Meie naaberriik alustas meie riigi sünnipäeva varahommikul kõigist relvaliikidest ja kõigist mõeldavatest suundadest rünnakut iseseisva Ukraina vabariigi vastu. Ukraina kahtlemata kaitseb end nagu kaitseks ka Eesti, Läti, Leedu või Soome, kui meie piiritagune sõjakurjategijast naaber otsustaks samasuguse jultumusega meid rünnata.

Vene Föderatsioon kaotab selle sõja, on juba eos kaotanud nii moraalselt, majanduslikult kui poliitiliselt. Ukrainast sõidavad tuhanded tinakirstud peatselt Venemaa eri oblastite poole, vanemad leinavad oma arutus (vennatapu)sõjas hukkunud poegi. Tasapisi sigineb vene rahva pahameel presidendi isikliku pätimentaliteedi – teen, sest saan; tapan, sest lastakse – suhtes. See ei teki üleöö, aga eks veetilk uuristagi kivisse aegamisi lohku. Hetkel ei ole mõtet detailselt kokku lugeda sõjaroimasid, millega Kreml on juba praeguseks Ukrainas hakkama saanud. Neid lisandub iga tunniga.

Oluline on küsida, mida Eesti peab ja saab praegusel momendil kõigepealt teha sellist, et hoolitseda oma inimeste füüsilise ja moraalse julgeoleku eest. Pakun, et palju räägitud ja arutatud nn riigikaitselaenu võtmine, mille olulisust on riigikogus korduvalt rõhutanud kaitseväe endised ohvitserid, praegused riigikogu saadikud ja tervikuna riigikaitsekomisjon, tuleks valitsuses lähiajal heaks kiita.

Nüüd, mil Eesti naaber näitas avalikult oma palet ja sülitas avalikult nii diplomaatiale, rahvusvahelistele kokkulepetele kui elementaarsetele ja inimlikele normidele, ei ole meil, tegelikult kogu Baltikumil, aega erakondadevahelisteks silmakirjalikeks ja nõmedateks vaidlusteks teemal „kes on ikka see kõige õigem, kiirem, osavam jne eestlane”. Eesmärk peaks olema otsustada ja otsus ellu viia. Punkt.

Siinkirjutaja ei ütle asjatundjatele ette, milleks täpselt ja tehniliselt peaks laenu kasutama, aga praktika on näidanud, et õhu-, elektroonilise ja info- ja kübersõja võimekus on viimaste aastakümnete lahingutes keskmisest suuremat rolli mänginud. Õhutõrje tähtsusest ei maksa rääkidagi. Ja kui pole sidet ega droonide „tapmise” võimet, ei pea samuti pikalt sõda. Eestile ei piisa ainult NATO hävitajatest ega oma inforuumi leebest seiramisest, pole kunagi piisanud. Eestis on kõik nimetatud võimelüngad arengukavades kenasti kirjas, aga ilmselgelt on vaja nende tehniliste vahendite hankimist kiirendada.

Vene president taastab Nõukogude ja miks mitte ka tsaaririigiaegset impeeriumit, mistõttu ei huvita teda Eesti arengukavas määratud ajakava. Eesti riigi iseolemise säilimise huvides – et mitte langeda uuesti hävitava impeeriumi küüsi – peaks olema võimalikult operatiivselt enda sise- ja välisjulgeolekut tugevdada ja kindlustada. See peaks olema postulaat, mille üle riigikogu pikemalt ei vaidle.

Kunagi aprillis piiratakse Eestis Vene inforelvade – telekanalite – levikut. Neist üks agressiivsematest RTR jääb alles. Vaieldamatult on vene inimesed televisooniusku. Eriti piiri taga. Eesti venelased ehk vähem, sest neid igapäevaselt ümbritsev keskkond ei toeta Vremja valesid. Suurele osale vene rahvast aga tähendab televisiooni uudistesaadetest väljaöeldu briljantset tõde. See ei ole midagi ennekuulmatult uut, nii on olnud aastakümneid. Nüüdseks on lisandunud internet ja ühismeedia, aga naaberriigi laiadesse massidesse kahtlused ei jõua. Seega, Eestis tuleb meil hoolitseda oma kodukamara venekeelsete inimeste infovälja eest. Aastaid närutatud ETV+ peaks saama rahasüsti, millest oleks ka tõepoolest tolku.

Rasketes olukordades kasvab inimeste infovajadus. Eesti riik peaks pikemalt mõtlemata oma tele- ja raadiokanalitesse investeerima summasid, mis aitaksid toota sisulist, operatiivset ja kvaliteetset telepilti ja raadioprogramme nii eesti kui vene keeles. Ent ETV+ ja Raadio 4 on otsene osa Eesti sise- ja välisjulgeoleku tagamise viisidest. See on meie pehme jõud – soft power -, milleta ei ole saanud ükski enesestlugupidav riik hakkama. Nimetatud kanalite nö poolnäljas hoidmine tähendaks praegusel juhul valitsuse kuritegu Eesti iseolemise, kestmise ja kerksuse suhtes.

Lõpetuseks, sanktsioonidest. Ilmselgelt ei läinud Kremli peremehele korda 2014. aastal pärast Krimmi äravõtmist lääneriikide sisseseatud sanktsioonid, vastasel korral ei oleks hilisemaid ja nüüdseid sündmusi toimunud. Üleüldiselt ei ole Kremlit kunagi huvitanud retoorika a la „tunneme muret”, „tunneme sügavat muret”, „mõistame teravalt hukka” või „kutsume viivitamatult lõpetama”vms taoline belletristika. Eriti veel olukorras, kus NATO ja EL-i liikmesriik Itaalia teatas avalikult, et nemad ei toeta Venemaa energiasektorit – see, mis Kremlit toidab – puudutavaid sanktsioone. Piiritagused vene inimesed on deržaava nimel harjunud kannatama ja raskusi taluma. Nooremad vast vähem, aga arvestagem, et Vene Föderatsiooni elanikkond väheneb ja vananeb pidurdamatult.

Ent sanktsioone kehtestades võiks mõelda ehk järgnevalt – hästi personaalselt -, mis juhtuks siis, kui Kremli peremehe enda ja Venemaa kõige mõjukamate oligarhide vara (raha, kinnis- ja vallasvara) Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Lähis-Idas (kus seda iganes leidub) konfiskeeritakse/arestitakse/natsionaliseeritakse. Ühesõnaga, võetakse ära. Samuti saadetakse Kremli peremehe ja Venemaa kõige mõjukamate oligarhid ise ja nende lähedased – vanemad, lapsed, naised, armukesed jne – Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast, Austraaliast, Lähis-Idast (kus iganes nad pesitsevad) tagasi Venemaale. Füüsiliselt ja jäädavalt.

Ja mis puudutab Venemaa nafta- ja gaasimüüki Lääne-Euroopasse (gaasi ja naftat saab ka mujalt osta kui Venemaalt), siis sellele peaks selge ja üheselt mõistetava kriipsu peale tõmbama. Kuigi Kreml on kogunud tagavaraks arvestatava rahareservi, mis tähendab, et mõnda aega suudab Venemaa majanduslikult vastu pidada, kuid varem või hiljem saavad varud otsa. Sõjapidamine on kulukas lõbu. Mida kauem märatsetakse Ukrainas, seda kiiremini laseb Kreml end ise verest tühjaks.

P.S. Kremlile on alati meeldinud sümbolitega žongleerimine. Pole välistatud, et Eesti sünnipäeval Ukraina vastu alustatud sõda kõigist relvaliikidest oli julm ja küüniline „tervitus” ka meie riigile.