Meie naaberriik peab endiselt verist sõda. Millal sõda lõpeb, ei tea keegi. Ukraina peab südikalt vastu ja hakib okupante, ent välise relva- ega rahalise abita ei ole see igavesti võimalik. Mis kõige olulisem: okupantidele poleks võimalik vastu panna, kui ukraina rahvas ei oleks üksmeelselt koos riigipeaga nõus võitlema.

Seega, vastasele on võitlusmoraali murdmine üks peamisi pähkleid, mille peaks president Putinit tsiteerides «üllaste eesmärkide» ja sõjalise edenemise nimel Ukrainas katki hammustama. Samal ajal on ukrainlaste vaatenurgast vaja kaitsta oma inimesi kõikjal ja kõigega, kuis vähegi võimalik; hoida tsiviilisikute elu ja tervist, säästa naisi, lapsi ja vanureid vene okupantide valimatu ja hukkava kaud- ja muu tule eest.

Enamasti surevad sõdades tsivilistid, mitte sõdurid ja ohvitserid. Välja arvatud Nõukogude/Vene armees, kus arvestataksegi suurem osa isikkoosseisust kahurilihaks.

Vene rahvas on sellega ka peaaegu üksmeelselt deržaava nimel päri, sest seda jätkub nii vastase väljakurnamiseks kui viimaks ka alistamiseks. Peaasi, et soomustehnikat, laskemoona ja masinaid jätkuks.

Seepärast oleks tark küsida, milline on Eesti elanikkonnakaitse, antud artikli kontekstis varjendite pikk plaan. Kas see eksisteerib pelgalt paberil või oleks Eestiski šanssi kõige kaitsetumatel kõige hirmsamates rünnakutes ellu jääda? Kui ellujäämisvõimalusi on, siis mida olemasolevad varjendid endast kujutavad? Ja kus need asuvad?

Elanikkonna kaitseks on nii sõjalisi (aktiivsed meetodid) kui ka mittesõjalisi (passiivsed meetodid) viise. Aktiivne kaitse seisneb õhu kaudu ründavate relvade hävitamises ehk lihtsamalt öeldes erineva võimekusega üleriigilises õhutõrjes; passiivne kaitse vähendab sihtmärgini jõudnud relvade põhjustatud kahjusid. Tõsi, sõda ei ole ainus kriis, mille eest peab inimesi kaitsma. Loodusjõud on sageli inimestest ja inimeste rajatud ehitistest võimsamad, mistõttu ei tohiks evakuatsioon olla võõras ka rahuajal.

Kas mäletate veel 2005. aasta orkaani mõõtu jaanuaritormi? See lõhkus Pärnu kandis ligi 800 maja, Pärnus evakueeriti toona 300 inimest. Üks vanamemm uppus kodumaja trepil komistades oma koduhoovi.

Või meenub ehk 2019. aasta Lõuna-Eesti oktoobritorm, mis laastas põhjalikult Võru-, Viljandi-, Põlva- ja Valgamaad?
Tollal ei pidanud küll inimesi kodudest evakueerima, kuid tormi tipphetkel oli elektrita üle 60 000 Elektrilevi kliendi, ühtlasi jäi Võru linn pikaks ajaks elektri ja veeta.

Loodusõnnetused ei mõjuta kuigivõrd elanike moraali ja kaitsetahet, ent kui vastane otsustab hakata rahulikku elanikkonda sihilikult tapma ja sandistama nagu praegu Ukrainas, võib pikapeale võitlusvaim väheneda. Tsivilistide sihilike tapatalgute tulemusel võib rünnatav taganeda oma inimeste säästmiseks või hakkab elanikkond nõudma, et valitsus annaks alla ega osutaks agressorile enam vastupanu. Paha lugu mõlemal juhul.

