Riigikogu seadustas hardas üksmeeles aastakümnete kõige suurema riikliku ebaõigluse.

Parlamendis heaks kiidetud perehüvitiste seaduse järgi kasvab esimese ja teise lapse toetus alates 1. jaanuarist 60 eurolt ja üksikvanema lapse toetus 19,18 eurolt 80 eurole kuus. Lasterikka pere toetus suureneb kolme kuni kuue lapse puhul 300-lt 650 eurole ning seitsme ja enama lapse puhul 400-lt 850 eurole kuus. Alates 2024. aasta 1. maist indekseeritakse lasterikka pere toetus pensioniindeksiga.

Lugesite õigesti. Kui teil on üks laps, siis see on riigi meelest väärt 80 eurot kuus, aga kui olete 1-2 järel jõudnud kolmandani, siis kerkib ühe lapse „hind” hoobilt 216 euroni kuus. Seejuures on huvitav, et seitsme ja rohkema lapse puhul langeb lapse „hind” sadakond eurot odavamaks ehk 121 euroni kuus.

Partei omaniku tellimus

Mingil lihtsurelikele arusaamatul põhjusel leidis riigikogu, et indekseerimist on väärt ainult toetus, mida maksatakse alates kolmandast lapsest. Justkui tõuseksid ainult suurema pere jaoks hinnad. 1-2 last on parlamendi meelest ilmselt mingisugused tüütud pudinad, nende toetus võib jälle aastateks paigale jääda. Kas mäletate veel, kui kaua püsis lapsetoetus 19 euro peal? Kümmekond aastat. Üksikvanema toetus oli veel hiljuti 19 eurot. Riigikogu ei lasknud end aastaid neist naeruväärsetest numbritest häirida.

Nüüd aga, vahetult enne riigikogu valimisi, hakkas äkitselt kiire. Ühe I-tähega algava valitsuserakonna omanik, seitsme lapse isa, andis I-partei peasekretärile ja esimehele korralduse tõsta talle kasuliku toetuse suurust üle kahe korra. Peasekretär – temal on viis last - ja esimees hakkasid äkitselt rääkima, kuidas AINULT paljulapseliste perede toetust suurendab Eesti  sündimust ja kuidas naised hakkavad nüüd ohjelamatult sigima.

Kuigi ükski teadusuuring ja statistika ei toeta I-parteilaste väiteid, justkui oleks rahaga võimalik riigil rohkem lapsi osta, ei heidutanud see valitsust karvavõrdki. Reformierakond ja sotsid mõmisesid  takka, eelnõu pidavat olema „ajalooline rumalus”, aga 61 riigikogulast hääletasid tuimalt rumaluse ja ebaõigluse seadustamise poolt. Seda maksab valimistel meeles pidada, kui mõtlete oma häält sotsidele, oravatele või nn isamaalastele anda. Nad kipuvad kollektiivselt ebaõiglust ja rumalust heaks kiitma.

Raha tuleb... Kust või mille arvelt?

Pärast üks Järva- ja Viljandimaal kandideeriv reformierakondlane seletas sotsiaalmeedias, kuidas tema on jätkuvalt ja täielikult sellise korra vastu, aga kui hääletamiseks läks, vajutas südamerahuga rohelist nuppu. Muidu minevat valitsus laiali ja siis tulevat EKRE võimule. Kui kalendrisse vaadata, siis saab mõtlev inimene aru, et loll, kes vabandust ei leia.

Valimised algavad 27. veebruaril. Järgmise valitsuse ametisse astumiseni on küll istuv valitsus võimul, ent kui oravad ja sotsid ei oleks lakelilikult allunud I-partei omaniku diktaadile, ei oleks ka töötav valitsus laiali läinud. Ega I-erakonna omanik rumal ole, et oleks lasknud sel juhtuda. Valitseda on ikka etem, kui istuda täiega opositsioonis.

