Viimastel kuudel otsiti eriti särtsakalt Eestile presidenti. Küsiti, kas president tohib olla vaba- või registreeritud abielus. Mitut keelt ta peaks rääkima? Mida ta tegi nõukogude ajal? Kas ta oskab ajada välispoliitikat? Keda ta võtaks oma nõunikeks?
Kui ajakirjanikud otsivad üliinimest, siis parteide juhid sooviksid leida Kadriorgu võimalikult mugavat ja parteilastele vähe tüli tekitavat isikut.

Eesti presidendil ei ole seadusandlikku ega täidesaatvat võimu. Tõsi, rituaalide läbiviimine on osa vaimsest julgeolekust, mida Eestis ei ole seni ülemäära oluliseks peetud.

Ent sellegipoolest, meie president ei mõjuta Eesti elanike igapäevaelu kuigi palju.

Samal ajal lähenevad kohalike omavalitsuste valimised. Erinevalt presidendist omab linnapea või vallavanem omavalitsuses väga suurt võimu. Linnapeast või vallavanemast, teda ümbritsevast lähikonnast ja nõuandjatest sõltub omavalitsuse elanike kõige elementaarsem heaolu, avaliku ruumi väljanägemine ja avalike teenuste olemasolu ning nende kvaliteet. Seega on vallavanem minu ja sinu jaoks palju olulisem isik kui president.

Ja et vallavanem, keda ennemuistsel ajal nimetati vallatalitajaks, on igas omavalitsuses a ja o, siis on poolteist kuud enne valimisi asjakohane küsida, milline peaks olema üks meisterlik ja oskuslik omavalitsusjuht. Selline juht, kes annaks oma kodukohale uue hingamise ega väristaks kätt ka siis, kui esimese hooga paistab, et olukord on väga halb ja aina halvemaks läheb.

Pakun välja vallajuhi portree, mille loomisel ei takerdu kantseliitlikku ametijuhendisse ega lõputusse bürokraatiasse. Niisiis, 21. sajandi teise kümnendi omavalitsusjuht peab olema raamist välja mõtlev ideede generaator ja tuleviku visandaja.

Esimene ja kõige olulisem asi, mida iga juht sõltumata omavalitsuse nimest peaks endalt iga päev küsima: millist probleemi ma lahendan? Miks ma midagi teen? Miks see küsimus on kohalikule kogukonnale oluline? Kas ja kuidas selle probleemi lahendamine leevendab mõne teise samalaadse kitsaskoha lahendamist? Kas võimalikud lahendused toetavad üksteist või on kilplaslikult vastuolus. Kui tekib vastuolu, siis äkki peaks mõtlema välja uue lahenduskäigu. Plaani B, C, D või E. Või äkki neid lahenduskäike hoopis kombineerima?

Ma ei nimeta nimme ühtki probleemi, mida peaks Järva-, Võru-, Ida-Virumaal või kasvõi minu koduvallas Türil lahendama. Omavalitsused on selleks liiga erinevad. Mured, mis kummitavad Ida-Virumaa jõukaid põlevikivivaldasid, ei ole võrreldavad sellega, mis toimub Järvamaal, Hiiumaal või Mõisakülas. Eesti on pindalalt väike, aga vaimult väga suur.

Kui probleem on täpselt sõnastatud, tuleb luua võimalikud lahenduskäigud. See on juhtimise kõige loomingulisem ja paindlikum osa. Kusagilt peab probleemi lahendamisega alustama ja üldiselt oleks nutikas alustada algusest. See ei tähenda, et kui mõne aja pärast on näha, et plaan ei tööta, peaks sellega nui neljaks edasi rammima.

Kui selgub, et plaanist polegi asja, võetakse ette järgmine lahenduskäik. Tähtis on jõuda eesmärgi täitmiseni või probleemi lahendamiseni, mitte klammerduda hangunud mõtetesse.
On ootuspärane ja pigem realistlik, et näiteks viiest-kuuest lahenduskäigust jääb sõelale üks või kaks, ja needki on lõpuks kombineeritud ja veel kord timmitud.

Milliseid probleemide lahendamise viise peaks vallavanem oma kodukoha heaolu ja edenemise nimel kasutama? Paljud väikesed omavalitsused on hädas väikeste koolide pidamise ja seal pakutava hariduse tasemega.

Kuidas võiks üks sadakonna või mõnesaja õpilasega põhikool eristuda mõnest Tallinna või Tartu niinimetatud eliitkoolist? Eristuda heas mõttes, pakkudes lastele midagi sellist, mida ei saa kaasa naaberlinna valla- või linnakoolist? Eristuda niimoodi, et äkitselt tunneksid väikese valla põhikooli õppima tuleku vastu huvi ka üleaedsete omavalitsuste noored?

Tugev loodusainete ja -teaduste taust aitab elus lihtsamini hakkama saada. Teate ju küll telesaadet «Rakett 69», Jõhvi eraalgatusel (Wise'i omanik Taavet Hinrikus, Bolti šeff Martin Villig jt) loodud tehnoloogiakooli ja keemia, bioloogia või matemaatika eriklassides tehtavaid laborikatseid.