Kõige brutaalsemaid viise naiste, laste, vanurite ja sõjavangide massiliseks hukkamiseks rakendab Kremli peremees ja tema marodööritsev armee nüüdsel ajal Ukraina eri piirkondades, kuid see ei ole miskit ainulaadset. Samamoodi käitus Stalini Punaarmee teise maailmasõja ajal, Vene armee Putini heakskiidul 2008. aasta Gruusia sõjas ning britid ja ameeriklased 1945. aasta veebruaris Dresdeni ligikaudu 25 000 elanikku, valdavalt Punaarmee metsikuste eest põgenenud naist, last ja vanurit elusalt surnuks põletades.
Ukraina sõja alguses kaheksa aastat tagasi oli piiriäärsete külade ja linnade mürskudega pommitamise tulemuseks paljude Ida-Ukraina kodude, haiglate ja mitmesuguse taristu hävimine ning vähemalt 3300 tsiviilelaniku hukkumine ja tuhandete vigastamine. Seega, ajalugu kordub armutu ükskõiksusega.

Päästeameti Põhja päästekeskuse valmisoleku büroo spetsialist, siinkirjutaja kursusekaaslane Piret Avarmaa kaitses eelmisel aastal Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis magistritööd «Elanikkonna varjumise võimalused lahingutegevusega kaasnevate ohtude eest Ida-Virumaa näitel».

See on avalik ja kõigile kättesaadav väga tänuväärne lugemismaterjal, mille leiab Sisekaitseakadeemia digiriiulist.
Refereerin sellest ainult nappi osa alustades elanikkonnakaitse ABCst.

Sõjalise rünnaku korral tuleb evakueeruda või varjuda. Viimane on vajalik eelkõige õhurünnakute korral ja juhul, mil evakueerimine on erinevatel põhjustel takistatud või ohutum on jääda kohale. Teinekord pole pageda võimalikki. Sõjaohu korral ei oleks näiteks võimalik tervet Ida-Virumaad evakueerida, mistõttu ligi 57 protsendil idavirulastest tuleks jääda kohapeale. Seejuures jääksid Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe linna elanikud täielikult evakueerimata.

Varjumise eeldus on mõistagi varjend, suletud ruum, mis on soovitavalt raudbetoonkonstruktsiooniga. Erinevalt Soomest, mille valitsus investeerib laiapõhjalisse elanikkonnakaitsesse sadakond miljonit eurot aastas ja nii juba 1950ndatest, puuduvad Eestis spetsiaalsed varjendid ja varjumiskohad. Eestis ei ole isegi varjumisvõimekuse loomiseks õiguslikke aluseid.

Võrdluseks: Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub ligikaudu 900 000 inimest, see tähendab, et kohti on sama palju kui Suur-Helsingi piirkonnas elanikke.

Ent ilmsesti ei jäeta suure häda korral jumala hooleks ka pealinnas viibivaid turiste. Iga vähegi suurema (alates 1200 m2) Soome ehitise puhul - elumaja, kontor või tööstusrajatis - on nõue rajada ehitisse varjend.

Varjendi võib rajada keldrisse, kuid selleks võib sobida ka ladu või mõni muu ruum. Üle riigi on loodud varjumisvõimalused ligi 3,6 miljonile elanikule. Ajalugu on näidanud, et linnad ja nende elanikud saavad lahingutes kõige rohkem kannatada, mistõttu elanikkonnakaitse viise tuleb rakendada eelkõige linnades, sest neid puudutavad lennuväe, raketi- ja suurtükirünnakud kõige rohkem.
Kuigi Eestis ei ole spetsiaalseid varjendeid, pole me siiski täiesti kaitsetud. Maailmasõdades varjuti näiteks metroo- ja raudteetunnelitesse või poodide ja kortermajade keldritesse. Metroode ja raudteetunnelitega on Eestis kehvasti, kuid poode ja kortermaju jätkub.

