EESTIT PEAKSID ettevaatlikuks tegema NATO riikidest kostvad sõnumid, mis iseloomustavad Stockholmi sündroomi põdevaid patsiente. Korra on Saksamaa XX sajandil Baltikumi juba reetnud. Kas nüüd võivad Euroopa kaks suurt uue kambaka teha?

Muide, Ukraina sai Kremli ja lääneriikide sõnamurdlikkust omal nahal tunda 2014. aasta kevadel, mil venelased võtsid 1994. aasta Budapesti memorandumist hoolimata Krimmi ära ja alustasid sõda. Memorandumiga lubasid Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa kindlustada Ukraina iseolemist ja julgeolekut. Vastutasuks loobus Ukraina tuumarelvadest, mis olid riigi territooriumile jäänud Liidu lagunemise järel. Tol ajal oli Ukraina oma 1800 tuumalõhkepeaga kolmas tuumariik maailmas.

Kui Ukraina tuletas brittidele ja jänkidele meelde memorandumit 2014. aastal, mil Venemaa tungis Ukrainale kallale, kehitasid nood õlgu ning kehtestasid Kremlile sanktsioonid, mille peale omakorda kehitas Kremli peremees õlgu ja hakkas ette valmistama tänavu veebruaris alanud Ukraina laastamist ühes genotsiidiga.

VEEBRUARIS alanud Vene agressioon iseseisva Ukraina vastu on kestnud üle kolme kuu. Kogu selle aja vältel on lääneriikide liidrid, välja arvatud Ameerika Ühendriikide president ja Suurbritannia peaminister, luninud Kremli peremehelt, et too ukrainlaste tapmise ja sõja lõpetaks. Saksamaa on jaganud Ukrainale lubadusi anda relvi ja laskemoona, aga korduvalt leidnud põhjusi, miks lubadusi murda või nende täitmisega pikalt venitada.

Berliin kaalutleb reaalpoliitika parimate praktikate järgi. Pole vaja Kremlit ärritada. Niikuinii lõpetab Venemaa ükskord sõja ja mida kiiremini ta seda teeb, seda parem. Vaherahu oleks ideaalne, sellest saaks peatselt vormistada lõpliku rahulepingu. No jääb Ukraina osast maast ilma ... Neil on ruutkilomeetreid niikuinii rohkem kui Prantsusmaal. Elavad üle. Saaks Venemaalt jälle gaasi ja naftat osta. Praegu, kurivaim, kerja šeikidelt iga barrelit nagu kerjus ... No ja kui Kremli peremees keerabki mõne aasta pärast torud Skandinaavia ja Balti riikide ... Siis mõtleme edasi.

Prantsusmaa on end erilise innuga nädalast nädalasse alandanud, muretsedes paljusõnaliselt Venemaa «alandamise» pärast. Pariisi maailmapilt sarnaneb Berliini omaga, kuigi sõnavõtud on lopsakamad. Kremli peremehest sõjakurjategija tapab valimatult Ukraina tsiviil­elanikke, purustab süstemaatiliselt Ukraina taristut ja kultuuriväärtusi ning suretab järjepidevalt välja Ukraina majandust. Ent sõjakurjategijal oli ilmselt keeruline lapsepõlv ja nooruspõli, võib-olla õnnetu armastus ja kehv tervis ehk kehv ...

Teise maailmasõja ajal oleks see telefonisabat välja näinud niimoodi: «Kallis Adolf, ole pai, palun ära aja rohkem juute ahju. Tead, oli mis oli, aga ära rohkem tee ... Ja veel, kuule, me siin Pariisis muretseme su pärast. Kuidas tervis muidu on?» Hitler muheleb teispool toru ning vastab, et tema tervis on kõige paremas korras, ja lubab, et kui juudid käituvad edaspidi korralikult, siis ta võtab palve ehk kaalumisele.

KUI NÕUKOGUDE Venemaa alustas 1918. aastal Eesti vastu sõda, üritas Kreml jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva linna, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid Eestis haarata 1. detsembril 1924 võimu, tehti seda taas Moskva toetusel.

1944. aasta oktoobris oli Suur­britannia ajakirjandus üle ujutatud äsja «vabastatud» Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid. Kui käsitaksime seda infosõjana Eesti ja Nõukogude Liidu vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud.