Siinkirjutaja küsis reformierakondlaselt, kunagiselt rahandusministrilt sealsamas ühismeedia lõimes, milliseid makse tõstetakse, sest sellise rahalise pillerkaaritamisega ei ole võimalik Eesti riigil ju lõputult jätkata. Või hakkab riik ohjeldamatult laenama, et I-partei omaniku nüüdseid ja järgmisi unelmaid ellu viia? Mõistagi, multitalendile omaselt, kukkus eksminister küsijat sõimama ja alandama, jättes targu ütlemata, milliseid makse hakkab Reformierakonna järgmine valitsus kulude katteks suurendama. Sest kui jätta maksud tõstmata, peab toetuste vms maksmiseks võtma tulevaste põlvede arvelt laenu. Rahatrüki võimalust meie riigil ei ole.

Raha ei pane sünnitama

Eestis räägitakse palju sellest, kui oluline on teadmis- ja tõenduspõhine poliitikakujundamine, ent päriselus ei huvita see valitsuses ega riigikogus kedagi. Poliitikud lubavad, et lastetoetuste kasv suurendab sündimust. Tõendatud mõju sündimusele on siiski lühiajaline. Nagu ka vanemahüvitise sisseviimine ei suurendanud Eestis kestvalt sündimust, ei tee seda ka rohkem raha pihku. Näiteks pärast kolmanda lapse toetuse kasvu 2017. aastal tõusis Eestis hüppeliselt kolmandate ja järgnevate laste sündide arv. See tõus on väheke taandunud, kuid siiski sünnib kolmandaid ja järgmisi lapsi endiselt rohkem kui enne reformi.

Ent kuidas jõuda kolmanda lapseni, kui ei sünni esimest? Mis juhtus pärast paljulapseliste toetuse tõstmist? Palju rohkem kui kolmandate ja järgmiste laste sünd kasvas, on vähenenud esimeste ja teiste laste ilmaletulek. Kolmandate ja järgnevate laste suuremast sünnist pole kasu, kui esimesi ja teisi lapsi ei sünni juurde.

Täielikus vastuolus majandusliku loogikaga on riigikogus seadustatud progresseeruv süsteem, mille puhul alates kolmandast lapsest toetuse määr oluliselt tõuseb. Sest nn mastaabisäästu tõttu täiendavad kulud igale järgnevale lapsele hoopis vähenevad. Eesti 200 programm näeb ette iga lapse toetuse tõstmise 150 euroni ja sama suure toetuse üksikvanematele.

Otsestel toetustel on ka selgeid miinuseid. Toetus ei kulu vanematel alati laste peale. Ja mõistagi on helded sotsiaaltoetused üks immigratsiooni kasvulava, sest toetusi makstakse kõigile Eesti elanikele, mitte ainult kodanikele. Viimasest lähtuvalt on eriti kummaline, sest enda sõnul just eriti kõvad patrioodid EKRE ja Isamaa tõukasid immigatsioonipumpa jõuliselt tagant.

Niisiis, Eesti summaarne sündimuskordaja ei ole vanemahüvitise ega lastetoetuste tõttu suurenenud ega suurene ka uuest aastast algava ebaõiglaselt valikulise rahakülviga. Elu ei ole nii lihtne, et paned masinasse mündi sisse ja laps kukub sülle. Perepoliitika erinevate viisidega on põhimõtteliselt võimalik sündimust suurendada.

Mis aitaks?

Selle asemel, et kõigile, miljonäridest töötute üksikvanemateni ühtmoodi toetusi pihustada, oleks laiema ja pikaajalisema positiivse mõjuga teenuste ning töö- ja pereelu ühitamise võimaluste pakkumine: lapsehoiuteenused, tervishoiuteenused, vanemapuhkus ja paindlik töökorraldus. Sest mis kasu oleks praegusel juhul toetusena kätte makstud rahast, kui koolides ei ole õpetajaid, lasteaeda või kooli ei ole üldse lähikonnas või arstiabi pole kättesaadav.