Kõigepealt on eesmärk. Eesmärk kaasteelisi targemaks teha ja nende maailmapilti laiendada, eesmärk parandada linna või aleviku ühistranspordikorraldust – viimane ei tähenda kõigile ja kõike tasuta pakkumist – või näiteks eesmärk viia Eesti või algatuseks oma kodulinn Euroopa viie kõige mugavama ja inimsõbralikuma sekka. Päriselt ja päriseks.

Ideaalis ei ole võim eesmärk omaette. Mitte kunagi. Võim on ainult vahend. Umbes nagu raha. Kui pole ideed, mida võimu või rahaga peale hakata, ei ole neist mingit tolku ega rõõmu. Eriti tuleks seda meeles pidada peatsete kohalike valimiste eel, sest erinevalt riigikogu valimistest puudutab kohalik võim meist karvupidi igaüht.

Kui teie kodulinnas või -vallas on üks ja sama seltskond valitsenud juba kümneid aastaid, ent linnake või alevik aina taandareneb, elanikud lahkuvad, noori pole ega tule, tööd ja leiba saab peaasjalikult ainult omavalitsuse allasutustest, siis on end aastateks vallamajja istutanud valitsejate eesmärk isiklik sotsiaalne töökoht. Inimlik, aga linnaelanike jaoks homses perspektiivis hukutav. Enamasti ongi looduslik valik juba ammu omavalitsusest üle käinud ja elujõulisemad läinud koos oma maksurahaga mitmekesisemat elukeskkonda otsima.

Tõsi, valitsejaid on vallamajja iga mõne aasta järel tagasi valinud seesama lahkuv vallarahvas, aga mitte seepärast, et sammaldunud juhid oleksid tohutult andekad ja asendamatud, vaid pigem harjumusest, turvalisest rutiinist. Võib-olla mõnel puhul ka sellepärast, et silmapiiril ei paista etemaid ega teokamaid asemikke. Ja osaliselt kindlasti seetõttu, et teinekord on tuttava kohaliku poliitiku tagasivalimine isiklikult majanduslikult kasulik.

Juht ei jaksa igavesti särada

Erasektoris on tihtipeale niimoodi, et juhid ammendavad end viie kuni seitsme aastaga. See on loogiline. Igavesti ei jõua ideid pritsida ega särada. Pealegi väsivad alluvad juhist mingil hetkel ära, millele järgnevad erinevad (pool)toonid, aga üldiselt lihtsalt töömesilaste – KOV-i puhul valijate ja elanike – teotahte ja huvi langus, teadmatus ümbritseva suhtes. Orwellikult öeldes, teadmatus on jõud. Ent see on ohtlik. Teadmatuse varjus saab kõiksuguseid sigadusi korraldada.

Juhtimine tähendab otsustamist, tegutsemist ja vastutamist. Kõige laiemas plaanis n-ö meeleolu loomist. Mitte keegi ei suuda kunagi terve igaviku olla juhivormis ega luua loovat ja elutervet meeleolu. Eesti kõige staažikam peaminister Andrus Ansip astus ise üheksa-aastase valitsemisperioodi järel tagasi, öeldes, et rahvas on temast väsinud. Küllap oli tal õigus. Arvatavasti oli Ansip ka ise tüdinenud ja vaevles deja vu kütkeis.

Tänavu kevadel kaitses Helena Veldre Tallinna ülikoolis magistritöö „Kogukond ja väikelinna taas¬elavdamine Türi linna näitel“. Türi on tuntud kevadpealinnana. Ajal, kui inimesed võisid valitsuse loal veel üksteisega trehvata, korraldati Türil iga aasta maikuus üleriigiliselt kuulsat lillelaata. Kahel viimasel aastal on see ära jäänud. Mille poolest on Türi veel tuntud… ah jah, Türi on kirjutatud laulu sisse, sest linnakest läbib Viljandi-Tallinn raudteeliin. Tartu ülikool pidas Türil kunagi isegi kolledžit, aga pani selle siis regionaalpoliitilistel kaalutlustel kinni. Mujal pidavat saama paremat haridust. Pärnakad ja Narva tegi ilmselt jõulisemat lobi, seal on kolledž siiani alles.

Veldre rõhutab oma teadustöös, et kõigepealt tuleb mõista, et taandareneva linna kurssi on vaja muuta ja kahanemisele senisest teistmoodi läheneda. Kohalike poliitikute jaoks on kahanemist mõistagi raske oma valijatele seletada, sest tegemist on ju otse öeldes ikkagi valitsejate ebaõnnestumisega.

Veldre möönab, et väikelinnade pisenemisega toimetulekuks ei ole ainuõiget lahendust. See, nagu valitsemine ja juhtimine üldse, on vägagi loominguline tegevus. Loomingulise töö tegija ei saa tiksuda ühel ja samal ametikohal mitukümmend aastat. Kõige tulemuslikumad lahendused on alati paindlikud ega lähtu vallavalitsejate ametijuhenditest.

Eesmärk võimul püsida

Millegipärast on Eesti kohalikel valitsejatel tekkinud arusaam, et lillepeenrad, paar korrastatud parki, supelrand ja soojussaareks disainitud keskväljak on midagi, mis peaksid olemasolevaid elanikke linnas kinni hoidma ja uusi juurde meelitama. Kultuurikollektiivid ja kool ning lasteaed olevat samuti kestlikkuse argument. Aga ei ole. Pargis peesitamise ja kooris laulmise võimaluse abil ei maksa ühtki arvet, kasvata lapsi ega raja endale uut kodu. Seni, kuni ei leita lahendust linna kahanemist tingivale tööpuudusele ega suudeta majandust elavdada, ei hoia kinni olemasolevaid elanikke ega köida uute tähelepanu.

Magistritöös kirjutatakse, et väheneva ja vananeva elanikkonnaga Türi linna Türi vallas iseloomustab väike iive ning noorte ja kõrgelt haritute väljaränne. Mõistagi ei ole see iseenesest Türile ainuomane probleem, aga sümptomaatiline on siiski, et mitukümmend aastat ei ole väikelinnade valitsejad elu võimalikkuseks omavalitsuses liiga palju teinud. Kuuldavasti polevat majanduse elavdamise ülesannet kirjas nende ametijuhendis. Ometi kandideerivad samad tegelased taas üle Eesti ja soovivad oma sotsiaalsetel töökohtadel jätkata, kuigi nende tööl pole aastaid olnud tulemust – linnad ja alevikud taandarenevad - ega neil endil muud eesmärki peale valimiste järel võimule naasmise ja seal püsimise.

Kõik algab eesmärgist. Võib-olla peaks eesmärgiks seadma eesmärgi sõnastamise. Ja vastus ei tohi olla avaliku arvamuse järgi valitsemine, sest avalik arvamus väljendus ka Prantsuse revolutsioonis ja bolševike diktatuuris. Selline eesmärk hukutab.