Ennevanasti oli nii, et kui mõne kauba, teenuse, joogi või toiduaine hind läks teatud põhjustel – neid võis olla mitmeid – väga kalliks, ostjale või tarbijale hakkas see üle jõu käima, korrigeeris viimane oma tarbimis- ja ostuharjumusi. See võis tähendada kauba või teenuse alternatiivse, st odavama analoogi vastu väljavahetamist või toote koguse ja selle tarbimistiheduse ülevaatamist. Igal juhul kohandumist uue majandusliku olukorraga.

Kui oli võimalik sissetulekuid kasvatada ja kätteharjunud elustiili jätkata, oli kõik korras. Kui nii hästi ei läinud, ka siis ei saanud maailm otsa. Kulgeti lihtsalt pisut säästlikumalt ja ratsionaalsemalt edasi. Elektrit saab kokku hoida ja selle tarbimiskellaajaga arvestada, toitu saab toorainetest kodus valmistada, seda ei pea restoranist koju tellima ja vähemasti linnades saab auto ühistranspordi vastu vahetada. Tõsi, maal on viimane säästuvariant võimatu, sest tasuta ühistransporti sõidab ainult siis, kui ei ole sõitjaid ega liigu, kui oleks reisijaid.

2007. aasta Riigikogu valimiste eel algatas toonane Isamaa ja Res Publica Liit kampaania „Õnn ei ole rahas”. Partei toonane esimees ja peaministrikandidaat Mart Laar selgitas, et „Eestist peab saama maa, mille suurim vara on terve mõistus ja värsked mõtted, maa, kus kool toetab loovust, riik soosib ettevõtlikkust ning kus ajud on betoonist olulisemad. /-/ Eesti peab olema maa, kus sünnib palju eestlasi, kes püsivad nii kehalt kui vaimult hea tervise juures, ning ühiskond peab lapsi au sees, tehes otsuseid eelkõige järeltulevate põlvede huvides.”

Jutt jumala õiget. Kui riik soosiks ettevõtlikkust, looks keskkonna, kus oleks võimalik ladusalt ja liigse bürokraatiata asju ajada, pidades seejuures ajusid betoonist olulisemaks, ja investeerides senisest märksa enam haridusse ja teadusesse – kust mujalt terve mõistus ja värsked mõtted tulevad -, oleks Eesti hoopis teistsugune riik. Samuti saab Laariga nõustuda väitega, et eestlased peaksid püsima võimalikult pikalt nii kehalt kui vaimult hea tervise juures. See on eriti aktuaalne aina närvilisemaks ja ärevamaks muutuvas maailmas, kus ei ole sugugi kindel, et vaimset või füüsilist abi vajav inimene pääseb arsti juurde siis, kui on veel, keda ravida ja toetada. Igal juhul oleks Eestis vaja keskkonda, kus inimestel oleks tahet midagi uut teha, midagi püsivat ja väärtuslikku luua.

Ent 2022. aastaks on Eestist kujunenud õpitud, st sotsiaalset abitust heakskiitev ja lausalisi toetusi kultiveeriv riik, kus enda sõnul parempoolsed ja edumeelsed erakonnad kavandavad aina uusi tasuta teenuseid ja tervetele ning elujõulistele inimestele mõeldud toetusi. Kujundlikult võiks öelda, et kui näiteks Isamaast eraldusid Parempoolsed, siis järelejäänud – toetuste ja tasuta asjade nõudjad - võiksid endale senise nime asemel võtta nimetuse Vasakpoolsed. Oleks valijate suhtes õiglasem. Ühtlasi näitlikustab praegune Isamaa ilmekalt, kuidas valimiste eel 4-5-protsendilisest reitingust 12-13 protsenti välja pigistada: tuleb osta teatud valijagruppidelt nende oma raha eest hääli. Robustselt tõhus, paremate päevade Savisaarele kohane käitumine. Reformierakond ja sotsid jäljendavad üksmeelselt samuti isamaalist rehepaplust.

Kuigi Reformierakond ja 2010. aastal Euroopa kõige paremaks rahandusministriks valitud Jürgen Ligi kinnitasid veel mõne kuu eest, et Eesti riigil ei ole rahaga kõige etem seis ja suurem majanduskriis on peatselt ukse ees, ei takistanud see sotsialistidel ja rahvuslastel „kõigile kõike ja palju”-lubadusi välja pressimast: peretoetused, millest osa tähendab tervetele täiskasvanud inimeste (kuni 24-aastaste eest) ilmsesti töötavatele vanematele rahamaksmist; sügistalvine energiatoetuste pakett, mis sisaldab nii elektri kodutarbijatele universaalteenuse hinnaga (tõenäoliselt 13-15 senti kWh eest) pakutavat nn sotsiaalelektrit -, oktoobrist kuni aprillini kaugküttele ja gaasile kehtestatavat hinnalage ja elektrile 50 senti kWh kohta makstavat otsetoetust. Puändina andis Isamaa teada ka  küttepuude toetuse plaanist.

Valitsusliidu moodustavad erakonnad ei peaks mitte poolele teele pidama jääma, vaid pakkuma valijatele ka ühe tasuta lõuna päevas, koti poole hinnaga talvekartuleid ja igal valimistejärgsel neljapäeval pensionäridele kilo tasuta räimi, soovitavalt rümpasid. Kuni 18-aastaste lastega peredele võiks läkitada kuu esimesel esmaspäeval lati Lastevorsti.

Nõukogude ajal määras riik samuti elektri, leivapätsi ja bensiiniliitri hinna. Täpsemalt, kõik hinnad olid riiklikult reguleeritud. Selline turumajanduse reegleid eirav olukord kestis pool sajandit, lõppedes majandusliku ja Nõukogude Liidu kollapsiga. Tollal ei nutnud absurdihõngulist majandussüsteemi ükski tervemõistuslik inimene taga. Ent praegu üritavad end „inimeste toimetuleku eest hoolitsevateks” erakondadeks nimetavad seltskonnad Eestis uuesti nõukaaegset majandusmudelit juurutada. Mudelit, kus riik võtab üksikisiku ülalpidamise üle, indiviidil puudub isiklik vastutus oma toimetuleku eest ja toetusi on kasulikum saada, kui töötades lisaväärtust luua. See ei ole vaba ega areneva ühiskonna mudel, vaid vaieldamatu taandareng.

Uue valitsusliidu traagika seisneb selles, et ei vaevutud kriisi eel tegema ühtki avaliku sektori kärbet; pole ideid, kuidas parandada Eesti senist heitlikku ettevõtluskeskkonda, et toppama jäänud välisinvesteeringuid uuesti siiakanti meelitada; samuti loksuvad tühjad bussid külast külla edasi, kulutades nädalas miljon eurot meie kõigi raha; puudub ambitsioon elustada Eesti e-tiigrit ja muuta inimestele riigiga suhtlemine lihtsamaks, loogilisemaks ja mugavamaks.

Üks ebarealistlik plaan siiski kolmikliidul on: 2030. aastaks toodetakse Eestis 100% vajaminevast energiast taastuvatest allikatest. Ent olukorras, kus Eestis valmis viimane tuulepark Andrus Ansipi valitsuse ajal, ei maksa nii ulmelisel kaval pikemalt peatuda.