Nii tollases kui praeguses info-psühholoogilises mõjutus­tegevuses on Kreml olnud edukas. Kui 1940. aastatel ei tulnud läänes kellelegi pähe, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid maailmasõja lõppedes iseseisvuse taastada, siis alates tänavu maikuust on Vene eriteenistused süstinud Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia liidritele ehk kolmele Kremli kõige suuremale sõltlasele Euroopas pähe väga konkreetse narratiivi: «Ärge alandage Venemaad! Ärge ajage Venemaad nurka! Aidakem verevalamine peatada!» Õilsad, või nagu Kremli peremees ütleks, üllad ettepanekud ja üleskutsed, ent ainuüksi Kremlile jäägitult kasulikud ja vajalikud.

Teisisõnu, Kreml on küllaltki haledaid tulemusi demonstreerinud konventsionaalsel lahinguväljal, kuid info- ja kognitiivses, tunnetuslikus sõjapidamises on ta saavutanud märkimisväärseid tulemusi.

Eesmärk oli mõjutada Euroopa kolme suurriigi, sealhulgas NATO liikmesriigi juhte nõudma Ukrainalt kapituleerumist vaherahu ettekäändel, misjärel järgnevad vaherahu läbirääkimised. Need lõpevad sellega, et Ukraina loovutab kolme suure Euroopa Liidu ja NATO riigi aplausi saatel Venemaale teatud maa-alad. Kremli peremees saab oma riigis võidust rääkida, natukese aja pärast jälle muretult Euroopasse naftat ja gaasi müüa ning alustada uue sõja ettevalmistamist.

Mis peaks eelnevast lähtudes olema moraal Eestile?

Venemaa suhtes ei toimi ükski heidutus. Eesti Keele Instituudi sõnaveebi järgi tähendab heidutama kartma panema, hirmu peale ajama, kohutama. Iseseisvuse taastanud Eesti territooriumil ei ole kunagi olnud midagi sellist, mis peaks Moskvale hirmu peale ajama, kuigi retooriliselt on siinsed poliitikud ja sõjaväelased NATO hirmutavat kohalolu nagu mantrat tagunud. See oli dogma, mille 24. veebruaril alanud sõda lõplikult purustas.

Miks ei ole Kremlit võimalik millegagi kohutada? Ei ole võimalik hirmutada seltskonda, kes ei loenda ohvreid, kannatusi ega pisaraid. Pole kunagi seda teinud ega hakka ka kunagi tegema. Riigis sees tehakse rahvale selgeks, et võitlus natsismi vastu nõuab ohvreid. Natside vastu võitlejad – tõsi, natse ei ole keegi seni veel Ukrainas kohanud – surevad kangelastena. Eriti need, kelle taskutest leitakse naistepesu ja soomukitest pesumasinaid. Läbi aegade on masinaid väärtustatud idapiiri taga rohkem kui neid, kes seda liigutavad.

KÕIGE KINDLAMA julgeoleku tagavad Eestile tuntus ja nähtavus. Kui väikeriiki pole rahuajal märgata, siis sõjaajal ammugi mitte. 1940. aastatel jäid Eesti huvid Euroopas tagaplaanile. 2022. aasta kevadel on peaminister Kaja Kallas Eesti silmapaistvuse eest väga agaralt hoolt kandnud. Tahaks loota, et tema töö pole olnud asjatu, arvestades Lääne-Euroopa rikka trio reaalpoliitilisi kaalutlusi ja treenitavat südametunnistust.

Välispidisele tuntusele ja nähtavusele tuleks lisada Eesti riigisisene infojulgeolek, elanike moraali arendamine ja kindlustamine, koosmeele kasvatamine ja tugevdamine. Selle vaieldamatu osa on Eesti venekeelsete elanike riigikeeles õpetamine alates lasteaiast, hiljemalt algkoolist. Keele kaudu kujuneb maailmapilt, keel ühendab ja aitab ümbritsevat mõista. Vastase alatine eesmärk on lõhkuda Eesti mainet nii riigi sees kui väljaspool ning vastandada Eesti inimesi omavahel, ajada neid tundlike ja emotsionaalsete teemade abil tülli. Ärevas ja mitmekeelses keskkonnas saab Kreml oma Eesti-vaenulikke eesmärke märksa mõjusamalt ellu viia kui ühtehoidvas inforuumis.

Eesti inimeste majanduslikust toimetulekust sõltub, kas ja kui usinalt sooviksid nad keset koletut kriisi oma riiki kaitsta. Juba mõnda aega on ostujõud vähenenud ning inflatsioon järab palgatõusu armutult ja hoogsalt. 100 eurost on järel 80, samal ajal kerkisid uute korterite hinnad aastaga 25–35 protsenti. See võib tähendada olukorda, kus ei ole millegi nimel võidelda, sest püsivat kodu inimestel pole. Ja kui pole motiivi, jäetakse võitlemata. Tänavusele «Siilile» jättis ette teatamata tulemata 1400 reservväelast.