17. augustil 2022 teeb elektrihind börsil absoluutse ja maksimaalse rekordi – üks kilovatt-tund elektrit maksab tervenisti neli eurot.

Neil, kes ostavad elektrit börsilt – nagu siinkirjutaja -, teavad ammugi, et iga kell ei maksa suuremaid küttekehi vooluvõrku ühendada. Võib, särakat ei saa, aga rahakott kärssab. Samamoodi on hädas kohalikud omavalitsused ja ettevõtted. Tulevik tekitab ängi ja ärevust, aga istuv valitsus ei ole teinud ühtki liigutust, mis olukorda leevendaks.

Miks on Eesti elektrienergia hind võrreldes meie Põhjala naabritega kallim? Sest meil, aga eriti Lätil ja Leedul, on vähe odavat kohalikku tootmist. Puudub ka hüdroenergia. Tuulest ja päikesest toodetud elektri osakaal on väga kõikuv, sõltudes ilmastikutingimustest. Põlevkivist elektri tootmine on CO2 emissioonitasude tõttu aga kallis ja pikas vinnas keskkonnale väga halb valik. 

Eesti eelmise aasta septembrikuu keskmine elektrihind oli 122,40 €/MWh. Veel 2020. aasta septembris maksis elektri megavatt-tund Eestis 39,60 ja 2019. aastal 48,77 eurot. Mullu oktoobris keskmine hind mõnevõrra langes, olles 105,61 €/MWh, novembris kerkis aga 116,7 €/Mwh-le. 2022. aasta hilissuveks on mullused hinnad ammugi kordades ületatud ja hullemaks läheb.

Istuv valitsus väldib otsustamist

Oleme osa Euroopa ühtsest elektriturust, kus elekter peaks teoreetiliselt liikuma madalama hinnaga piirkonnast kõrgema hinnaga piirkonda. Ideaalis. Juhul, kui elektril on, mille kaudu ühest riigist teise liikuda. Eestis mõjutab elektri hinda enim Põhjamaade hüdroenergia kättesaadavus, st Estlinkide toimimine. Kui ühendustes Põhjamaadega esineb pudelikaelu – ja neid on ohtralt -, mõjutab Eesti elektri hinda tuule- ja põlevkivielektri tootmine, sh CO2 ning Läti ja Leedu gaasijaamade hind. 

Kuigi Eestis on pärast Andrus Ansipi valitsusi olnud mitmesuguseid Stenbocki kooslusi, avati Eestis viimane tuulepark 2013. aastal, Estlink 1 valmis 2006 ja Estlink 2 Ansipi ametist lahkumise aastal ehk 2014. Kahest Estlinkist – 1000 MW - jääb Eestile selgelt väheks. Kõik suuremad investeeringud Eesti elektritootmisse ja varustusse tehti kümmekond aastat tagasi. Ükski viimastest ega istuv valitsus ei ole elektritootmise suurendamiseks julgenud teha sisulisi otsuseid. Eestisse ei ole uusi tuuleparke viimase kümnendi jooksul juurde rajatud, kuigi just tuuleparkidest on võimalik saada kõige odavamat elektrit. Ka Estlinkidele ei ole lisa tulnud. Tuumajaamast pole mõtet rääkidagi. Loobitakse ainult loosungeid.

Valitsuse käkkimine lähtub tõdemusest, et pärast meid tulgu või... Valitsusel puuduvad ideed, plaan, tahe tegeleda sisuliste lahenduste. See-eest pillutakse ohtralt loosungeid. Selle asemel, et otsustada Eestis juurde ehitada elektrijaamu ja ühendada meid uute kaablitega Skandinaavia odava hüdroelektriga, tuli valitsus lagedale elektri universaalteenusega ehk õnge asemel pakutakse tarbijatele kallist kala, millest jätkub korraks väga hinnaliseks eineks, aga pikemalt see kõhtu ei täida. Selle asemel, et soodustada investeeringuid elektritootmisse, edendada mikrotootmist ja toetada väiketootjate initsiatiivi, luuakse ülereguleeritud süsteem, mis põlistab põlevkivil baseeruva kalli elektritootmise, ja mis kõige hullem – ei alanda üldsegi elektri hinda. Rääkimata turumajanduse solkimisest.

Kuidas pääseksime elektritoolilt elusalt?

Eesti 200 töötas ühes valdkonna asjatundjatega välja võimalused, kuidas Eesti ettevõtjad, omavalitsused ja kodutarbijad pääseksid elektritoolilt elusalt.

Anname võimaluse kõigile väiketootjatele, kes on juba ammugi ootel, et oma päikesejaam ühendada Elektrilevi võrku. Kui vaja saame ise hakkama. See kindlustaks suurema koguse odava elektri jõudmise meie kõigini. Tulgu vaid riik eest ära. Valitsusel on voli anda Enefit Connectile ja Elektrilevile suunis, et ettevõtted tõstaksid oma võrguehituse tempot.

Nordpooli süsteemi toimimist tuleks reformida nii, et teaksime pakkujate nimesid ja hindu. Ühtlasi oleks vaja tuua hinnalagi allapoole senist 4000-eurosest piirist. Praegu kobame pimeduses ega aima, millised elektritootjad küsivad oma jaamas toodetud megavatt-tunni elektri eest röövellikud pooltuhat või 1000 eurot. Ja kui Nordpooli ei õnnestu reformida, siis lahkume börsilt. 
Valitsus peaks kiirkorras otsustama pooleliolevate keskkonnasõbralike elektritootmise projektide lubade väljastamise, et esimesed uued tuulikud kerkiksid lähitulevikus mitte selle kümnendi lõpuks. Samal ajal on valitsuse kätes otsus rajada Soomega veel 1-2 elektriühendust, Estlinki kaablit. Seeläbi saaksime Skandinaaviast odavamat hüdro- ja tuumaelektrit, mida Eestis ei ole võimalik ühegi valemiga toota. 

Ühtlasi tuleks luua kõik võimalused, et erakapital investeeriks mitmekesisesse elektritootmisse. Kui erarahast jääb väheks, siis peab moodustama riikliku fondi, mille ülesanne on Eesti elektrišokist päästa. 

Hoogsalt tõusnud energiahinnad on toonud riigikassasse sadu miljoneid käibemaksu- ja aktsiisieurosid. See raha tuleks suunata uute elektri tootmisvõimsuste ehitusse, korteriühistute ja eramute soojustamise toetamisse senisest kaks korda suurema summa eest. 
Võime elektritoolilt suuremate vigastusteta pääseda. On vaja ainult otsustusjulgust ja pealehakkamist. Kas istuval valitsusel jätkub vaprust ja tahet särtsuplaani ellu viia, on senise tegevusetuse valguses, tõsi, kahtlane.