Tänavu juunis möödus aasta päevast, mil president Vladimir Putin võrdles end tsaar Peeter I-ga, võrdsustades Venemaa sissetungi Ukrainasse Peetri vallutussõdadega 18. sajandil. Seejuures leides, et Narva on vana Vene ala, mis on vaja ilmtingimata võtta oma rüppe tagasi.

Algatuseks meenutagem, mida täpselt Putin aastapäevad tagasi rääkis. „Peeter Suur pidas kakskümmend üks aastat Põhjasõda. Midagi ta ei vallutanud, ta võttis tagasi! Kui ta rajas uue pealinna, ei pidanud ükski Euroopa riik seda territooriumi Venemaaks, kõik pidasid seda Rootsiks. Aga seal on iidsetest aegadest soome-ugri rahvaste kõrval elanud slaavlased, kusjuures see territoorium oli Vene riigi kontrolli all. Sama ka läänesuunas, see puudutab Narvat, tema esimesi sõjakäike. Mida ta sinna ronis? Võttis tagasi ja kindlustas – vaat, mida tegi,“ lausus Putin.

Lõplik lahendus ebaõnnestus

Sellest küünilisest mõttekäigust on möödas kaksteist kuud. Selle aja jooksul on Ukraina sõjas juhtunud paljutki. Sõda on jõudnud otsapidi Venemaa territooriumile, sealhulgas Moskvasse. Hukka on saanud ligi sada tuhat Vene sõdurit ja ohvitseri, tuhandeid Ukraina tsiviilisikuid, sh tuhatkond last, Venemaale on küüditatud mitukümmend tuhat väikest ukrainlast, purustatud on kõike, millest raketid ja lõhkeaine vähegi jagu saavad. Putini suurustlevat praalimist on jäänud vähemaks. Korra olla keegi Putini-sarnane käinud maatasa pommitatud Mariupolis, aga see ei olnud vist päris õige tsaar, sest liikus liiga uljalt linnas ringi. Päris Putin eelistab asotsiaalsust.

Alates oma võimuletulekust 2000. aastal on Putin järjekindlalt väljendanud enda kibestumust Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajaloolise ebaõigluse üle.

Putin on järjepidevalt tegelenud oma kohaga Venemaa ajaloos, kirjutades muinasjutulisi esseesid, et õigustada oma sügavalt revisionistlikku maailmavaadet. Alates oma võimuletulekust 2000. aastal on Putin järjekindlalt väljendanud oma kibestumust Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajaloolise ebaõigluse üle. See on toitnud tigedat põlgust Ukraina riikluse vastu, mida ta peab peamiseks takistuseks oma pühale missioonile taasühendada „ajalooline Venemaa“. 2022. aasta veebruaris otsustas ta nn Ukraina küsimuse lõplikult lahendada.

Minevikku takerduvad kinnisideed määratlevad kogu Putini 23 aasta pikkuse valitsemisperioodi, olles tema ainuisikulise otsuse keskmes käivitada verine sissetung Ukrainasse. Üle naabrite piiri tungides kavatses Putin kätte maksta selle eest, mida ta tajus Nõukogude Liidu suurima lüüasaamisena ehk „20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofina“.

Ootav heidik

Putin nägi Ukraina hävitamiseks algselt ette välksõjakampaaniat, mis murraks kiiresti Ukraina vastupanu – õigemini, seda ei oleks tohtinud üldse tekkidagi – ja tähistaks uue Vene impeeriumi algust. Ent nii ei läinud, ei saanudki minna. Praegu rõhutab Putin, et Ukraina sõja eesmärgid lõpuks saavutatakse, kuid on raske näha, millele toetudes loodab Venemaa, et saab oma rahvusvahelisele positsioonile tekitatud kahju heastada. Pigem jääb otsus tungida Ukrainasse meelde kui üks 21. sajandi suuremaid geopoliitilisi vigu. See on jätnud Venemaa kõrvale ja vähendanud tema positsiooni maailmas, paigutades Putini ajaloo kõige suuremate kurjategijate sekka. Ta unistas Peeter Suure jäljendamisest, kuid temast sai tagaotsitav heidik.

Tänavu märtsis väljastas Rahvusvaheline Kriminaalkohus president Putini vahistamismääruse. Paljud peavad Putini vahistamise mõtet endiselt ebareaalseks, kuid asjaolu, et Kremli peremehe reisiplaane kujundab nüüd kinnipidamise tõenäosus, annab aimu diktaatori allakäigust. Kümnend tagasi kuulus Putin maailma juhtide eliitgruppi G8. Praegu on ta tagaotsitav sõjakurjategija, kes ei saa kodust lahkuda, ilma et eelnevalt kontrollitaks, kas ta teekonnal juhuslikult kongi ei kuku.

Neil harvadel juhtudel, mil Putin on pärast Ukraina sõja algust välismaale reisinud, on tema staatus silmanähtavalt närbunud. Aastaid oli Putin kurikuulus selle poolest, et lasi ennast näiteks Angela Merkelil, Donald Trumpil ja paavst Franciscusel oodata. Ent nüüd on Putin see, kes ootab. 2022. aasta septembris Usbekistanis toimunud konverentsil jätsid Türgi, Aserbaidžaani, India ja Kõrgõzstani juhid Putini seistes ootama, saabudes kahepoolsetele kohtumistele hilinemisega.

