Mis see pikk plaan on? Kus seda näha saab? Kas sel on kirju kasukas või vöödiline saba? Mis on minul teie plaanist kasu?

Kui plaan ellu viia, siis kasu on sellest kõigile Eesti inimestele. Esiteks, mis on pika plaani eesmärk? See on jõukas, kaitstud ja kõrge heaolu tasemega riik.

Mis selle eesmärgi elluviimiseks tegema peab? Investeerima ainukesse varasse, mis loob Eestis rikkust - eesti inimestesse ja nende haridusse. Peame oma põhjamaises ja karges vormis rajama Soome lahe äärse Singapuri, ainsa erandiga, et Eestil tuleb oma kaitsesse investeerida, kuna meil on salakaval ja brutaalne naaber, kes ei jäta meid silmapiiri taha ulatuvas tulevikus niikuinii rahule.

Pikk plaan sisaldab erinevaid Eesti elu kohendamist vajavaid valdkondi ja mille abil tehakse vajalikud muudatused lõputu loba ja õhuvõngutamise kiuste ära ka juhul, kui lahendused ei ole esmapilgul üleliia populaarsed, vaid Eesti kestmise ja arengu seisukohast üksnes väga vajalikud.

Tarvilikud otsused ja teod

Peenhäälestamise asemel on 2023. aasta kevadel vaja riigikogus alustada konkreetsete ja vajalike ümberkorraldustega, et Eesti saaks järgmise aasta kevadel jälle sisse juba mitu kümnendit topanud arengutuhina. Nimetan ainult mõningaid mõtteid, mille elluviimisest ei tohigi kõrvale hiilida, mis sest, et eestilik valimiskampaania eeldab maksumaksja raha eest tema enda hääle robustset ostmist.

• Peame kindlustama Eesti iseolemise, keele ja kultuuri kestmise põhiseaduse preambulis öeldud viisil. Meie iseseisvus ei ole president Putini ametisse asumise hetkest iseenesestmõistetav seisund;
• peame ühtlustama Eesti piirkondlikku arengut niiviisi, et inimväärselt oleks võimalik elada nii Tartus ja Tallinnas kui Türil ja Tsoorus.
• peame maksma toetusi üksnes neile peredele ja inimestele, kes seda vajavad johtuvalt nende majanduslikust kitsikusest;
• peame kindlustama, et alg- ja põhiharidus oleks kõikjal Eestis kodulähedane ja kättesaadav kõigile lastele hoolimata nende perede sotsiaalsest või majanduslikust olukorrast;
• peame hoolitsema selle eest, et meie kõige väetimad saaksid soovi korral koha hooldekodus või nende lähedane saaks inimväärselt oma vanema või lapse eest kodus hoolitseda;
• peame väärindama oma loodus- ja maavarasid selliselt, et Eesti ühiskondlik rikkus kasvaks ja järgnevatele põlvedele jääks maha elurikas keskkond.
• peame pidurdama bürokraatia vohamist ja riigi süvenevat kohmakust ministeeriumites, ametites, sihtasutustes. Vähem on rohkem.
• peame valmistuma selleks, et varem või hiljem tabab Eestit samasugune olukord nagu 24. veebruari varahommikul Prantsusmaa suurust Ukrainat. Aga meie ei saa taganeda, sest pole, kuhu taganeda....
• peame kehtestama ministrikandidaatidele haridusliku tsensuse, sest piiratud ja rumal juht on nuhtluseks kogu valdkonnale ega esinda Eestit väärikalt.
• peame üles ehitama Eesti tsiviilkaitse taristu ja õpetama kõigile inimestele praktiliste õppuste abil, kuidas erinevate kriiside puhul ellu jääda, seejuures tuleb taastada päästeameti võimekus.

Need on ainult mõned mõtted, mida ei ole võimalik ellu viia nipsust, nüüd ja kohe, vaid mille realiseerimiseks võib kuluda aastaid. Ent kusagilt peab alustama.

