VALIMISED on alati suurepärane lakmuspaber. Valimiste-eelsel ajal saab erakondade käitumisest aimu, mis on nende tegelikud motiivid. Kas valijate käekäigu pärast muretsetakse ainult sõnades ja plakatitel – neid kleebivad riigikogu erakonnad mõistagi valijate endi raha eest – või kas parteil sisulist programmi üleüldse ongi ja kui on, siis mida see endast kujutab.

2023. aasta riigikogu valimiste kampaania algas tegelikult 24. veebruari varahommikul Vene Föderatsiooni kallaletungiga Ukrainale.

Pärast 24. veebruari esimesi tunde ei olnud maailm enam endine, nagu tavatsetakse öelda. Kas just kogu maailm, aga meie maanurk kindlasti mitte. Balti riigid, Skandinaavia ja Poola saavad seniajani omal nahal tunda, mis tunne on olla brutaalse, üdini nii oma kui võõraste rahvaste vastu hoolimatu ja vihase riigi naaber. See riik ei ole tegelikult kunagi varjanud oma eesmärki taastada 1945. aastal jänkide abiga kätte võidetud territoriaalne hiilgus.

Alates 24. veebruari varahommikust muutusid ka Eesti erakondade retoorika ja rõhuasetused. Need on vahelduva eduga olnud teistsugused tänini, sõltuvalt, kas eetris etleb valitsusliitu või opositsiooni kuuluv partei. Ja samas, hoolimata sellest, kas esineb koalitsiooni- või opositsioonierakond, lubatakse valijatele raha, raha ja veel kord raha. Kõigile. Nii miljonäridele kui töötute peredele ja lastele. Nii personaalpensionäridele, küüditatu pensioni kui rahvapensioni saajatele. Selmet tegelda süstemaatiliselt ja asjatundjate nõuannetele toetudes hinnatõusu põhjustega, tegelevad kõik riigikogu erakonnad maksumaksja raha laialijagamisega. Valimatult ja vaimuvaeselt.

SOTSIOLOOG Richard Cloward ja politoloog Frances Piven on tabavalt märkinud, et sotsiaaltoetuste eesmärk on tegelda vaeste inimeste (loe: valijate) käitumise ja nende rahulolematuse maandamisega. Raha on alati olnud masside mõjutamise vahend. Rahaga saavad parteid lõa otsa eeskätt sotsiaal-majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed. Raha maandab sõjakuse ja ülestõusud: keegi ei hakka tänaval mässama ja revolutsioon jääb olemata, kui emotsionaalselt ülesköetud massidele eraldatakse rahaline rahusti.

Mida suurem on kriis – ja Eestis kriis süveneb – ja mida tugevamad on sellega kaasnevad emotsioonid, seda suuremate ja isegi šokeerivamate summadega üks või teine partei lagedale tuleb. Ja mida suurem on võimulolijate meeleheide eelseisva olukorra suhtes ja mida suurem on hirm valimistulemuste ees, seda radikaalsemate ja arulagedamate toetustega lagedale tullakse.

Clowardi ja Piveni mõttekäik klapib 200-protsendiliselt hilissügisesse Eestisse, mil üks partei toetab tervetele ja töövõimelistele täiskasvanutele ligi tuhande eurose toetuse maksmist, teine lubab 3-sendist elektrit ja kolmas kannab lihtsalt kõigile pensionäridele sadu eurosid lisaks pensionile pangaarvele. Seejuures ei ole maksumaksja rahaga pralletavatel parteilastel ilmselt kordagi tekkinud küsimust, kuidas võõra raha – riigikassa ei ole ühegi erakonna oma – laialijagamine leevendab inflatsiooni, langetab elektri hinda või aitab kaasa esimese või juba teise lapse sünnile. See tähendab – miks toetada neid, kes ei ole hädas ega puuduses, väetid ega haiged. Riigikogu erakonnad jätavad vastamata.

