Lennart Meri kirjutas oma kustumatus romaanis „Hõbevalge”, et inimene õppimisvõimelise olevusena liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. „Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on. Aktiivne side minevikuga on alati olnud tugeva oleviku ja elujõulise tuleviku eeldus. Läänemeresoomlaste asustus meie rannamaadel on olnud silmatorkavalt püsiv võrreldes muu Euroopaga. Muinasajal olime kõige põhjapoolsemaid teraviljakasvatajaid maailmas. Nii see kui teine kõneleb heast kohanemisest ja õppimisvõimest, teisiti öeldes, intensiivsest tagasisidest minevikuga,” sedastas hilisem vabariigi president 1976. aastal. Meri mõjub kaasaegsena ka nüüd ja praegu. Lugege üle, äratundmisrõõmu jätkub.

Inimene toimib edukalt keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat. Kas 2021. aasta oli alati mõistetav? Raske öeldes. Vastus eeldaks, et mõistetavuse peaks defineerima. Aga see ei ole võimalik. Pigem võiks mõelda nii nagu Laozi „Daodejingis” ehk „Kulgemise väe raamatus”, kus öeldakse: „Mõistja ei räägi, rääkija ei mõista...” Lõppeval aastal oli väsitavalt palju ühekülgset juttu ja maotuid monolooge. Vähem harivaid ja mõistlikke dialooge. Vähe aktiivset sidet minevikuga, mis toob õnnetuseks kaasa nõrga oleviku ja elujõuetu tuleviku.

2021. aasta läks mitmel moel ajalukku. Kas või niimoodi, et kui Washingtonis asuvat Kapitooliumi rünnati viimati 1812. aastal, siis 2021. aastal kordus see uuesti. Presidendiameti kaotanud kipras kulmuga Trump püüdis oma toetajaskonnas abiga „riigi tagasi võtta”, aga hukka sai hoopis viis inimest. Ameeriklased ja ülejäänud maailm vaatas hoone küljes ripnevaid demonstrante nagu tsirkust.

Eestis oktoobrikuus toimunud omavalitsuste valimised olid palju igavamad. Üle aastate ootamatult vaiksed ja vagurad. Polnud säravaid tsitaate ega meeldejäävat arutelu, pigem keskpärane etlemine ja kohustuslik plakatikleepimine. Urmas Reinsalu püüdis küll ennastunustavalt platsi puhtaks lüüa, aga Urmase luuaga vehkimine tipnes sellega, et Mihhail Kõlvart võttis pealinnas 27 663 häält platsipuhastaja 1393 ees.

Ent 2021. aasta erines siiski paljudest varasematest sellepoolest, et teadlastele anti meelsasti sõna ja teadlased võtsid sõna. Teadupärast kulub heatasemelise teaduse tegemiseks ilmatu palju aega. See saab teadlastele, kes püüavad populaarteaduslikul viisil oma valdkonnast kõnelda, ka sageli kirstunaelaks. Ajakirjanik (ja seeläbi avalikkus) soovivad saada lõplikke vastuseid nüüd ja kohe, aga erinevalt näiteks poliitikutest ei ole teadlastel kunagi võtta valmis vastuseid ega päheõpitud jutupunkte. Teadusetegu on looming, kordumatu kunst. See on ka üks põhjusi, miks sageli käituvad teadlased Laozi eeskujul: „Mõistja ei räägi, rääkija ei mõista...”

Õnneks on mõistlikke erandeid. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis näiteks väga kenasti ajalehele Õhtuleht antud usutluses, et kurja viirust aitab leevendada vaktsineerimine ja ventilatsioon. Seejuures on Tallinna Tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski töörühm töötanud välja uuendusliku ventilatsioonilahenduse, mida võiks Eesti avalikes asutustes rakendada. Kui oleks vaid (poliitilist) tahet rahastada vanaldaste lasteaedade, koolide, teatrite, riigiasutuste  ja muuseumite ventilatsioonisüsteemide väljaehitamist, selmet nõuda inimestelt mitte ühtki viirust kinnihoidvaid maske. Kõik viirused, ja neid on kümneid tuhandeid, on teadupärast nii pisikesed, et lähevad läbi kõigist lihtsurelikele müüdavatest maskidest.

Teadusetegu on aeglane, aga visa. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Samamoodi, kord rohkem, kord vähem plahvatuslikult uuristab teaduslik mõte end vargsi igapäevasesse mõtteviisi ja kõnepruuki. Nagu vesi tilgub kivirahnu lohu.

Lennart Meri sedastas, et ajalookogemus elab meis kõigis järjepanu edasi: vajame ajalugu ja oleme osa sellest. Või lihtsamalt öeldes, mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on. Meie naaber, Vene Föderatsioon demonstreerib väljapaistva laitmatusega, kui oluline on nende jaoks oma riiklike huvide esindamine ja kaitsmine Baltikumi ja Ida-Euroopa kui 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi põhjustajate ees. Võib tunduda küüniline, aga naaber ei ole kunagi salanud ega varjanud, et nende valdavalt ajaloolisest paatosest ja praktilisusest kantud eesmärgid pühitsevad alati abinõu. Seega, miks mitte muu hulgas nõuda, et Baltikum tehtaks lagedaks NATO vägedest ja Ukraina vennasrahvas, keda päevast-päeva küll kõigist kättejuhtuvatest torudest tulistatakse, jääks igavesest ajast igavesti NATO-st välja. Ajaloos, ja mitte eriti kauges, on ennegi tulnud ette, et südametunnistus on treenitav ja küsimus ei ole mitte summas (loe: ettepanekus), vaid summa suuruses (loe: ettepaneku jultumuses).

Niisiis, ka algaval aastal liigume tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks. Kas meil läheb õnneks, selgub aasta pärast samal ajal.

Mõnusat vana-aasta lõppu ja paremat uut!

Kadri Paas (Eesti 200),

Türi vallavolikogu liige