ÄSJA algas uus kooliaasta. Kahtlemata on hea, et COVID on taandunud ja saab jälle silmast silma tundi pidada. Paar vastikut viiruseaastat näitasid, kui oluline on inimeseloomale sotsiaalne lävimine, näost näkku rääkimine ja mängimine. Sest nagu üks raadioreklaam ütleb: mängides õpime ja areneme. Vähemasti COVID-it ei saa edaspidi ärevus- ja muudes vaimsetes häiretes süüdistada.

Tööaasta algas koolides samuti, kuid paljudes koolides ei tegele õpilastega oma eriala spetsialistid, sealhulgas õpetajad, logopeedid ja sotsiaalpedagoogid. Eesti venekeelsetes koolides ei oska nii mõnedki õpetajad nõutud määral eesti keelt, kuigi amet ja õppekava seda justkui nõuavad. Samal ajal pitsitab ka venekeelseid koole õpetajate ja tugipersonali puudus. Miks? Kuigi töökuulutusi jätkub, kandideerijaid ei tule või kui tuleb, siis üksikuid. Valikut pole.

 

 

 

 

 

Hiljuti andsid Saaremaa õpetajad teada, et nemad ei suuda eesti laste õppekvaliteedi arvelt umbkeelseid ukrainlasi õpetada. Korralikku haridust ei saa kakskeelsetes tundides ei eesti ega ukraina laps, sest ühel õpetajal ei ole võimalik ainet korraga mitmes keeles selgitada. Eestikeelsel lapsel hakkab igav ja võõrkeelne laps ei pruugi esimese hooga miskit tabada.

 

 

Samal teemal – tugipersonali ja õppematerjalideta ei ole võimalik eri keelt rääkivaid lapsi õpetada – tegid hiljuti pöördumise Viljandimaa haridustöötajate liidu liikmed. Õpetajate sõnul peaksid Ukraina lapsed saama eraldi klassiruumid, õppevahendid ja õpetajad, nii et nad võiksid omaenda keeles õppimist jätkata – paljud pered tahavad ju peatselt Ukrainasse naasta.

 

 

Viljandimaa maakoolides on õpilasi napilt, aga ruumi palju. Näiteks Leie kool ehitati 150 lapsele, aga praegu õpib neid seal umbes 20. Võiks ju arvata, et koolibuss Viljandist käima ja asi vask. Ent haridus- ja teadusministeeriumist pole tulnud ei raha abiõpetajate palkamiseks ega vajalikke õppematerjale. Õpetajad saagu ise kuidagi hakkama.

 

 

 

 

 

VIIE AASTA pärast on Eestis puudu üle 500 õpetaja, kes peaksid lastele matemaatikat, füüsikat, keemiat ja muid loodusteadusi õpetama. Magistrikraadiga matemaatikud, füüsikud või keemikud ei vaata enamasti kooli poolegi, sest õpetaja keskmine palk on umbes 1400 eurot. Arvestades, et magistrikraadiga õpetaja on tippspetsialist, on ka loogiline, et nad ei vaata. Esiteks pole 25-protsendilise inflatsiooni tingimustes mõtet 1000 euro suuruse netopalgaga hommikust õhtuni töötada – kodus on odavam istuda – ning teiseks, erasektor otsib haritud reaalainete asjatundjaid tikutulega taga ja tasustab tööjõudu ka teadmiste vääriliselt. Miks peaks haritud inimene kulutama end raske tööga, mille eest makstakse veeringuid? Ei pea ega kulutagi. Siit ka krooniline õpetajate puudus või vähemalt üks selle oluline põhjus.

 

EESTI ühiskonna küpsuse ja väärikuse küsimus on, millised inimesed Eesti koolides lapsi õpetavad, suunavad ja juhendavad. Kas need on depressiivsed ja vaevu ots otsaga kokkutulevad läbipõlenud õpetajad või intelligentsed, laia silmaringiga, raamatuid ostvad ja lugevad analüüsivõimelised, hästi puhanud ja motiveeritud isiksused?

