Iga otsus ja liigutus, mida Eesti riikliku (sise)julgeoleku kindlustamiseks praegusel ajal tehakse, on hindamatu.

Ameeriklastel kulus üheksa kuud, et möönda – Ukrainas toimub genotsiid. Nimelt suutsid ühendriiklased viimaks välja hääldada ja senati välissuhete komitees vastu võtta soovitusliku iseloomuga resolutsiooni, milles nimetatakse Venemaa tegevust Ukrainas genotsiidiks.

Eesti karistusseadustiku järgi – paragrahv 90 – tähendab genotsiid rahvusliku, etnilise, rassilise, usulise, okupatsioonirežiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi liikme tapmist, piinamist, talle tervisekahjustuse tekitamist, sellises grupis laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamist või sealt laste vägivaldse äravõtmist eesmärgiga hävitada grupp täielikult või osaliselt, samuti grupi liikmete asetamist elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu.

Eesti Keele Instituudi sõnaveeb ütleb lühemalt ja lihtsamalt: genotsiid on inimeste massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, usulistel vm põhjustel. Ühesõnaga kõik see, millega Kreml praegu Ukrainas igapäevaselt tegeleb.

Riiklikult heaks kiidetud genotsiid

Senati välissuhete komitee liikme, USA senaatori Jim Rischi sõnul on Putin oma tegude ja sõnadega kinnitanud, et tema eesmärk on Ukraina likvideerimine. „Resolutsioon mõistab hukka Ukraina rahva vastu suunatud genotsiidi, kutsub USA valitsust üles tegema koostööd meie liitlastega, et vältida tulevasi genotsiidiakte, ning toetab uurimist, et tuua need kohutavad kuriteod kohtu ette,“ ütles Risch.

Muu hulgas öeldakse resolutsioonis, et riiklikul tasemel ilmneb Kremli kavatsus kohutavate inimsusevastaste kuritegude toimepanekuks Ukraina rahvuse ja suveräänsuse eitamise sagedaste avalduste ja muude ametliku suhtluse vormide kaudu, sh president Putini ahistoriograafiliste väited justkui oleks Ukraina osa „ühest terviklikust“ Vene rahvusest, millel puudub „ajalooline alus“ iseseisvaks riigiks olemiseks; Butša sõjakurjategijatest sõdurite ja ohvitseride autasustamine ja RIA Novostis ilmunud ukrainlaste hävitamist kirjeldava artikli „Mida peaks Venemaa tegema Ukrainaga“ avaldamine.

Sellest, kuidas on resolutsiooni sisu reaalsuses väljendub, on palju kirjutatud, ent kordamine ei tee paha. Eriti Lääne-Euroopa kahe suurriigi juhi sõnavõttude taustal. Hersoni linna vabastamine vene okupantidest vallandas Ukrainas ajutise eufooria. Kuid pidulik meeleolu haihtus kiiresti, andes ruumi kurbusele ja raevule, kuna Ukraina ametivõimud paljastavad järjepanu tõendeid sõjakuritegude kohta, mis toimusid linnas Vene okupatsiooni ajal.

Sünge protsess on kordunud vabastatud külades ja linnades kogu Põhja- ja Ida-Ukrainas. Iga kord jätsid taganevad Vene väed endast maha tohutu hulga kuritegusid, piinamiskambreid, vägistatuid ja sügavalt traumeeritud kogukondi. Kirjeldused tsiviilelanike kannatuste kohta on piirkonniti äravahetamiseni sarnased, mis näitab, et kuriteod on pigem Kremli sihiliku poliitika, mitte üksikute Vene metsistunud armeeüksuste käitumise tulemus.

Vene linn Kiiev

Kus iganes kehtestavad venelased piirkonna üle kontrolli, on kõik kohalikud, kes ei ole okupantidele lojaalsed, automaatselt ohus. Oht hõlmab inimesi, keda kahtlustatakse Ukraina-meelsuses. Paljusid ohvreid piinatakse ja hukatakse. Teised lihtsalt kaovad. Ülejäänuid ähvardab sunniviisiline küüditamine Venemaale. Viimase üheksa kuu jooksul on tapiga Venemaale saadetud miljoneid Ukraina tsiviilisikuid, sh tuhandeid lapsi.

Vene vägede julmused on vaid osa laiemast genotsiidist, mis määratleb Putini 24. veebruaril vallandatud sõda. Okupeeritud Ukraina piirkondades on metoodiliselt eemaldatud kõik Ukraina riikluse sümbolid. Tsiviilelanikele surutakse peale Vene impeeriumi nn uut identiteeti. Venemaalt tuuakse õpetajaid, et koolitada ukraina koolilapsi „õigesti“, samal ajal kui juurdepääs Ukraina meediale on blokeeritud ja ukraina keel alla surutud. Tuleb tuttav ette, eks?

