SISEMINISTER Lauri Läänemetsa püüe mängida maksumaksja rahaga Robin Hoodi oma parteilaste juhitavates omavalitsustes on ülekohtune paljude teiste valdade ja linnade suhtes, kus ei ole parajasti sotsid võimul. Siinkirjutaja peaks ju iseenesest rahul olema, et hiljutine kolleeg Türi volikogus suunas mu koduvallale siseministeeriumi eelarvest üle miljoni euro. Kandideerisime mullu oktoobris üheskoos volikokku ja mõlemad osutusime ka valituks.

Kuid erinevalt Läänemetsast olen ma veendunud, et avalikku raha peab jagama võrdsetel alustel, kehtestatud reeglite alusel ja eelnevate salajas hoitud kokkulepeteta. Avalikus teenistuses töötades võib tunduda, et maksumaksja raha ei lõpe iial, vaid niriseb seinast lõputult, aga nii ei ole see varem olnud ega ole ka tulevikus.

Ei tohi muidugi unustada, et Läänemetsa tegevus ei erinenud üldse isamaalaste ja oravate ministrite omast. Kõik kolm valitsusliitu kuuluvat erakonda said tänu ametist lahkunud rahandusministri heldusele partei peale umbes 10 miljonit eurot riigikogu valimiste eel omadele jagamiseks. Ministrite seisukohast lihtne ja loogiline, maksumaksja seisukohast avaliku raha läbipaistmatu laialipudistamine.

ÜHES PEAB Läänemetsale siiski tänulik olema. Ta paljastas kogu triangli käigus peamise omavalitsusi kummitava probleemi – äärmise kitsikuse ja rahapuuduse. Kui omavalitsustel oleks raha, ei peaks hakkama ükski minister mõnesaja tuhande või miljoni euro kaupa sihtotstarbeliselt «oma» valdadesse raha suunama. Vald või linnake suudaks ise oma keskväljakut, mänguplatse või lasteaeda ehitada.

Praegu on omavalitsustele ülekantava tulumaksu määr 11,96 protsenti, see kehtib 2020. aastast. On küll olemas tasandusfond, kuid see on mõeldud valdade ja linnade eelarveliste võimaluste ühtlustamiseks ning kahaneb iga laekunud tulumaksueuro pealt. Tegemist on justkui maksutšekaaga: tulumaksu laekumine suureneb, järelikult oled pursui, aitab, rohkem ei saa!

Valdadel ja linnadel, välja arvatud Tallinna «kuldse ringi» vallad, ei ole võimalik olemasoleva, riigikogu määratud tulubaasiga juba pikemat aega toime tulla. See tähendab, et omavalitsustel, kus elanikke ei voola juurde nagu Harjumaale, ei ole raha investeeringuteks, riigi pealepandud teenuste kvaliteetseks osutamiseks ning teede hoolduseks või remondiks. Elanikke on vähe, suur osa neist on madalapalgalised ja vanemaealised.

Näiteks Järvamaal oli tänavu kolmandas kvartalis keskmine töötasu statistikaameti andmetel 1446 eurot ja Viljandimaal 1405 eurot. Järvamaal on kolm ja Viljandimaal neli omavalitsust. Nendesse omavalitsusse laekub tulumaksust vähem raha kui vallas, kus keskmine palk on näiteks 2000 eurot. Võrdluseks, Harjumaal oli keskmine töötasu kolmandas kvartalis ligi 1900 eurot kuus.

ALATES 2010. aastast kasvavad riigieelarve tulud kogu aeg kiiremini kui omavalitsuste tulud. Eesti linnade ja valdade liit tegi tänavu märtsis riigieelarvestrateegia läbirääkimistel hulga ettepanekuid. Nendega on päri ka Eesti 200. Omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu osa võiks järgmisel aastal olla 12,19 protsenti. Laekuva tulumaksu määr võiks suureneda 2025. aastal 12,2 ja aasta hiljem 12,21 protsendini. Seni ei ole valitsus ettepanekut kuulda võtnud.

