Kuigi Kreml eesotsas president Vladimir Putiniga käitub brutaalselt ja halastamatult nii omade kui vastaste suhtes, on ta siiski seitse kümnendit tagasi surnud generalissimus Jossif Stalini hale vari.

Kui Putin teatas 2022. aasta septembris mobilisatsioonist, peeti seda esimeseks sammuks totaalse sõja suunas. Kreml näis olevat valmis lõpetama sõja nimetamise „erioperatsiooniks”, milles ei osale tavalised venelased. Soovimata sõdida, põgenesid sajad tuhanded mehed riigist, kartes, et piirid suletakse ja varjumine ajateenistuse eest on võimatu. Oletati, et mobilisatsioon algab koos sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Kuid üleminekut täiemahulisele sõjale ei toimunud.

Piirid on endiselt avatud ja mobilisatsioon on esialgu peatatud. Selle asemel on Kreml viimastel kuudel suurendanud jõupingutusi, et julgustada mehi end vabatahtlikult registreerima ja teenima lepinguliste sõduritena. Vaatamata suurtele kaotustele lahinguväljal ei ole kaugeltki mitte iga vene perekond sõjaga silmitsi seisnud. Suurlinnade keskklassi elu ei ole muutunud. Seepärast loodavadki valitsejad, et suurlinnades leidub mehi, kes on nõus end vabatahtlikult sõja hakklihamasinas ohverdama.

Putin hoiab mobilisatsiooni võimaluse igaks juhuks avatuna - tema esimene mobilisatsioonimäärus jääb seaduslikult kehtima. Eesmärk on venelasi veenda liituma elukutseliste sõduritena. Ametnikud töötavad selle nimel, et rakendada kaitseminister Sergei Šoigu eelmise aasta lubadust, et kõik mobiliseeritud mehed asendatakse lepinguliste sõjaväelastega. Eelmise aasta lõpus andis Vene kaitseministeerium teada, et tahab 2023. aastaks värvata 521 000 lepingulist sõdurit ehk 116 000 rohkem kui sõjaeelsetel aastatel.

Selle asemel, et piirduda sissetungiga Ida-Ukrainasse, alustas Putin 24. veebruaril 2022 täiemahulist rünnakut kogu riigi vastu, püüdes vallutada Kiievi. Kui kiire edu jäi tulemata, ähvardas Kremli peremees kasutada tuumarelva. Lisaks sellele hakkasid ametnikud ette valmistama Venemaa majanduse üleminekut sõjaseisukorda. Kreml likvideeris vaba meedia ja suurendas survet kõigile teisitimõtlejatele. Kardeti, et repressioonid muutuvad massiliseks.

Ootamatu leebus

Tegelikkuses on Kremli tegevus osutunud kardetust leebemaks. Vaatamata jätkuvatele rünnakutele tsiviilobjektide pihta on Vene armee Ukrainas seni hoidunud kogu olemasoleva arsenali kasutamisest. Ja kuigi Putin on teinud palju selleks, et suurendada kontrolli ühiskonna üle, ei ole ta seda lõplikult lukku keeranud.

Samuti ei ole Kreml täielikult militariseerinud ühiskonda, hoidudes massilisest mobilisatsioonist. Selline lähenemine sõjale näib olevat läbimõeldud ja kaalutletud strateegia. Kreml näitab läänele, et ta on valmis võidu nimel minema äärmuseni, kuid mitte tingimata alustama tuumasõda. See strateegia jätab Putinile avara mänguruumi edasiseks konflikti süvendamiseks.

Kohe pärast 24. veebruari läks Kreml rünnakule sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna vastu. Märtsis suleti raadiojaam Ehho Moskvõ, Novaja Gazeta ja telekanal Dožd. Paljud ajakirjanikud põgenesid riigist, kuna uued seadused kehtestasid sõjaväelise tsensuuri. Kreml jätkas sotsiaalmeedia filtreerimist, püüdes blokeerida igasuguse sõltumatu teabe levitamist sõja kohta.

