SELLEKS korraks on suurem osa riigikogu liikmeid näidanud taas üles harrast üksmeelt ja minu hinnangul riigikassast avalikult varastanud ligikaudu neli miljonit eurot. Iga saadik sai näpata kümmekond tuhat rohkem kui mullu ehk 39 600 eurot ning jagada seda oma sõprade ja tuttavate vahel.

Miks sel aastal lubas riigieelarvet koostanud rahandusministeerium nõndanimetatud katuseraha rohkem jagada?

Õigesti arvasite: 27. veebruaril algavad riigikogu valimised. No ja mille muuga ikka valijatele kosja minna kui mitte nende endi rahaga. Kes see loll siis oma raha eest hääli ostab? Ikka võõra!

Sel aastal maksab tähele panna ka seda, mida parteilaste sõbrad, tuttavad ja toiduahela vaieldamatud kaasosalised saadud rahaga teevad. Riigikogu erakondade valimiskampaaniad on aasta-aastalt aina kallimad ja suurejoonelisemad. Maksumaksja raha põletatakse tele- ja muudes reklaamides üsna ohjeldamatult. Kindlasti oleks politseil ja prokuratuuril põnev jälgida, kui palju sellest katuserahast makstakse meediaagentuuridele tagasi, et mõne heatahtliku rahvasaadiku valimiskampaania arved saaksid õigel ajal tasutud. Samuti võivad näiteks mittetulundusühingud tasuda rahumeeli poliitikute ühismeedia reklaamide eest. Ilus ei ole, aga pole kahtlustki, et rakendatakse nii esimest kui teist kampaania rahastamise varianti.

NII ÜKS KUI teine saadik on pärast raha tuuripanekut selgitanud, kui õilsatele asutustele ja organisatsioonidele ta summa suunas. Ma ei ütleks poolt paha sõnagi, kui rahvasaadikud annetaksid oma isiklikust palgast ja sissetulekust kas või iga kuu luteri kirikule või Vene eriteenistuste käepikenduse, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudustele, oma semude ja tuttavate mittetulundusühingutele ja Narva tanki kaitsjatele. Kandke raha kas või otse Kremlisse, kui Putini käekäigu pärast on mure nii suur. Aga lõpetage Eesti maksumaksja tagant varastamine. Olgu öeldud, et siinkirjutaja on annetanud jõudumööda nii kogudustele kui vähiravifondile, aga ikka oma raha.

Too Viljandimaalt parlamenti sattunud reformierakondlasest riigikogulane, kes sai korraks oma külatänava valgustuse eest tähelepanu, oleks samuti võinud oma isiklikest säästudest omavalitsusele puuduoleva raha annetada. Kusjuures, tänavavalgustuse raha andis riigikogulane vaid Mähma sellele osale, kus asub tema enda suvila, teine pool külast ajagu läbi ilma.

SIINKIRJUTAJA on samuti pisikese ja vaese omavalitsuse volikogu liige. Tean väga hästi, et kõigi ja kõige jaoks raha ei jätku, ent omavalitsus saab alati võtta vastu rahalise kingituse, kui keegi soovib oma kodukohta sihtotstarbeliselt toetada. Millegipärast ei soovinud rahvasaadik isiklikku raha oma külatänava valgustusele kulutada.

Selle iga-aastase avaliku riigi raha varguse, täpsemalt regionaalsete toetuste suvalise määramise kõige sisulisem häda seisnebki selles, et raha eraldatakse absoluutselt läbipaistmatult, arusaamatute tingimuste alusel – õigemini, tingimusi suurt ei olegi – ning igasuguse selge perspektiivi, põhimõtete ja loogikata. Laiali jagatav raha tuleb kellegi arvelt. Keegi saab, aga teine, kel oleks seda sama palju vaja – võib-olla pitsitab häda isegi rohkem –, ei pälvi sentigi. Igal juhul meenutab avaliku raha oma sõpradele, tuttavatele ja koostööpartneritele jagamine mõjuvõimuga kauplemist.

Kas on viisakas suunata raha oma koalitsioonikaaslasest voliniku organisatsioonile?

Tolle voliniku aastasissetulek ulatub ligikaudu 100 000 euroni, aga ega 5000 eurot jookse samuti külgi mööda alla. Või miks, kui juba jagamiseks läks, ei eraldanud ükski reformierakondlane sentigi Ida-Virumaa ühelegi organisatsioonile?

Veel näiteid. Vallavolinik valiti Isamaa kohaliku rakukese juhiks ja ennäe, isamaaline riigikogulane eraldas vastse isamaalase juhitavale asutusele tänutäheks 5000 eurot. Tasus parteisse astuda küll!

Eriti kurioosne on 650 000 euro pudistamine kogudustele. Kui vaadata Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluva äriühingu Kiriku Varahaldus majanduslikku seisu, ei näe küll vähimatki puudust. Iseasi, miks on jumala asemik maa peal, peapiiskop Urmas Viilma jätnud oma maakoguduste jumalakarjased poolenisti nälga ja Tallinna kesklinnast väljaspool asuvad kogudused lagunema. Eestlaste usuleigusest ei maksa rääkidagi. 24. detsembril käiakse korraks tiir kirikus ära, sest naabrist ei saa kehvem olla, aga muul ajal jutlustavad pastorid üsna tühjadele kirikutele.

Võimalik, et riigikogulased mõtlesid nagu keskaegsed rüütlid katoliku kirikust indulgentse ostes: raiun pagana tükkideks, aga indulgentsi ostes lunastan inimesetapmise patu. Riigi raha varguse puhul ostetakse end nüüd ilmselt sama moodi patust priiks. Kümne käsu järgi ei tohi ju varastada ega tappa.

Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala sõnul on uskumatu, et Eestis on veel pärast 30 aastat iseseisvust seadustatud selline süsteem. «See ei ole demokraatia, see on mingi blatnoide ühiskassa, millega vasallidele jagatakse tugevama õigusega rahvalt omastatud raha,» ütleb ta. Arvestades mõne raha saaja suhtumist Eesti riiki ja kaasteelistesse, on blatnoi vist üsna õige diagnoos.

Reformierakond on viimase veerandsajandi jooksul olnud 14 aastat peaministri partei. Oravad on seda praegugi, aga keegi neist ei ole teinud ühtki liigutust, et avalikule vargusele ja mõjuvõimuga kauplemisele otsustav lõpp teha. Pole tahtmist ega huvi, mugavam on vaikida. Mõned oravapoisid ei võta isiklikult küll kellegi arvelt ega anna suvalistele sõpradele, aga isegi see, kes ühiskassast ise ei võta, määrdub, sest laseb sel sündida.