Putini isolatsioon tundub veelgi traagilisem, kui võrrelda seda Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi rahvusvahelise populaarsusega. Zelenskõid ülistati hiljutistel kõrgetasemelistel visiitidel Roomas, Berliinis, Pariisis ja Londonis; ta on olnud pealkirjades Araabia Liiga tippkohtumisel Saudi Araabias ja G7 tippkohtumisel Jaapanis. Kõik tahavad end Ukraina liidri kõrval pildistada, Zelenskõi on justkui popstaar oma parimais aastais.

Vene nafta ringiga Euroopasse

Putini mürgine maine on viinud terve Venemaa rahvusvahelise tõrjutuseni. Kui tutvumisrakendused Tinder ja Hinge lahkusid tänavu mais Vene turult, teatas ettevõte, et nad ei saa endale lubada Putiniga seostamisest tulenevat mainekahju. „Usaldusväärse brändi jaoks ei ole hea, kui jätkame tegevust riigis, mille riigipea on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt kuulutatud tagaotsitavaks,“ kommenteeris Match Groupi tegevdirektor Jeff Perkins.

Match Group on muidugi ainult jäämäe veepealne tipp. Pikk nimekiri ülemaailmsetest kaubamärkidest on Venemaalt lahkunud või alustanud sealt lahkumist pärast seda, kui Venemaa tungis mullu veebruaris Ukrainasse. Samuti on Venemaal sanktsioonide tõttu üha raskem hankida varuosi, mida ta vajab oma sõjamasina käigushoidmiseks.

Tõsi, naftat suudab Venemaa ka Euroopa Liiduta müüa. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmeil eksportis Venemaa tänavu aprillis keskmiselt 8,3 miljonit barrelit naftat päevas, mida oli 50 000 barreli võrra rohkem kui märtsis. See oli ka suurim ekspordimaht pärast Ukraina sõja algust.

Nafta eksport langes mullu märtsis ajaloo madalaima tasemele, 7,4 miljoni barrelini päevas, kuna seda piirasid EL-i sanktsioonid. Eksport kasvab, sest Venemaa on näinud vaeva, et kaubelda kahe maailma suurima riigi India ja Hiinaga. Aprillis läks Indiasse ja Hiinasse umbes 80% Venemaa naftaekspordist. EL-i välispoliitika juht Josep Borrell väitis hiljuti, et India rafineerib Venemaa naftat ja müüb selle Euroopasse. India kaubandusministeeriumi andmeil eksporditakse naftatooteid peamiselt Hollandisse, Saksamaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Seega, Vene nafta jõuab jätkuvalt Euroopa suurriikidesse, lihtsalt ringiga.

Kolm surnud nõunikku

Mida peaksime Eestis nende teadmistega peale hakkama? Meie naaber ei hooli oma ega vastase inimestest. Hukkunud sõdurid, ohvitserid, tsiviilisikud on statistika, ei muud. Sõltumata langenute, vigastatute, sandistatute, küüditatute või purustatud tehnika hulgast jätkab Putin või mõni tema järglastest alati sõdimist. Vene rahvas kiidab teiste rahvaste hävitamise tingimusteta heaks – suisa kiidab takka – ja, teiseks, tsaar on pühak, tema otsused on alati ilmeksimatud. Vähemalt enamiku venelaste jaoks, ka Eestis elavate.

Mingisugusest demokraatlikust Venemaast ei maksa heietada, seda ei ole ega tule. Demokraatia tähendab keskmise venelase jaoks kaost ja korratust. No ja milline inimene sooviks vabatahtlikult anarhiat. Vastupidi, Kreml hoolib ja hoolitseb ning tehku seda ka edaspidi. Vähemalt sõnades, mis sest, et viletsus ja vaesus on venelasi väljaspool Moskvat ja Peterburi alati kannustanud. Kannatlikkus on voorus. Seega, kui juba tsaar kõigi venelaste peale mõtleb, hoiab ja kaitseb neid kurja NATO ja Lääne kõlvatute ideoloogiate eest, on see piisav. Leivakõrvast jääb aina vähemaks, vaesus vohab, aga küll tsaar teab, mis on rahvale hea.

Lääne kategooriates ei ole võimalik Vene ühiskonda mõista ega lahata. Isegi eestlased ei mõista venelasi. Ikka takerdume eeldustesse, mis on omased meie, pisikese rahva maailmapildile. Kaitseväe juhataja Martin Herem on vist ainus kõrge riigiametnik, kes on avalikult tunnistanud, et heidutus ei tööta ja +-1000 langenut päevas ei peata Kremli sõjamasinat. 

Lääne kategooriates ei ole võimalik Vene ühiskonda mõista ega lahata. 

Tegelikult, Kremli peremees jäljendab oma veriseid eelkäijaid, ei muud. Seega, mida rohkem laskemoona suudab Eesti hankida, seda enam suudame vastaseid langetada. Mis sest, et neid ei loeta. Meil peab kogu pealepressiva biomassi jaoks moona jätkuma.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov tunnistas juba sõja esimesel päeval, kui ta väidetavalt naljatas, et „Putinil on ainult kolm nõunikku: Ivan Julm, Peeter I ja Katariina Suur“. Nimetatud on kõik olnud väga verise käekirjaga valitsejad, andes aimu, mis suunas Kremlis mõeldakse. Kui vene eided sünnitavad peale uued mehepojad – biomassi Putini järglase sõjaväele –, siis nigela iibega Baltikumil ei jää üle muud kui võtta kinni kindral Heremi sõnasabast ja seada endale eeskujuks Iisrael ja selle riigikaitse. Tõsi, kolmest protsendist SKT-st riigikaitsele jääb järgmise sõja puhkemisel selgelt väheks.