Rõhk peab olema sõnal «isiksus», sest ainult enese- ja otsusekindlad, ennast kehtestada suutvad isiksused suudavad väikseid inimesehakatisi ja meeleolumuutuste küüsis vaevlevaid teismelisi õpetada tegema vahet heal ja kurjal, kahjulikul ja kasulikul, vajalikul ja asjatul. Kuivi fakte suudab igaüks edasi anda ja õpikut ette lugeda, selleks pole vaja kraadi kaitsta. Aga kuidas innustada noori elule mõtlema, kogemusi omandama ja koostööd tegema, kas või ilma telefonita omavahel suhtlema – selles on hea hariduse võti.

Eestlased olevat hariduseusku. Tegelikkuses ei kiputa tarkust ja teadmisi enam kuigi kõrgelt hindama. Õpetaja pole enam autoriteet ega lugupeetud kogukonnaliige. Paljud guugeldada oskavad lapsevanemad peavad end õpetajast paremaks nii kasvatamise kui teadmiste vallas. Umbes nii, nagu doktor Google diagnoosib ja ravib arstide asemel haigusi ...

SELLISE ühiskondliku suhtumise keerises on palk mõistliku, 18–20-tunnise nädalakoormusega tahvli ees minimaalselt 2000 eurot kuus, pluss klassijuhatamistasu näiteks alampalga jagu, täiendkoolitusvõimalused, tasustatud enesearenguaasta ja muud erasektorist tuntud ametihüved vähim, mida valitsus peab uuest aastast õpetajatele võimaldama, et alus- ja põhihariduse andmine ei kukuks lõplikult kokku. Seda muidugi juhul, kui valitsust ikka päriselt huvitab, kes ja kuidas Eesti lapsi õpetavad.

Samuti tuleb valitsusel koostada vähemalt kümne aasta pikkune hariduse ja teaduse investeeringute plaan, mis sisaldab nii õpetajate järelkasvu kui ühtse Eesti kooli arendamise kava. Vastasel korral unustagem tulevikus edu ­PISA-testi tegemisel. Koolijuhidki peavad Eestis sarnaselt era- ja avaliku sektori juhtidega olema tippjuhid, kes saavad tippjuhi palka ja kellelt oodatakse vastutasuks muidugi väärilisi töötulemusi. Mugandumise vältimiseks oleksid head ka juhtide näiteks viieaastased töölepingud, mitte tähtajatud.

Ühtlasi tuleks põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse viia muudatus, mille järgi suunataks kõik Eestisse elama asunud inimeste lapsed eranditult eestikeelsesse kodulähedasse kooli. See on juba selgelt Eesti julgeoleku küsimus. Me ei tohi oma viiendat kolonni isiklikust lollusest veelgi kasvatada. Tõsi, seadusemuudatuse eeldus on mõistagi abiõpetajate, logopeedide ning eri- ja sotsiaalpedagoogide värbamine koolidesse, sest klassi ees üksinda niigi inimvõimete piiril rügav õpetaja ei tee mitmekeelses klassis imet. Raha vajalike töötajate palkamiseks peab tulema loomulikult riigieelarvest.

HARIDUSSE panustamine on oluline, sest rumalavõitu ja analüüsivõimeta inimest on lihtne lollitada ja hirmutada. Ajada ta paanikasse ja suunata tegema otsuseid, mis on talle endale kahjulikud. Peame ennast ja oma järeltulevat põlve harima, suunama ja juhendama kõrgel tasemel. Ent nii vastutusrikast ülesannet suudavad täita ainult terase mõistusega lapsevanemad ning nutikad ja innustunud õpetajad koos sõbraliku ja toetava ühiskonnaga. Kana kitkumiseks ega mõttetuks targutamiseks ei ole selles küsimuses enam aega.

Meid, eestlasi, teeb jõukaks ja õnnelikuks haridus. Saavutame siis kiiresti olukorra, et eestlasi tahetaks üle maailma palgata, meie tooteid osta, meiega äri teha ja meist eeskuju võtta. Selleks, et nii läheks, peab valitsus haridusvaldkonda senisest mitu korda rohkem investeerima, muud pääseteed ei ole.