Sõja lõppu pole näha. Oleks ka imelik, kui see paistaks, sest needsamad sanktsioone kehtestavad ja retooriliselt otsustavad riigid maksavad iga päev Vene riigikassasse energia eest nõks alla miljardi euro. Iga päev sisuliselt miljard eurot. NATO ja Euroopa riigid õlitavad Venemaa logisevat sõjamasinat sanktsioonidega võidu. Võrdluseks: Eesti riigieelarve on ligikaudu 13 miljardit eurot.

Samal ajal on tavalised vene inimesed – vähemalt need, kes ei ela Moskvas ega Peterburis, ehk siis sellised, kelle poegi aetakse praegu Ukrainasse kahurilihaks – harjunud kitsikusega, nälgima ja kannatama. Peaasi, et Kremli peremees taastaks hingusele läinud Nõukogude Liidu selle toonastes piirides. Või miks mitte isegi laiendaks varasemaga võrreldes oma mõjusfääri. Kollektiivne vaimne puue, mis väljendub deržaava­ihaluses iga hinna eest.

KOGU SELLE hulluse taustal, mida Eesti parlament ei suuda ka kõige parema tahtmise, veel enamate avalduste ja sõnavõttude juures lõpetada, saaks ta siiski Eesti inimeste heaks ja turvatunde suurendamiseks üht-teist ära teha. Ligikaudu 800 miljoni euro suurune lisaeelarve on vaesel ajal kahtlemata abiks, ent nimetan veel ühte seadust, mille täiendamine võib tulevikus päästa tuhandete eestlaste elu.

Seejuures ei pea riigikogu leiutama jalgratast, vaid eeskuju on mõistlik võtta soomlastelt. Soomlased on ratsionaalsed ja praktilised põhjamaa inimesed. XX sajandil on nad üle elanud mitu sõda, jäänud iseseisvaks ja astuvad tänu Kremli peremehe ambitsioonidele XXI sajandil ilmselt ka NATO-sse. Mida me siis Soomest õppida saame?

SOOME EHITUSSEADUS näeb ette, et uute suuremat sorti hoonete ehitamisel on kohustuslik rajada ka varjendid. Soome päästeseadus sätestab muu hulgas sellegi, kes ja kuidas peavad tagama varjendite ehituse, samuti millised nõuded kehtivad ruumide mõõtmetele, struktuuride koormustaluvusele ja varustatusele.

Soomes jätkub pommivarjendites kohti ligikaudu 4,4 miljonile inimesele. Helsingis on kokku umbes 5500 varjendit, kuhu mahub ca 900 000 inimest. Tavaolukorras on varjendid kasutuses ladude, sotsiaalobjektide või parkimismajadena. Helsingi koduleheküljel on muu hulgas interaktiivne kaart, mille abil leiab lähima varjendi.

Eesti ehitusseaduses sellist nõuet ei ole. Küllap on sel erinevaid põhjusi, kuid fakt on, et niisuguste raketirünnakute eest, mis tabavad praegu paljusid Ukraina linnu ja mille puhul peamised sihtmärgid on elumajad, poleks Eestis praegusel juhul pääsu. Siseministri lubadus, et enne õhulööki saadab riik telefonile SMS-i, ei ole kuigi lohutav. Ukraina kogemusi silmas pidades on see pigem hirmutavalt naiivne.

Kahtlemata on meilgi keldreid ning maa-aluseid parklaid ja ladusid-hoidlaid, kuid nende sobivuses pikemat aega varju pakkuda võib kahelda.

NELI AASTAT tagasi tehti riigikantselei eestvedamisel plaan, kuidas jõuda Eestis varjumiskohtade võrgustikuni. Tiheasustusaladel kaardistati isegi võimalikke varjendeid ning arutati, milliseid seadusi on vaja muuta ja mis see kõik maksab. Nelja aasta taguse kontseptsiooni järgi maksnuks varjendivõrgustiku loomine umbes kaks miljonit eurot. Suurematesse linnadesse tuleks päästeameti hinnangul rajada ka õhurünnaku eelhoiatussireenide võrgustik, mis 10–15 linna puhul maksaks kuni seitse miljonit eurot. See peaks muidugi olema ühendatud õhuseirega.

Isegi Eesti-sugusele mikroskoopilisele riigile on nimetatud summad kommiraha. Küsimus on poliitilises tahtes.

KUI HIINAS hakkas levima nüüdseks vaat et unustusse vajunud viirus, jäi Eestis eluliselt tähtis – meie kõrval asub mõrvarlik riik 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas – kava soiku. Selleks et see üles soojendada, oli vaja tuhandete ukrainlaste surma ning Putini meeldetuletust, et Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof ja ta kavatseb seda asja parandada.

Eestis tegeleb seadusandlusega riigikogu. Riigikogu kätes on ehitusseaduse täiendamine ja muutmine, et sarnaselt praktilise meelega soomlastele oleks ka eestlastel raketirahe eest kuhugi varjuda. Ja niimoodi varjuda, et varjendist ei saaks varjujatele massihaud.

Pärast mitu kuud kestnud Venemaa ja Ukraina sõja algust on riigikogul viimane aeg asuda ehitusseadust Eesti inimeste hüvanguks täiendama, et ka Eesti suuremate uusehitiste alla rajataks ruumid, mida vajaduse korral saaks kasutada varjendina. Riigikogu liikmetele on töökoha vahetus läheduses muide varjend olemas. Ent ka riigikogulaste valijad tahaksid eluga pääseda.