Kuigi linnaruumis on palju objekte, kuhu saaks vajadusel varjuda, siis igasse paika pole mõtet pugeda.
Eestisse rajatud objektidest on kindlaim lahendus pageda keldrisse, eriti raudbetoonist esimese korrusega ehitise keldrisse, mis kaitseb lööklaine eest. Keldrit ümbritsev pinnas loob varjumiskohale tubli lisakaitse. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda oma maja keldris eeldusel, et vähemalt hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist.

Hoone vastupidavus sõltub hoone suurusest, elementide ühendustest, plahvatuse punktist. Näiteks telliskividest, armatuurita betoonist või tühimikuga betoonplokkidest seinad on minimaalse vastupidavusega ja varisevad esimese plahvatuse järel kokku.
Seevastu tavaline viiekorruseline raudbetoonist ehitis - selliseid on Eestis tuhandeid - on piisavalt stabiilne, et isegi mitme plahvatuse tagajärjel püsti jääda. Seda muidugi juhul, kui hoone ei saa otsetabamust.

Raudbetoon peab plahvatusele paremini vastu, kuna selle sees olev armatuur hoiab betooni koos ega lase sel plahvatuse tagajärjel laiali laguneda, kuigi betoon võib mõraneda.

Tavalise lööklaine eest kaitseva varjendi seinad on keskmiselt 15 sentimeetrit paksud ja raudbetoonist. Kui 15 sentimeetri läbimõõduga raudbetoon suudab lööklainele ja plahvatustele vastu pidada, siis otsetabamuse eest ainult üks paneel ei kaitse. Näiteks 100-250kilogrammine lennukipomm suudab inertsi tõttu tungida enne plahvatamist läbi mitme korruse.

Kui lae läbimõõtu suurendada 40 sentimeetrini, siis 250kilogrammine pomm tungib sellest küll läbi, kuid edasi ei lähe. Üksteise peale laotud betoonelemendid koos õhuvahedega kaitsevad kindlamini, sest betoon takistab või pidurdab lõhkepea sisenemist ning õhuvahe betooni all hajutab ja vähendab plahvatuse mõjusid, kaitstes alumisi betoonikihte.

Kokkuvõtlikult. Kui Eestis tahta õhu- või kaudtulerünnakus suurema tõenäosusega ellu jääda, maksab endale ehitada raudbetoonist maja või osta korter raudbetoonist ehitatud kortermajja.

Riiklikult oleks mõistlik samuti ehitada raudbetoonist avalikke hooneid, nagu koolid, haiglad, lasteaiad, kultuuri- ja hariduskeskused, raamatukogud, mille esimesel või maa-alustel korrustel saab vähemalt ajutiselt varjuda.

Samas ei tähenda laiapõhjaline elanikkonna- ja riigikaitse pelgalt raudbetoonist keldreid või maa-aluseid parklaid. Laiapõhjaline riigikaitse peaks kätkema märksa ulatuslikumat sisu ja koosnema muuhulgas ka vaimselt tugeva ja (emotsionaalselt) intelligentse inimese arendamist kogu elukaare jooksul, kuna maailm muutub äraütlemata kiiresti.

See, millest oskame aru saada täna, ei pruugi olla enam homme samamoodi mõistetav.

Miks on see riigikaitseliselt oluline? Sest vaimselt nõrka ja rumalat inimest on lihtne lollitada ja hirmutada, ajada paanikasse ja suunata tegema otsuseid, mis on talle kahjulikud. Seejuures ei saa ohver arugi, et kaevab endale ise hauda. Kui selliste inimeste mass kasvab ja ületab kriitilise piiri, näemegi punapuuslikke kaitsvaid eesti nimedega Kremli ööbikuid, neljaeuroseid latte-tasse ostvaid ja seejärel tohutu hinnatõusu pärast pahandavaid tarbijaid või ministreid, kes tõemeeli usuvad, et on oma ametis asendamatud, kuigi demonstreerivad visalt oma küündimatust.

Et kriitikameeleta tegelasi jääks vähemaks, peakski laiapõhjalise riigikaitse vaieldamatu osa olema kriitilise mõtlemise igakülgne arendamine.