Pinev olukord Poola-Valgevene piiril iseloomustab kaasaegse sõjapidamise mitmekesisust.  Ründestsenaariumi loonud agressor tegeleb oma sihtmärgi – antud juhul Poola, Leedu ja Läti - kognitiivse ja moraalse lõhkumise, jõulise provotseerimise ja alandamisega. Organiseeritult kangutatakse NATO ja EL-i piiriehitisi, pimestatakse laseritega Poola piirivalvureid ja ähvardatakse oma kodumaaa kaitsjaid pisargaasiga. Terava moona asemel kasutatakse inforuumis meelsuse mõjutamiseks nutitelefone ja ühismeediat. Agressori eesmärgid võivad olla erinevad, sest sihtgrupid, kelleni inforuumis sihitud sõnumid jõuavad, ei ole homogeensed. Ent laias plaanis hirmutatakse ja püüatakse tekitada sihtriigi elanikkonnas pingeid, omavahelisi lahkarvamusi, ebaratsionaalset hirmu ja lõpuks tüdimust ning vastumeelsust. Kaua võib...

21. sajandi kolmandal kümnendil sihib igakülgselt läänemaailma üle irvitav Kreml ja selle käepikendus Valgevene NATO ja EL-i riigi pihta inimlaskemoonaga. Lõdisevate inimestega, kellest suurem osa ei saa ilmselt täpselt aru, kus nad on ja miks nad ei ole jõudnud Saksamaale sooja pagulaskeskusesse. Venemaa ja Valgevene ühisõppus Zapad-2021 kestab ja on suur küsimus, kas üldse lõpeb selle aastanumbri sees.

Praegu käib Zapadi kõige ohtlikum osa, kuna on kõige ettearvamatuma käiguga. Ja mitte sellepärast, et Poolale või Leedule ei ole venelaste stsenaarium teada, vaid täiesti inimlikel põhjustel. Relvastatud inimeste närvid ei pruugi ühel kui teisel pool piiri vastu pidada, näpp kibeleb päästikul ja pärast esimest kas või juhuslikku kuuli, mis üle piiri lennanud ja kedagi või midagi purustanud, on edasine loterii. Tõsi, rasket soomust liigutati Zapadi raames ametlikult  tänavu 10.-16. septembrini. Relvade tärin paistis kõigiti välja, NATO luges (soomus)ühikud kokku, ent nagu paistab, jäi sellest väheks. Nädalakese kestnud müdistamine oli õppuse kõige lühem episood. Praegu tunneb NATO „muret”, aga „muretsemine” ei morjenda slaavlastest ründajaid Poola ega Ukraina piiril.

Riiklikus julgeoleku kommunikatsioonis tähendab otsus ja tegu sõnumit. Eesti siseministri ja politseijuhi sõnum on seni olnud, et Eesti on taoliseks hübriidkriisiks valmis. See teeb  ettevaatlikuks. Iga kord, kui mõni Eesti kõrge riigiametnik on lubanud, et riik on kriisiks – ükskõik milliseks – valmis, siis kriisi kätte jõudes selgub, et tegelikult ei ole üldse. Tegudeni ei ole väga jõutud, kui jätta mainimata olukorra seire – ülioluline, kuigi mitte imevits, sest hübriidsõja juurde käib maskirovka – ja okastraadi vedamine idapiiri lähedusse. Aga mitte paigaldamine.

Ent mis peamine: miks eeldada, et Kreml on Eesti jaoks joonistanud valmis samasuguse stsenaariumi nagu Poola või Leedu tarbeks? See ei oleks ju ratsionaalne ega pruugiks üldse anda oodatavat tulemust. Kremli jaoks on mängu ilu olnud alati tähtis. Vastase seisukohast on eduka rünnaku eeldus üllatuslikkus ja ootamatus, mitte avatud ukse kaudu sisse astumine. Kuna Zapad on õppus, siis tuleb harjutada rünnakuviise, milleks ei ole sihtmärk potentsiaalselt valmistunud. Järelikult peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks.

Kadri Paas,

kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja,

sisejulgeoleku magister