SAMAL AJAL on keset pidurdamatut rahapõletamist vist kõik parlamendiparteid unustanud Eesti suuremad ettevõtted ja majandusliku arengu. LNG-laeva ja terminali lasi istuv valitsus allavett, üle Eesti asuvatel spaahotellidel soovitatakse omal jõul hakkama saada, suurettevõtted jäetakse samuti igasuguse toetuse ja abita, kuigi koondamiste arv on võrreldes eelmise sügisega sagenenud, ja eriti raskesse olukorda on sattunud töötlev tööstus, kelle konkurentsivõime sai hoobi energiahindade hüppelise kasvu ehk varasemate valitsuste tegemata töö tõttu.

Raske öelda, kas valitsus­erakonnad arvavad küüniliselt, et ettevõtjate kaotsi minevad hääled kompenseerib rahaga üleuputatud masside valimisaktiivsus, või ei saada päriselt aru, et riiki saab pidada, haridust-teadust, sotsiaalhoolekannet ja tervishoidu korraldada ning teid ehitada-remontida ainult ettevõtlusest laekuva maksurahaga. Keskpärase, viletsavõitu või manduva majandusega ei saa me Eestis endile lubada tipptasemel meditsiini- ja haridussüsteemi ning veel paljusid teisi vältimatult vajalikke ja harjumuspäraseid avalikke teenuseid.

OMETIGI räägivad kõik parteid suurte sõnadega innovatsioonist ja sellest, kuidas nad hakkavad Eesti elu uueks looma, kui anda just neile hääl. Ettevõtluse arengut ja kestmist toetatakse sõnades niikuinii vahetpidamata. Olgu öeldud, et sellist juttu ajavad erakonnad valetavad, ja juba aastaid. Innovatsioon ei ole olemasoleva raha ümberjagamine. See on süsteemne tegevuste tervik homse jõukuse kasvuks. Jõukuse ja nutikuse kasvu tagavad kokkulepped peaksid olema väljaspool poliittehnoloogilist rabelemist.

Praegused ja varasemad erakonnad, valitsuskoalitsioonid ja opositsioonid ei ole endale innovatsiooni eesmärki selgelt ja mõistetavalt sõnastanud. Kas riigikogu erakonnad elavad tõesti piinlikus illusioonis, et Eesti rikkamaks muutmine on eraisikute koordineerimata tegevuse tulemuste summa? Ilmselt, sest miks muidu on erakondadel innovatsiooni valdkonnas laual ilusad dokumendid, aga pilk hirmutavalt tuhm. Tahtmatult tekib mulje, et kellegi huvides on hoida piisav hulk Eesti inimesi näljase, vaese ja vihasena.

Mis juhtub siis, kui Eesti 200 pikk plaan ellu viia? Milline kasu on sellest kõigile Eesti inimestele? Mis on pika plaani eesmärk? See on jõukas, kaitstud ja kõrge heaolu tasemega riik. Selle eesmärgi elluviimiseks peab investeerima ainukesse varasse, mis loob Eestis rikkust: Eesti inimestesse ja nende haridusse. Peame oma põhjamaises ja karges vormis rajama Soome lahe äärse Singapuri, ainsa erandiga, et Eestil tuleb oma kaitsesse investeerida, sest meil on salakaval naaber, kes ei jäta meid silmapiiri taha ulatuvas tulevikus niikuinii rahule.

Pikk plaan sisaldab erinevaid Eesti elu kohendamist vajavaid valdkondi ja selle abil tehakse vajalikud muudatused lõputu õhuvõngutamise kiuste ära ka juhul, kui lahendused ei ole esmapilgul üleliia populaarsed, vaid Eesti kestmise ja arengu seisukohast üksnes väga vajalikud. Luues ettevõtlikele ja iseseisvatele inimestele majanduslikuks tegevuseks parimad tingimused, on kergem aidata ka neid, kes päriselt abi vajavad. Mida rohkem on Eestis tegusaid ja jõukaid kodanikke, seda paremini suudavad nad kaitsta iseendid ja enda loodud riiki.