KIRJUTAN seekord koolist. Ei, mitte sellest, kui palju tõusevad õpetajate palgad, millal suudame Eestis lõplikult üle minna eestikeelsele ja -meelsele kooliharidusele või kas ja millal suletakse Eestis järgmine kodulähedane põhikool. Kirjutan olukorrast, millesse on alates eelmise aasta 24. veebruarist sattunud Ukraina kool, õpetajad ja õpilased.

Miks ma seda teen? Sellepärast, et äkki annab see lugejale teatud perspektiivi ja konteksti Eesti koolielule vaatamiseks. Proovin võimalikult tõetruult ja ilustamata kirjeldada, mis on juhtunud Ukraina sõjaaegses hariduselus.

VENEMAA «varastab Ukraina lapsi, püüdes varastada Ukraina tulevikku,» ütles USA president Joe Biden 24. veebruaril sõja esimese aastapäeva puhul peetud kõnes. «Venemaa pommitas raudteejaamu, sünnitushaiglaid, koole ja lastekodusid.» Sihilikult, meelega.

Ukraina valitsuse andmetel on üle 16 000 lapse ebaseaduslikult viidud Venemaale või Ukraina piirkondadesse, mis on osaliselt Vene vägede kontrolli all. Sõda seadis ohtu hariduse ja laste tuleviku Ukrainas. Umbes 5,3 miljonil lapsel puudub juurdepääs haridusele, 3,6 miljonit last mõjutab koolide sulgemine otseselt. Vaid veerand Ukraina koolidest on alates mullu septembrist suutnud pakkuda täis­ajaga õpet ning vähem kui pooled alla viieaastastest lastest said tagasi lasteaeda ja osaleda õppetegevuses, nendib UNICEF.

Vene armee pommitab, rüüstab ja hävitab ukrainlaste koole järjepidevalt. Venelased mõistavad täielikult koolide hävitamise mõju. See on strateegia kultuurilise ühtekuuluvustunde õõnestamiseks. Sõjatrauma ning selle mõju lastele ja noortele kahjustab suuresti Ukraina tulevast võimet taastuda. Kannatusi jagub Ukrainas muidugi kõigile: täiskasvanutele, lastele, sõjaväelastele. Ent laste puhul on asi eriti traagiline seepärast, et nemad on riigi tulevik. Nemad, kes praegu jäetakse kooliskäimise, mängimise ja õppimise võimalusest ilma, peaksid Ukraina varem või hiljem uuesti üles ehitama. Tundma end ukrainlasena, kandma edasi Ukraina väärtusi ja identiteeti.

Ukraina lapsed kannatavad tohutult, sest nad on saanud pikaajalise trauma. Trauma, mida ei ole võimalik mõne sõjajärgse kuuga parandada. See jääb nendega kogu eluks. Ilmsesti on seda võimalik leevendada, kuid surma ja hävingut täis mälupilte ei ole kerge kustutada. Ja kui ka nende koolitee jääb katki, sest pole kooli või, mis veelgi hirmsam, nad röövitakse kodust ja küüditatakse Venemaale, kus nende ukraina identiteet loputatakse süsteemse ajupesuga rentslisse, tähendab see Ukrainale riigina enneolematut probleemi. Kuidas kasvatada kadunud põlvkonnale järelkasv?

Koolide hävitamine, õpikute põletamine, ainekavade ja õppematerjalide väljavahetamine, kõige ukrainaliku järjekindel purustamine on meile, eestlastele, küllap väga tuttav käekiri. Sellise teguviisi elluviimisel on selge eesmärk: laste ja noorte, õpetajate ja õpilaste identiteedi, väärtushinnangute ja tõekspidamiste nullistamine. See on Eestigi ajaloos läbikäidud tee. Moraali ja ideoloogilise kägistamise tagajärgedega tegeleme seniajani. Mis need eestikeelsele kooliharidusele ülemineku katsedki viimase kolme kümnendi jooksul on muud olnud kui hingematva Nõukogude okupatsiooni ideoloogilise vägistamise tagajärgede leevendamine. Seni, tõsi, tulutult.

SÕJA esimestest hetkedest algas Ukraina koolisüsteemis ideoloogiline sõda, sest ainuüksi konventsionaalsetest, info- ja küberlahingutest ei piisa rahva kaitsetahte, usu, lootuse ja armastuse mahasurumiseks. Ründajal on alati vaja murda paralleelselt ka sihtmärgiks võetud rahva – laste, noorte, kõigi – moraal.

Alates Venemaa sissetungi algusest on Ukrainas kahjustatud või hävitatud üle 3000 haridusasutuse – 10 protsenti kõigist haridusasutustest. Koolihooned on pärast riigi energiataristu massilist kahjustamist pommitamise ohus või neil puudub küte, elektrikatkestused ja katkenud internet takistavad õppimist kodus.