Meetmed ei olnud siiski täielikud. Näiteks keelustati ja blokeeriti Facebook ja Instagram. Paljud kasutajad loobusid Facebookist, eemaldades rakenduse oma nutitelefonidest, juhuks kui politsei hakkab inimesi tänaval peatama ja nende telefone kontrollima. Seda ei juhtunud. Ent YouTube ja Telegram ei ole blokeeritud. Need on endiselt vaba teabe allikad.

Sama on juhtunud ka majanduspoliitikaga. 2022. aasta kevadel näis Kreml olevat valmis kehtestama riigi kontrolli majanduse üle. Kiirelt valmistati ette ja saadeti duumale seaduseelnõu välismaiste ettevõtete varade natsionaliseerimiseks.

Paljude vaatlejate sõnul olid need meetmed sel ajal mõistlikud: välismaa ettevõtted olid riigist lahkumas, mida Kreml tahtis vältida ja mis võis põhjustada massilisi koondamisi ja sotsiaalseid vapustusi. Kuid natsionaliseerimisseadust ei võetud vastu.

Oktoobris valmistas valitsus uue sõjaliste tarnete koordineerimisnõukogu kaudu ette tingimused tööstuse allutamiseks riigi kontrolli alla. Kuid sõja jaoks relvi ja varustust tootvate tööstuste otsest juhtimist ei võetud jällegi kasutusele.

Nn Beseda fenomen

Kreml on seni vältinud ka teist mobilisatsioonilainet, panustades Wagneri palgasõduritele. See taktika toimib: Wagner jookseb rindel verest tühjaks, edenedes lahingutes üliaeglaselt. Samal ajal näitab Putin silmatorkavat leebust nende suhtes, kes on süüdi rindel toimuvas kaoses.

Sõdu alustades loovad autoritaarsed režiimid sisevaenlase narratiivi, et ühiskonda koondada ja valmistada ette pahalase vastaseks võitluseks. Sellised repressioonid ei ole suunatud mitte ainult teisitimõtlejate, vaid ka eliidi vastu, et allutada neid täielikult suurele juhile.

Putin näis olevat kindlalt sel teel juba enne sissetungi, vangistades ametnikke, kubernere ja FSB-lasi. Kui „sõjaline erioperatsioon” läbi kukkus, oli Putin raevus. FSB 9. direktoraat (sisejulgeolek) sai Putinilt korralduse tegeleda 5. teenistuse juhi kindral Sergei Besedaga: selgitada välja, miks sadade miljonitega, mis investeeriti Ukraina „erioperatsiooni“ ettevalmistusse, ei kaasnenud Moskva-meelse tõsiseltvõetava poliitilise opositsiooni teket.

Olgu öeldud, et FSB 5. teenistus vastutab luureoperatsioonide eest endise Nõukogude Liidu aladel, sh Balti riikides. FSB pidi mõjutama Ukraina poliitikuid, ajakirjanikke ja nende kaudu riigi avalikku arvamust Kremlile soodsas suunas. Ent teenistus varastas operatsioonideks mõeldud raha lihtsalt ära.

2022. aasta märtsis pandi 5. teenistuse juht kindral Sergei Beseda koduarestisse ja saadeti Lefortovosse. Seejärel oli Rosgvardia (rahvuskaart) kord: kindral Roman Gavrilov võeti maha. Ta saatis üksused sõtta vajaliku varustuseta. Sama saatus ootas kaheksat armeekindralit, kes saatsid tankikolonnid Ukraina suurtükiväele rappimiseks.

Kuid repressioonid lõppesid kiiresti. Veelgi enam, mõned ebaõnnestumiste eest vastutavad isikud  naasid oma ametitesse. Kindral Beseda pöördus tagasi Lubjankale. Tema kiire tagasitulek ilmestas seda, mida asjatundjad peavad Putini peamiseks nõrkuseks: ta hindab lojaalsust rohkem kui pädevust. Stalini ajal oleks Beseda ühes kindralitega pikemata maha lastud.

Putin hoidub stalinismist

Sõja taustal nõuavad parlamendiliikmed ja propagandistid üleminekut riigi juhtimise stalinistlikele meetoditele. Kuid selline lähenemine nõuaks palju drastilisemaid samme kui need, mida Putin tegelikult astub. Teise maailmasõja ajal militariseeriti kogu Nõukogude valitsus ning Stalin ja tema ministrid vahetasid ülikonna vormi vastu. Majandus ja ühiskond mobiliseeriti täielikult: tehased ja terved rahvad paigutati ringi, kui sõjapidamine seda nõudis.

