Lugedes ajakirjanik Raimo Poomi näpunäiteid selle kohta, millise aupaklikkusega peaksid teised erakonnad suhtuma peaministripartei tegemistesse, kangastusid siinkirjutajale Leonid Brežnevi malbed näojooned.

Poomi võitlev üleskutse erakondade suukorvistamisele mõjus nagu lehkav pahvak odöörist „Krasnaja Moskva“ ja veel millestki Kremli Kongresside palee tualettruumist.

Ajakirjanik Poom võttis Päevalehes täiesti uue töösuuna - anda erakondadele juhiseid. Kokkuvõtvalt: kui valitsus on avaliku rahaga ümberkäimisel hooletu, siis ei tohi seda kritiseerida; kui valitsus ei suuda korraldada uue gaasitarnelahenduse töölehakkamist, siis tuleb sellest vaikida; kui mõni erakond teeb poliitikat, mis ei sobi peaministrierakonnale, siis on see rünnak Kaja Kallase vastu.

Piinlik rudiment

Lipitsemine ei ole voorus, vaid piinlik rudiment ajast, mil Eesti polnud vaba. Eriti piinlik on see juhul, kui seda praktiseerib tegevajakirjanik. Ka okupatsiooniajal ei sallitud neid, kes pimesi partei liini ülistasid ja mõistlikke inimesi sellega painasid. Ajakirjandus, mis muutub ühe partei lakeiks, on väärtusetu, sest ta ei täida oma ülesannet - olla ühiskonna valvekoer, kaitstes avalikkuse huve ja edendades argumenteeritud debatti.

Demokraatia üks peamisi alustalasid on sõnavabadus. Kui kaob sõnavabadus, võime peatselt unustada ka demokraatliku riigikorra, seejärel riikliku iseseisvuse ja isikliku vabaduse. Täpselt nii läks II maailmasõja eel, mil Konstantin Päts kehtestas Eestis vaikiv ajastu. Tollal sibasid päevalehtede peatoimetajad igal hommikul riiklikusse ajakirjandus- ja propagandaametisse käsulaudu saama. II maailmasõja käigus kaotas Eesti kõik, mis on meile kallis. Kandsime tohutuid kaotusi. Miks? Sest olime varem kaotanud sõnavabaduse ja demokraatia, lootes valitseva kliki tarkusele. Valitsejad eksisid ja terve rahvas kannatas.

Iga eluterve ja vaba ühiskond püsib õigusel olla valitsuse suhtes vaikimisi kriitiline. Igal inimesel peab olema vabadus arvata ühiskonna elust, mida ta iganes heaks arvab. Ajakirjandus on kohustatud jälgima, kuidas valitsetakse ja kindlustama avaliku poliitika läbipaistvuse, selle, et inimesed saaksid ajakirjandusest tasakaalustatud infot. Erakonnad peavad aktiivselt kaitsma oma valijate huve ja osalema aktiivselt poliitilises tegevuses, et Eesti elu edendada.