Vabadus algab enesekindlusest

Elujõulise riigi kodanikud on enesekindlad ja majanduslikult iseseisvad. Enesekindel kodanik/riik ei mõtle vahetpidamata selle peale, mida küll teised meist arvavad. Enesekindel kodanik/riik hoolitseb ennekõike iseenda ja oma inimeste eest – alati ja kompromissitult -, selmet muretseda nt soomlaste gaasivarustuse pärast. Aga Eesti huvid ja eesmärgid? Kuidas nendega jääb?

Elujõuline riik ei vaata kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, ei sori kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Elujõuline riik ei käitu nagu ülipüüdlik lapsehoidja ega suuna oma kodanikke, arved näpus, energiatoetusi küsima. Ja õpitud abituse võimendamisega ei tegele elujõuline riik samuti.

Praegugi, 2022. aasta sügisel kostub arvamusi, et riik peab kõige ja kõigi eest maksma. Riigi huvides olla teha just nii ja mitte teisiti. Näeme riigi ülistamist ja ülimuslikkust. Aga mis või kes see riik on? Riik – see oleme ju meie kõik ühiselt ja samal ajal igaüks eraldi.

Luues meie ettevõtlikele ja iseseisvatele inimestele majanduslikuks tegevuseks parimad tingimused, on kergem aidata ka neid, kes päriselt abi vajavad. Mida rohkem on Eestis tegusaid ja jõukaid kodanikke, seda paremini suudavad nad kaitsta iseendid ja enda loodud riiki.

Kõigile ei ole tohi meeldida

Siinkirjutaja, praegune vallavolinik ja kunagine ajakirjanik, teab väga hästi ja saanud omal nahal tunda, et ei ole ühtki otsust, mis meeldiks kõigile ühepalju, või teistpidi, pole ühtki otsust, mida vihataks üksmeelselt. Seetõttu pole mõtet takerduda poliittehnoloogiasse ja häälte kalkulatsiooni.

Kui seada eesmärgiks kõigile kogu aeg meeldida, seinast tulevat raha paremale ja vasakule lubada ning turumajanduslikus riigis pidevalt elanike kommunaalarveid riikliku laenuraha arvelt kinni maksta, on päris selge, et niiviisi käituja ainus huvi on korjata kokku kõige kitsarinnalisema, vaesema ja rumalama valija hääled.

Sest see, mida laiali jagatakse, on meie kõigi maksu- ja laenuraha, mille peame varem või hiljem tagasi maksma. Kui ei usu, siis minge panka, kes teile nt kodulaenu andis, ja öelge, et uuest aastast ei maksa te enam oma 30-aastast eluasemelaenu tagasi. Kuulake tähelepanelikult, millise vastuse saate.

Kas see on rahajagajale kasulik? Korraks ja ajutiselt kindlasti. Sellisele küünilise ja oportunistliku käitumise paralleeliks võiks tuua püksipissimise. Alguses on mõnusalt soe, aga natukese aja pärast enam ei ole. Aga peaasi, et korraks ja alguses oli meeldiv...

Julgelt langetud julged otsused

Eestis on varemgi valitsenud nn pika plaani apologeete ja elluviijaid. Neist kahtlemata kõige tegusam oli Mart Laar oma 1990ndate aastate valitsustega. Laar ütles ajakirjanik Toomas Sildamile 2018. aastal antud intervjuus, et ta tegigi tollal asju, mida teised soovitasid tungivalt mitte teha. „Ei tohi mõelda võimalikele kaotatud häältele, see tuleb unustada, tuleb teha seda, mida õigeks peame, sõltumata sellest, kas see toob hääli või ei too,” rääkis Laar mõne aasta taguses usutluses.

Kui midagi karta, siis omaenda „tarkust”, tahtmist olla nagu kõik teised. „Suurimad lollused tehakse ikka ise, soovist keegi teine olla. Oleme olnud edukad, kui oleme olnud julged ega ole igast uuest asjast hävingut ning kadu kartnud. Karta ei maksa. Sest hirm võtab liikmetest jõu ning tarretab paigale. Kui millegi ees hirmu tunda, siis tõesti ainult hirmu enda ees,” julgustas Laar tegudele sama aasta Loomingu usutluses.