Pärast seda, kui Venemaa alustas Eesti sünnipäeval, 24. veebruaril Ukraina vastu täiemõõdulist sõda, on Eestisse jõudnud 43 909 sõjapõgenikku (26. juuni seisu ja PPA andmetel). Võrdluseks: seda on umbes sama palju, nagu elab inimesi Pärnu ja Türi linnas kokku.

Paratamatult tekitab suur ja kiire sisseränne pingeid ja hirme nii kohalikes kui neis, kes Eestisse enda tahtest sõltumata - Ukraina ei soovinud sõda ega olnud selleks õieti valmiski - ootamatult ja teadmatuses jõudsid. Taasiseseisvunud Eesti lähiajaloos ei ole siia kunagi jõudnud nii kiiresti ja nii palju võõrast rahvast. Seega, ühiskondlik närvilisus ja paine oli loomulik.

Riigikogu juures tegutsev mõttekoda Arenguseire Keskus koostas keset kuuma suve raporti «Vene-Ukraina sõja pikaajaline mõju Eestile. Rahvastik, lõimumine, väliskaubandus». See 52-leheküljeline raport selgitab põhjalikult ja heas eesti keeles, kuidas mõjutavad sõjapõgenikud Eesti riigi tulusid ja kulusid; esitab kolm stsenaariumi, kuidas põgenike sisseränne mõjutab Eesti rahvastikku; selgitab, mis on sisserändajate heade tööturuväljavaadete eelduseks ja kuidas ajalooline või kultuuriline taust toetab lõimumist.

Eesti keele instituudi sõnaveeb ütleb, et lõimumine või lõimimine tähendab ühe rahvusrühma ühinemist või liitmist teiste sama ühiskonna rahvusrühmadega. Lõimumise määratlusi on palju, ent valdavalt käsitletakse seda kui kahepoolset protsessi, mis sõltub ühest küljest riiki saabuja kultuurilisest ja majanduslikust taustast, tema innukusest kohaneda, teisalt sellest, kas ühiskond on valmis ja võimeline uusi elanikke vastu võtma.

Arenguseire Keskuse raportist selgub, et kõige olulisem sõjapõgenike lõimumist mõjutav tegur on põgenike võimalus oma kodukohta naasta.

Teisisõnu, kui põgenik loodab ja eeldab, et ta peab võõras keskkonnas, antud juhul Eestis, toime tulema mõne kuu, võibolla pool- või kolmveerand aastat ehk ajutiselt, siis ei vaevu ta õppima eesti keelt ega kohandama end siinse kultuurikeskkonnaga, jäädes eelkõige suhtlema Eesti ukraina- ja venekeelse kogukonnaga.

Seetõttu ei nähta ka vajadust eesti keele õppimiseks või oma laste eestikeelsesse kooli (või lasteaeda) panekuks. Sõjapõgenike seas on arvestatav hulk Ukraina passiga etnilisi venelasi, mõnigi neist paadunud putinist. Samas sõltuvad keeleoskusest ja suhtlusvõrgustikust põgeniku töö väljavaated, mis jäävad võõrkeelsena piiratuks.

Oluline tegur on sotsiaalsüsteemi võimekus: kas põgenikel on võimalik saada tuge keele- ja täiendõppes, tööturule siirdumisel, lapsehoius ja laste haridusteel. Senikaua, kuni riik ja vähemalt osa kohalikke omavalitsusi ei ole võimelised operatiivselt sedasorti teemasid lahendama, ei saa ladusast koosmeele kujunemisest rääkida.

Keskne lõimumise edutegur on kiirus. Kohaliku, see tähendab eesti keele kiire omandamine annab rohkem võimalusi tööturul, olles eelduseks erialasele, kõrgemalt kvalifitseeritud tööle asumisel. Senikaua, kuni põgenik ei oska kohalikku keelt, on paljude tööandjate uksed tema ees Eestis suletud. Ent keeleoskus on tähtis ka muudes riikides, seega pole Eesti mingisugune kiuslik erand.