Putini tahe hävitada Ukraina riiklus ja purustada Ukraina rahvuslik identiteet oli ilmne juba ammu enne seda, kui Vene tankid ületasid veebruaris piiri. Ukraina sõja eel eitas Putin avalikult Ukraina õigust eksisteerida ja rõhutas, et ukrainlased on tegelikult venelased, kes on kunstlikult ja ebaõiglaselt emamaast eraldatud. 2021. aasta suvel avaldas Kremli peremees 5000-sõnalise traktaadi, milles viitas

Ukraina riikluse ebaseaduslikkusele.

Invasiooni eelõhtul taunis Putin iseseisvat Ukraina riiki kui talumatut „Venemaa-vastast“ moodustist, kuulutades, et Ukraina on „Venemaa ajaloo, kultuuri ja vaimse ruumi võõrandamatu osa“. Hiljuti võrdles Putin oma sissetungi Ukrainasse tsaar Peeter I tegevusega ja uhkustas, et „toob tagasi Venemaale kuulunud maid“. Septembri lõpus annekteeris ta ebaseaduslikult neli osaliselt okupeeritud Ukraina provintsi, kuulutades samal ajal, et need on „igaveseks“ liitunud Vene Föderatsiooniga.

Teised Kremli kõrged ametnikud ja Putini režiimi lakeilikud propagandistid väljenduvad veelgi genotsiidsemas keeles. Endine president Dmitri Medvedev nimetas hiljuti ukrainlasi tatiks ja virisevateks sigadeks. Ta on eitanud Ukraina olemasolu, öeldes oma poolehoidjatele, et „Kiiev on Vana-Venemaa pealinn“ või „Kiiev on lihtsalt vene linn, kus inimesed alati mõtlesid ja rääkisid vene keelt“.
Vene telekanalite jutusaadetes, mida Eestistki on üle veebi võimalik vaadata, kiidetakse ukrainlaste genotsiid vaieldamatult heaks. Nn eksperdid dehumaniseerivad ja demoniseerivad ukrainlasi, seades samal ajal rutiinselt kahtluse alla Ukraina rahva olemasolu ja arutledes rahumeeli Ukraina riigi hävitamise vajalikkuse üle.

Saatana käsilased

Seda arvamust kordavad laialdaselt teised ametnikud ja blogijad. „Olen korduvalt öelnud, et suures plaanis Ukraina rahvust ei ole olemas, see on poliitiline orientatsioon,“ ütles Moskva linnaduuma saadik ja Kremli-meelne ajakirjanik Andrei Medvedev Telegramis oma 150 000 jälgijale. „Selleks, et olla „ukrainlane“, ei pea isegi mitte rääkima ukraina keelt, mis on samuti alles kujunemas. Ukrainlased on venelased, kes on veendunud, et nad on erilised, euroopalikumad, rassiliselt puhtamad ja korrektsemad venelased. Kõike seda saab peatada ainult Ukraina riikluse likvideerimisega praegusel kujul,“ selgitas Medvedev.

Teine populaarne motiiv on ukrainlaste sõimamine satanistideks. Populaarne blogija Vladlen Tatarski, keda jälgib üle 500 000 inimese, iseloomustas Kiievis asuva Petšerski suurkloostri läbiotsimist kui ukrainlaste ilmset põlgust vene kultuuri vastu. Nimelt otsisid Ukraina eriteenistused läbi mitmeid riigis asuvaid Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku kloostreid ja kirikuid, avastades neist selgeid tõendeid Ukraina-vastase vaenuliku mõjutus- ja õõnestustegevuse kohta. „Saatanaga on võimatu läbirääkimisi pidada,“ lajatas Tatarski, viidates Vene eriteenistuse rakukest, st Moskva Patriarhaadi kloostrit tabanud haarangule.

Ukrainlaste dehumaniseerimine, nende erinevateks elajateks ja satanistideks sõimamine, mistõttu kujutavat nad ohtu venelastele, meenutab aegu, mida nähti natsi-Saksamaal enne holokausti. Ultranatsionalistlik propaganda on muutunud Venemaal peavoolu osaks, kusjuures Ukraina-vastane ideoloogia ja sümbolid on muutunud kõikjal kättesaadavaks. Vene blogosfääris ja vene rahvuslaste seas on alati kasutatud äärmuslikku keelt, kuid nüüdseks on see kolinud ka Kremlisse ja riigiduumasse. Sellest on saanud üleriigiliselt aktseptaabel kõnelemisviis.

Mure Putini turvalisuse pärast

Erinevalt Ameerika Ühendriikide senatist ei taha Prantsuse ja Saksa liidrid tunnistada Venemaa sissetungi genotsiidseid eesmärke. Selle asemel jätkab Prantsuse president Emmanuel Macron arutelu Putini väidetava alandamise ja läbirääkimiste vajaduse üle. Kas liigse veini, patoloogilise naiivsuse või Kremli lubaduse tõttu saada pärast presidendiameti lõppu Moskvas kõrgepalgaline töökoht, aga Macron seletab hukatud laste, naiste ja vanurite virnadest hoolimata, kuidas Euroopa ja NATO peab sõjakurjategijast Putini julgeoleku eest seisma.