Samal ajal on tuhanded õpilased ja õpetajad, kes elavad okupeeritud aladel, sunnitud üle minema venekeelsele ja -meelsele kooliharidusele. Krimm on näide sellest, kuidas Vene haridus okupeeritud aladel püüab kustutada Ukraina identiteeti ja militariseerida lapsi. Sealsetes ajalootundides väidetakse, et Ukraina oli alati olnud osa Venemaast. Armee kadettide kursused ja õiguskaitseorganite spondeeritud tunnid algavad juba kuueaastastele lastele. Siiski on Ukrainas pärast Krimmi okupeerimist vene keel taandunud võõrkeeleõppesse, vene kirjandus üle viidud maailmakirjanduse õppimise osaks ja ajaloo ainekava sisu muudetud nii, et hõlmata selliseid sündmusi nagu holodomor.

Sõda ja ideoloogiline võitlus ohustavad Ukraina hariduse alust ehk osalemist. Ka õpetajad lahkuvad ametist – migratsiooni, pensionile jäämise, madala palga ning sõjast tingitud stressi ja keeldude tõttu. Harkivi oblast on sealse haridusosakonna andmetel alates veebruarist 21 500 õpetajast kaotanud 3000.

Politico kirjutas mõni aeg tagasi sellest, et kui Venemaa okupeeris Ukraina idaosas Harkivi oblasti Kupjanski linna, avaldati survet kutsekoolile, kus Viktoria Šerbakova õpetas, et see läheks üle Vene süsteemile. Nüüd on Šerbakova klass, kontor ja köögilaud Kiievis väikeses üürikorteris, mida ta jagab oma kahe lapse ja eakate vanematega. Ta põgenes koos lastega Vene okupatsiooni eest. See väike korter on ka tema tütre virtuaalne loengusaal Harkivi ülikoolis ja tema poja Kiievi IX klass neil päevil, mil õhurünnaku sireenid kõlavad ja ta ei saa koolis käia.

Kui Kupjanskis oli tollane linnapea mullu 27. veebruaril venelastele alla andnud, jäid koolid avatuks. Šerbakova jätkas tööd kolledžis. Pärast Vene lipu heiskamist õues jätsid okupandid kooli rahule kuni juunini. Semestri lõpuks sai selgeks, et töötajad on sunnitud lahkuma või alustama järgmist õppeaastat Vene süsteemi alusel. Üks Kupjanski koolijuht, kes keeldus oma kooli pärast okupeerimist avamast, veetis peaaegu kuu aega kinnipeetuna politseijaoskonna keldris.

Šerbakova sõnul keeldus kutsekooli ligi 50 töötajast ainult seitse Vene okupatsioonivõimudega koostööd tegemast. Kolledž kolis Ukraina kontrolli all olevale territooriumile ja temast sai direktori kohusetäitja. Koos kolleegiga trükkisid nad diplomid 53-st lõpetajast 35-le, kes olid kättesaadavad, ja töötasid välja programmi uue õppeaasta alustamiseks. Aga kui hakati õpilastele helistama, avastati, et teismelised olid registreerunud õppeaasta alustamiseks küll Kupjanski kolledžisse, kuid Vene süsteemi alusel. Füüsilises ja virtuaalses kolledžis alustati 1. septembril paralleelsete kursuste õpetamist. Kaheksa päeva hiljem võtsid Ukraina väed Kupjanski tagasi. Kui Šerbakova Kupjanskisse tagasi läks, oli kolledž rüüstatud, kuid raamatukogu juba täis uhiuusi vene keele õpikuid.

OKTOOBRIS oli Ukrainas Venemaa okupeeritud alal umbes 1300 kooli. Õpetajatelt nõutakse koostööd okupantidega, neid on kinni peetud, ähvardatud, pekstud ja piinatud. Töötajad saadetakse Venemaale või Krimmi Vene haridussüsteemi ümberõppele. Kui nad keelduvad töötamast okupantide heaks, asendatakse nad Venemaalt pärit õpetajatega. Ukraina haridusministeerium keelas omakorda õpetamise neil õpetajatel, kes on rašistidega koostööd teinud või Vene haridussüsteemi juurutanud.

Kiievis viib Šerbakova läbi veebipõhiseid õppetunde ja lõpueksameid igapäevaste elektrikatkestuste kiuste. Tema õpilased, kes on sõja tõttu üle kogu riigi laiali pillutatud, kannatavad samuti elektrikatkestuste käes. Mõned jäid vabastatud Kupjanskisse, mis on hommikul ja öösel venelaste tulevärgi ohver ning kus puudub internet. «Neile saan vaid helistada ja küsida: «Kas oled elus? Kuidas läks öö? See on sinu eksamiküsimus: räägi mulle midagi, ükskõik mis sulle pähe tuleb.» Loomulikult ei saa ma neile häid hindeid panna, aga ma ei saa neid ka hüljata.»

Hea meenutus, et kõige pikemaajalise mõjuga sõjategevus ei toimu kaevikutes.