Nimetatud ained on praktilised. Loomulikult võib neid tudeerida õpikust, aga see on igav ja peletab osa noori neist eos eemale. Väikestele omavalitsustele käib rahaliselt üle jõu investeerida koolide laboritesse, väljastpoolt kutsutud tippteadlastest või ettevõtjatest õpetajatesse või isegi spetsiifilisemasse kirjandusse, mille võiks osta kohalikku raamatukokku.

Niisiis, meisterlik ja oskuslik vallavanem või linnapea teab, et ta on omavalitsuse kõige olulisem lobist, lugude jutustaja ja kõige efektiivsem müügiesindaja. Otsus ja tegu tähendavad sõnumit. Ka tegematajätmised, ignorantsus või ükskõiksus annavad aimu vallajuhi suhtumisest, nagu «Ma ei taha...», «Ei ole minu ametijuhendis kirjas» või «Niikuinii ei õnnestu, mis ma ikka rabelen».

Kui vallajuht tahab oma koolide loodusainete õpetamist mitmekesistada, siis ta võtab telefoni ja helistab läbi Eesti suuremate ja olulisemate tehnoloogiaettevõtete omanikud ja vastavaid aineid õpetavate kõrgkoolide kolledžid ning küsib, kuidas saaks teha koostööd niimoodi, et valla lasteaedade ja koolide lapsed saaksid targemaks ning ettevõte saaks mõne aasta pärast värvata nutikat järelkasvu ja kõrgkool võtta vastu avara maailmapildiga tudengeid.

Kahtlemata oleks parem, kui vallavanemal oleks telefonis Eesti olulisimate otsustajate ja rahakamate ettevõtjate numbrid. Varasem isiklik kokkupuude ei teeks samuti paha, ent hakkama saab ka ilma.

Ettevõtjad on uudishimulik ja miks-küsimusi esitav seltskond. Kui tunda huvi nende tegevusvaldkonna järele, haistavad nad arukate inimestena võimalust kasvatada endale tarka tööjõudu. Tark ja terane inimene on aga hinnas iga riigikorra ajal. Kahtlemata ei pruugi esimese kõnega kohe täppi tabada, aga ettevõtjate uudishimu suurendamiseks on iga vestlus kuldaväärt.

Samamoodi kui omavalitsuses on 11 000 elanikust 4000 maksumaksjad, valla kõige suurem tööandja on vald ise, siis ei pea olema akadeemik et saada aru, et mõne aja pärast ei ole selles vallas enam suuremat osa senistest lasteaedadest ega põhikoolidest.
Kui küladest ja alevikest kaovad lasteaiad ja põhikoolid või kärbitakse viimased miniatuurseks, siis kolivad küladest ja alevikest inimesed elujõulisematesse paikadesse. Sinna, kus omavalitsus investeerib mõnusasse ja mugavasse lasteaia- ja koolikeskkonda, tervikuna avalikku ruumi ja teenustesse. Lapsevanem ei pea olema taksojuht Tallinna linnas ega Türi vallas.

Lasteaed ja põhikool peavad lapsest ja noorest asuma jalakäigu kaugusel. Õppe sisulise kvaliteedi arendamise võimalusi mainisin eelnevalt.

Järelikult on tegusa vallavanema ülesanne käia mööda Eesti ettevõtlikke inimesi ja selgitada, miks on just tema omavalitsus kõige parem paik seni näiteks ainult Harjumaal või Ida-Virumaal tegutseva ettevõtte järgmise suurinvesteeringu tegemiseks. Kuidas saaks omavalitsus luua võimalikult atraktiivse investeerimiskeskkonna? Millised on meie valla eelised võrreldes naaberomavalitsusega?

Mitte kunagi ega kusagil ei ole probleem suur kulu, vaid väike tulu. Sõltumata omavalitsuse (või ettevõtte) nimest peab tegelema võimalustega, kuidas tulu suurendada.

Kokkuvõtlikult: vallavanem peab olema praktilise meele, laia suhtevõrgustiku ja avara silmaringiga lobist, järjekindel ja tark inimene, osav lugude jutustaja. Selleks et tema juhitav vald eristuks ja jääks meelde, tuleb oma inimesi ja valla lugusid järjepidevalt rääkida ja levitada. Kuidas ja kellele oma lugu jutustada - selles seisneb võiduküsimus. Me elame lugude maailmas. Meie ise oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu jääb peale ja meelde.

"SELLEKS ET TEMA JUHITAV VALD ERISTUKS JA JÄÄKS MEELDE, TULEB OMA INIMESI JA VALLA LUGUSID JÄRJEPIDEVALT RÄÄKIDA JA LEVITADA. KUIDAS JA KELLELE OMA LUGU JUTUSTADA - SELLES SEISNEB VÕIDUKÜSIMUS. ME ELAME LUGUDE MAAILMAS."

"TEGUSA VALLAVANEMA ÜLESANNE ON KÄIA MÖÖDA EESTI ETTEVÕTLIKKE INIMESI JA SELGITADA, MIKS ON JUST TEMA OMAVALITSUS KÕIGE PAREM PAIK SENI NÄITEKS AINULT HARJUMAAL VÕI IDA-VIRUMAAL TEGUTSEVA ETTEVÕTTE JÄRGMISE SUURINVESTEERINGU TEGEMISEKS."