Samas selgub raportist, et on kaheldav, kas Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem suudab lõimumisel piisavat tuge pakkuda ja põgenike vajadustele vastata. Pole kogemusi, oskusi ega eriti ka võimalusi. Kindlasti ei tohi põgenikega tegelemise arvel soiku jääda kohalike elanike toetamine, abistamine ja õpetamine. Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja hariduskorralduslik võimekus on tavaolukorraski küllaltki erinev ja kõikuv, saati siis seisus, kus mõnesse omavalitsusse lisandus teatud hetkedel sadakond või isegi tuhatkond põgenikku päevas.

Ometi on selge, et kiire ligipääs teenustele mõjutab põgenike innukust asuda tööle ja/või omandada riigikeelt. Pole kahtlustki, et üleöö puhkenud sõda, metsikused ja häving mõjuvad inimese vaimule, moraalile ja teotahtele. Võõras ümbrus peale selle. Esmase šoki ja sellele järgnevate emotsioonide järel saabub leppimine ja tekib motivatsioon tegutseda.

Põgeniku niinimetatud toibumine on üks lõimumise peamisi eeldusi, õigeaegne ja vajadustele vastav tugi toetab koosmeele teket.

Mis on moraal Eestile? Vaieldamatult on lõimumine kahepoolne kulgemine. Vastuvõtjate avatus ja suhtlemisvalmidus on seda suurem, mida rohkem tajutakse saabujaid omadena või tekib kogukonna müütilises mälus seos Eesti rahva teise maailmasõja aegsete kannatustega. Kas jääda või minna? Ja kui minna, siis kuhu ja kui kauaks? Kui lihtne on hüljata lähedasi ja kodumaad? Need küsimused tuksusid 1944. aasta hilisel sõjasuvel ja varasel sügisel tuhandete eestlaste peades ja südametes. Need olid samasugused küsimused, nagu mõlkusid ukrainlaste meeles 2022. aasta verisel varakevadel.

Eestlasted on läbi aegade lävinud ukrainlastega ja vastupidi. Eestis elas 2022. aasta alguses - enne sõja puhkemist - 15 934 Ukraina kodanikku. Kui võtta arvesse nii kodanikud kui ka need, kes on nimetanud oma sünniriigiks Ukraina, siis elab siinkandis 28 620 Ukraina päritolu inimest. Seega, sõjapõgenikke ei võtnud vastu mitte ainult kohalikud eestlased ja Kremli vaenulikust mõjutustegevusest «puhtad» venelased, vaid ka arvestatav hulk etnilisi eestistunud ukrainlasi.

Arvestades, et olukord oli kõigile - nii tulijatele kui ka vastuvõtjatele - uus ja ootamatu, siis mõningaid vastuolusid võib tekitada tunne, et põgenikke eelistatakse põliselanikele teatud teenuste saamisel (sotsiaaltoetused, lasteaiakohad, arstiabi järjekorrad). Seda tunnet küttis takka ka osa parlamenti kuuluvaid poliitikuid, kes levitavad Kremli-vaenulikke narratiive ja sõnumeid.

Samuti tekitasid inforuumis vaenuliku fooni naistest ja lastest sõjapõgenike vastu eesti- ja venekeelsed isikud, kel pole vahet, kas jaurata COVIDi olematuse, vaktsiinide ohtlikkuse, Trumpi ülistamise või väljamõeldud Vene-Ukraina sõja teemal. Kuigi marginaalid, levitatakse nende emotsionaalseid postitusi tuhandete jagamiste abil. Paratamatult tekitab järjepidev valeinfo voog ja foon võõraste suhtes teatud umbusku. Seepärast peab nüüd ja praegu, alati, hindama, kas ja millist postitust lugeda, laikida ja/või levitada. Samm Kremlile kasuliku idioodi tiitlini on lühike.