Kremli verine sõda Ukrainas käib ja jõudis juba otsapidi Poola. Ja sellest johtuvalt on Eesti jaoks elulise tähtsusega õhulöökide tõrjumise võimekus, sest halvematel päevadel külvab Kreml kogu Ukraina üle sajakonna raketiga ja parematel päevadel läkitatakse Ukraina pihta „ainult“ mõni üksik rakett.

Venelased ründavad eeskätt tsiviiltaristut ja tsiviliste, sest sõjalised sihtmärgid on sageli väga liikuvad, kogenud sõjaväeüksused oskavad ja suudavad end raketisaju eest palju tõhusamalt kaitsta kui naised, lapsed ja vanurid. Venelaste eesmärk on murda ukrainlaste moraal ja vastupanu, jättes Ukraina linnad külmaks talveks sooja, vee- ja elektrita.

Olgu öeldud, et see ongi venelaste komme tappa eelkõige kaitsetuid ja abituid, lõhkudes ühtlasi ka kõike seda, mis annab inimestele valgust, sooja ja vett ehk kriitilisi ja elutähtsaid energiarajatisi, vee- ja soojatrasse vms. Seesama, mida praegu vaatame telerist või veebist lõputu õudusfilmina, korduks kindlasti ka Eestis. Pole põhjust loota ega arvata, et Kreml käituks Eestis või mõnes muus Balti riigis rünnaku korral kuidagi leebemalt või humaansemalt kui Ukrainas.

Niisiis, kuidas peaks Eesti sarnaselt ukrainlastega, kelle mitmekihiline õhukaitse on küll auklik, ent siiski toimib, oma hädas inimesi kaitsma? Esiteks, ei maksa pead liiva alla peita, vaid tunnistada, et hetkel on eesti inimesed kaitsetud. Eesti kaitseväel on küll lühimaa õhutõrje (kopterid, madalalt lendavad droonid), ent puudub täielikult keskmaa õhutõrje ja raketikaitse.

Mõnekilomeetrine kaitse

Mis meil praegu olemas on? Kaitseväe lühimaa õhutõrjeraketikompleks Mistral suudab tabada sihtmärki viie kilomeetrit kauguselt, nii on kaitseväe koduleheküljel kirjas. Kaheraudse õhutõrjekahuriga Sergei (ZU 23-2, 23 mm kaliibriga relv) saaks lahingus pihta vastase madalalt lendavatele objektidele. Kaitsevägi nimetab oma veebikodus Sergei efektiivseks laskekauguseks 2,2 kilomeetrit.

Sellest äärmiselt napist õhutõrjevõimekusest hoolimata ei ole Eesti ükski senistest valitsustest kesk- ja pikamaa õhutõrje võimekust oluliseks pidanud, kuigi Kremli peremees ei ole juba 2000. aastast teinud saladust, et soovib Vene impeeriumit selle varasemas mastaapsuses taastada. Kusjuures Kremli jaoks sobivad oma eesmärgi saavutamiseks kõik vahendid, mistõttu ei maksa hellitada lootust, et kuri naaber käituks Eestiga teistmoodi kui praegu Ukrainaga.

Suitsevad varemed

Kui Vene raketiväelased peaksid kogemata (või meelega...) koordinaatidega eksima ja Kiievi asemel toksiksid arvutisse mõne Eesti linna andmed, siis jääks sellest linnast või alevikust mõne minuti pärast järele suitsevad varemed. Eesti õhuväe radarid ja mõni NATO luurelennuk näeksid küll lähenevat surma, aga see oleks ka kõik. Seepärast peab Eesti 200 õigeks, et kogu Eesti territoorium Sõrvest Narva ja Dirhamist Valgani tuleb katta raketikilbiga. Nimetagem seda kuplit Kalevipojaks, kes tuleb Eesti taevast uueks looma. Selliseid komplekse oleks tervikliku kaitse saavutamiseks vaja vähemalt neli.

Miks vajab kogu Eesti taevas Kalevipoega? Sest meiesugune väikeriik, kus ei ole võimalik kuhugi taganeda ega õieti varjudagi, ei saa endale lubada oma linnakeste, alevike ja külade brutaalset maa pealt pühkimist. Kui Eestit tabaksid samasugused raketipilved nagu Ukrainat, poleks peatselt enam meie inimesi, keelt, kultuuri, legendaarseid hooneid ega armsaid paiku. Me pihustuksime ja põrmustuksime nii põhjalikult, et järgnevatel põlvedel ei oleks enam isegi midagi taastada. Meist saaks ununev ajalugu.

Kaks 50-km kuplit

Kui istuv valitsus kavatseb osta ainult kaks keskmaa õhutõrje patareid (üks kompekt koosneb radaritest, juhtsüsteemist ja laskeseadeldisest), millest igaüks tekitaks ligikaudu 50-kilomeetrise kaitsekupli, siis võib igaüks arvutada ja mõelda, millised Eesti osad jääksid täielikult vastase meelevalda. Vihjena, et enamik Eestist jääks õhust läheneva surma meelevalda.

Reformierakonna kaitseministri Hanno Pevkuri jutt, et eeskätt peaksime kaitsma strateegilisi objekte, tuleb inimkeelde tõlkida sedamoodi, et Kaja Kallase valitsus mõistab suurema osa eesti elanikkonnast surma, kuna ühe keskmaa õhutõrje kompleksiga ei ole võimalik Suur-Tallinna piirkondagi ära kaitsta. Kahega oleks pilt parem, aga seegi ei oleks isegi mitte pool rehkendust.

Seega, kuna eesti inimesed, linnad ja külad, kultuuriväärtused, looduslikult kaunid paigad ja ajaloolised rajatised on meie jaoks hindamatu väärtusega, mida, tõsi, ei saa tuimalt Reformierakonnale piibli eest olevasse Excelisse paigutada, siis tulebki järgmisel kevadel ametisse asuval valitsusel käsile võtta Eesti tervikliku raketikilbi loomine. Selleks, et Kalev saaks Eesti elu julgemaks ja uuemaks luua.