Omavalitsuste huvihariduse ja -tegevuse toetus peaks kerkima vähemalt mullusele tasemele, võttes täiendavalt arvesse ka aastatega toimunud elukalliduse tõusu. Järgmisel aastal tähendaks see omavalitsustele 14,25 miljonit eurot. Praegu on omavalitsustel kolm valikut: kas jätta lapsed teenusest ilma, nõuda tasu lapsevanematelt või rahastada teenuse osutamist oma eelarvest. Rikkad vallad maksavadki selle omast taskust kinni, aga vaesed seda ei suuda.

Riigi toetused ei kata omavalitsuse tegelikke kulusid. Näiteks õpetajate palgast on puudu sotsiaalmaksu osa, lasteaiaõpetajate palgataseme hoidmise toetusmäär katab umbes 16 protsenti tegelikest kuludest ja seda samuti sotsiaalmaksu arvestuseta. Näitlikustamiseks, õpetajate palgatõus toob kaasa lasteaiaõpetajate ja teiste selle valdkonna töötajate palgatõusu, mis läheb Türi vallale maksma ligikaudu 700 000 eurot aastas. See on vaesele vallale väga suur raha.

Riik peab taastama omavalitsuste tulubaasi vähemalt kärpe-eelsele tasemele. Kui valitsus tõstab näiteks õpetajate palka, siis tuleks summaarselt muuta ka teisi komponente toetusfondi valemis. Toetus võiks olla selline, mis kataks ühtlasi mingi osa kohustuslikest maksudest. Kui riik seab omavalitsustele ülesande järgida mitmesuguseid juhiseid ja soove, peaks omavalitsustele makstav toetus kerkima ühes üldise hinna- või palgatõusuga. Praegu peab omavalitsus arvestama, et tulumaksust tuleb katta üldine palgafond, riikliku palgafondi sotsiaalmaksude osa ja majanduskulud. Investeeringuid saab teha ainult laenates, sest ülejäänud tulubaas kulub sihtotstarbelisena (riigitoetus) ja kohustuslike tegevuste või teenuste pakkumisega seotud kulude katteks.

Dividenditulu pealt makstava tulumaksu eraldamine omavalitsustele tulumaksuga sarnase protsendiga suurendaks omavalitsuste tulu. Kui see ettepanek valitsusele ei sobi, võiks eraldada omavalitsustele kümnendiku riigieelarvesse laekuvast ettevõtete tulumaksust. 12,19-protsendilise tulumaksu määra korral oleks see 56,32 miljonit eurot aastas.

ARVESTADES, et väikeste omavalitsuste elanikest on teinekord üle poole pensionäre, oleks ju õiglane, kui pensionidelt võetav tulumaks laekuks samuti valda või linna, kus pensionär elab. Kuigi keskmine pension on tulumaksuvaba, saab arvestatav hulk pensionäre keskmisest suuremat pensioni. Nendelt võetakse edaspidigi tulumaksu, mis praegu laekub ainult riigile. Maksuameti info järgi laekus mullu pensionidelt 117,9 miljonit eurot tulumaksu. Kui riik eraldaks omavalitsustele tulumaksu 12,19-protsendilise määra järgi, saaksid vallad ja linnad pensionidelt 14,25 miljonit eurot.

Niisiis, valitsusel oleks omavalitsuste rahalisest kitsikusest päästmiseks teha küll ja veel, aga juba pikemat aega otsuseid ja tegusid pole. Täpsemalt, sellised tegusid, millega koheldaks kõiki omavalitsusi võrdselt, mitte lähtudes parteilisest lojaalsusest ja lakeilikkusest.

Pidu- ja aastapäevakõnedes räägivad (pea)ministrid, kuidas ääremaastumine on oht Eesti julgeolekule, miks peaksid noored naasma maapiirkonda ja mil moel Eesti elu uueks luua. Kui tuleb aeg langetada päriselt olulisi ja maapiirkondadele või väikelinnadele vajalikke otsuseid, ei meenu neist kellelegi enam oma nõunike ettekirjutatud kõne sisu.

Seepärast oleks viimane aeg riigikogu tuulutada ja püüdlikud kõnepidajad praktikute vastu välja vahetada. Et paraadlikest kõnedest saaksid viimaks otsused ja teod.