2022. aastal vältis Kreml vaatamata oma sõjakale retoorikale stalinismi. Näiteks ähvardas Putin läänt tuumarelvaga. Ja tundus, et kõige kõvemat rusikat pooldavad kindralid tõepoolest kaaluvad taktikaliste tuumarelvade kasutamist - näiteks Mariupolis asuva Azovstali kaitsjate vastu. Selle asemel valis Putin mobilisatsiooni ja massilised õhurünnakud Ukraina elektri- ja tsiviiltaristu vastu.

Juba sissetungi algusest peale oli totaalse sõja kontseptsioon Putini peas selgelt olemas. 2022. aasta aprillis ütles Putin föderaalassamblee seadusandjate nõukogu liikmetele: „Meie riigi võimu allikaks on Venemaa rahvas ja ainult Venemaa rahvas. Selle esindajad - parlamendiparteid - kõnelevad  omavahelises konkurentsis alati ühel häälel, kui tegemist on põhiliste riiklike huvidega, meie isamaa kaitse ja julgeoleku käsitlemisega”. Teisisõnu, praegu ei ole aeg aruteludeks.

Juulis ütles Putin Venemaa parteijuhtidele, et „kollektiivne lääs” alustas sõda Ukrainas, mis on osa sajanditevanusest eksistentsiaalsest võitlusest Venemaa ja lääne vahel. Umbes sama ütles ta oma uusaastakõnes, ümbritsetuna sõduritest.

Kogu 2022. aasta jooksul näitas Putin pidevalt, et tema arsenal pole end ammendanud. Neid võimalusi - tööstuse natsionaliseerimine, majanduse mobiliseerimine, massilised repressioonid või isegi tuumarelvade kasutamine – nimetades jättis Kreml ruumi edasiseks eskaleerimiseks.

Putini jaoks on see lähenemisviis osutunud kasulikuks. Osaliselt on see suunatud lääne valitsustele, kes muretsevad sõja süvenemise pärast. Kreml näitab neile pidevalt, et tema käsutuses on palju eskalatsioonivõimalusi, kuid seni on ta käitunud leebelt. Venemaa sees näitab Kreml, et sõda on kontrolli all, mistõttu ei pea kasutama kogu oma vahendite arsenali.

Pooliku sõja käsitus

Esimese aasta jooksul oli Putini hirmutamise ja poolikute meetmete strateegia edukas. 2022. aasta jooksul ei hävitanud Vene majandust liigne militariseerimine ja majanduse riigistamine. Vastupidi, sõja ja sanktsioonide majanduslik kahju Venemaal oli palju väiksem, kui ennustati.

Veelgi enam, see strateegia on aidanud Putinil ühelt poolt karmistada reegleid ja teiselt poolt säilitada majanduslikult aktiivse keskklassi lojaalsust. Paljud venelased oleksid õnnelikud, kui nad saaksid sõda ignoreerida. Kremli strateegid mängisid oskuslikult nende ootustega, võimaldades neil jätkuvalt teeselda, et sõda neid ei puuduta.

Kreml üritab rahustada ka neid, kes võivad sattuda mobilisatsiooni alla: peaprokurör Igor Krasnov teatas 1. veebruaril Putinile, et 9000 ebaseaduslikult mobiliseeritud kodanikku on koju naasnud. Kreml suunas oma strateegia ka neile, kes on riigist lahkunud. Mobilisatsiooni eest põgenenud meestele saadetakse sõnum, et neid ei karistata, kui nad Venemaale naasevad.

Kreml on eriti huvitatud riigist põgenenud programmeerijate tagasi meelitamisest. Neile lubatakse vabastust sõjaväeteenistusest ja isegi tasuta lennupiletit koju. Seega, Putin tunneb oma rahvast hästi: üha rohkem venelasi, kes usuvad meeleheitlikult sõjaeelse reaalsuse tagasipöördumise võimalikkusse, on Venemaale naasmas.

 

Kadri Paas,

ajaloolane, strateegilise kommunikatsiooni asjatundja