„Nagu president Putin on alati öelnud, on tal hirm, et NATO tuleb otse tema uste ette, ja paigutab sinna relvasid, mis võivad Venemaad ohustada,“ muretses Macron hiljuti. „Kuidas anda Venemaale garantiisid päeval, mil ta naaseb läbirääkimistelaua taha,“ valutas

Macron südant sõjaroimari turvalisuse pärast.

Saksa kantsler Olaf Scholz arvas Berliini julgeolekukonverentsil samuti, et pärast Ukraina sõja lõppu oleks võimalik taastada Euroopa endine julgeolekuolukord ainult ühes Ukrainas genotsiidi läbi viiva Putiniga. Endise olukorra taastamise eeldus olevat Kremli peremehe lubadus loobuda Venemaa tulevastest agressioonidest oma naabrite suhtes. Saksa sotsiaaldemokraadid on aastaid eelistanud rahu Euroopas ainult koos Venemaaga. Scholz ütles sama mõtte välja ka vahetult enne Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale 24. veebruaril.

Milline peaks olema moraal Eestile? Igasugune jutt Kremliga kompromisside tegemisest on genotsiidi õigustav ja võigas ajaloost tuttav realpolitik. Millegipärast ei tule Macron ja Scholz selle peale, et äkitselt peaks julgeolekugarantiisid jagama Venemaa üleaedsetele ja Poolale, võib-olla isegi Saksamaale endale, sest nüüdseks on selge, et kui Kreml saavutab Ukrainas näpuotsatäiegi edu, ei jääda Ukraina viljaväljadele tiksuma. Ja ammugi ei tule lääneeurooplased sellepeale, et Kremli peremees võiks neile valetada. Lihtsalt valetada, silmagi pilgutamata ja süümepiinu tundmata.

Ärme Putini-semusid pimesi usu

NATO liikme Ungari on Kreml juba oma lõa otsa saanud. Teiste sama saatust jaganud riikidega ei ole nii hästi läinud, mistõttu töödeldakse neid mittekonventsionaalsete vahenditega, nagu süstemaatiline sabotaaž, intensiivsed luureoperatsioonid, pidevad inforünnakud siseriiklike pingete ja rahutuste tekitamiseks, diplomaatiline töö vms.

Viimased uudised Saksamaalt annavad aimu, kui suurriiklikult mitmekesine on Kremli mittekonventsionaalse sõja arsenal. Soome ja Rootsi liitumise pidurdamine NATO liikme Türgi poolt ilmestab, kuidas erinevaid ettekäändeid tuues saab Kremliga omakasupüüdlikult mehkeldav Ankara alliansi ühtsust lõhestada. Ka Saksa liidukantsleri Scholzi lubadusi mitte teha salajasi kokkuleppeid Kremliga, ei maksa teab mis tõsiselt võtta.

Poliitik annab sõna, poliitik võtab sõna. Eriti selline poliitik, kelle valija sõltub vääramatult sõjakurjategijalt ostetavast energiast. Miks peaksime uskuma inimest, kes on valmis genotsiidi läbi viiva sõjakurjategijaga hakkama läbirääkimisi pidama? Ainult see, et tegemist on Euroopa suurriigi juhiga, ei ole argument tema usaldamiseks. Sama kehtib ka Macroni kohta.

Täpsemalt, Scholtzi ja Macroni staatus ongi eeskätt põhjus, miks nende lubadusi Vene piiri äärsetele väikeriikidele ei maksa lõpliku tõena võtta. Ajalugu ja kantsleri/presidendi Putini-sõbralikkus on seda arvamust vääramatult süvendanud. Silmakirjaliku ja hetke- ja siseriiklikest huvidest lähtuva poliitika ajamise viis ei ole rahvusvahelistest suhetest kuhugi kadunud. Ei maksa olla sinisilmne.

Ja lõpetuseks, iga otsus ja liigutus, mida Eesti riikliku (sise)julgeoleku kindlustamiseks praegusel ajal tehakse, on hindamatu. Rahaliselt kulukas, aga praktiliselt vajalik. Õnnetuseks kestab Ukraina sõda veel pikalt ja ilmselt tähistame järgmisel aastal Eesti sünnipäeva jätkuvalt olukorras, mil Kreml püüab Ukrainat maailmakaardilt igaveseks minema pühkida. Seetõttu ei tohi me hetkekski unustada, et juhul, kui Kremli peremees saavutab Ukrainas edu, võidab lääneriikide leplikkuse, pideva tuumaähvarduse või ukrainlaste väsimise tõttu lapikesegi maad juurde, on järgmine sihtmärk Baltikum ja Poola.