Euroopas käib juba poolteist kuud täiemõõduline sõda. Traagiline, trööstitu, türanlik. Või öeldes Lennart Meri sõnadega: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis”. Meri ütles niimoodi 25 aastat tagasi, see on terve inimpõlv.

Parajalt sõnnikune on olukord Ukraina riigile ja rahvale, Euroopa Liidu ja NATO maadele. Kõigile mandri-Euroopa rahvastele. Britid ja ameeriklased võivad ohutumast kaugusest siiapoole vaadata, kartmata, et sõda jõuaks nende territooriumile. Isegi sõjapõgenikega tegelemisest on nad valdavalt pääsenud. Eesti ei ole. Nagu ikka, ühtki putru ei sööda otse pliidilt võetult. Seega, praegu võib mõningaid sõjast lähtuvaid tähelepanekuid juba kirjeldada.

Eestis aitavad sõjapõgenikke riiklikud institutsioonid, kohalikud omavalitsused ja vabatahtlikud tugiisikud. Siinkirjutaja on vallavolinik ja uudishimulik vabariigi kodanik. Kohtumised peamiselt  põhjarannikule jõudnud põgenikega annavad aimu probleemidest, mille Euroopa Liidu (sh Eesti) kodanikud on ammugi unustanud. Suurem osa meist isegi ei mõtle taolistele asjadele. Ent sõda sunnib leidlikuks ja lahendusi otsima.

No näiteks, mida teha, kui selgub, et ukrainlane küll töötab, aga mingisugust ametlikku töölepingut ei ole Eesti ettevõtja nõus võõraga sõlmima. Ütleb, et kui tahad lepingut, siis kao minema. Samas, 1200 eurot „mustalt” iga kuu kätte on ukrainlase jaoks veenev argument lepingu nõudmisest loobumiseks.

Töölise jutu ärakuulamise järel on tugiisik (või lihtsalt uudishimulik vabariigi kodanik) dilemma ees. Kui tahta olla viks ja viisakas, tuleks otsejoones minna maksuametisse kaebama. Pärast seda võib kergemat sorti mürki võtta, et ettevõtja saadab lepinguta võõrtöölise otsejoones kuu peale. Kuna viimase eest pole sentigi makse tasutud, puuduvad tal ka sotsiaalsed garantiid ja edasisise suhtes igasugune kindlus. Kui tugiisik ei lähe maksuametisse kituma, jääb Eesti riik kümnetest tuhandetest maksueurodest ilma. Ühtlasi on tekkinud ebavõrdne konkurents, mille käigus jäävad kaotajaks ausad, oma töötajatega lepingud sõlmivad ettevõtjad.

Tugiisik peab olema väga tragi ja nutikas kodanik, selline jurist-keevitaja-kondiiter tüüpi tegelane, sest ealeski ei saa kindel olla, et Eesti elust ja olust vähimatki aimu omav põgenik satub alati mõistliku ja lahendusi otsiva riigiametniku otsa. Vabalt võib juhtuda, et lauaametnik on mitmekümneaastasest bürokraadipõlvest üdini läbi imbunud, teab ainsana maailmas lõplikku tõde – ega otsigi paindlikke ja loomingulisi lahendusi, vaid hoopis võimalusi, kuidas midagi mitte teha.

Sellistel puhkudel peab vabatahtlik tugiisik tundma seadusandlust, oskama pöörduda õigete inimeste, st  tuttavate kõrgete riigiametnike poole, ja vajadusel ka viisakalt kärkima ja juhtima bürokraatide tähelepanu sellele, et riik peaks toimima inimese, mitte inimene riigi hüvanguks. 99 protsendil juhtudest aitab ka ajakirjandusega ähvardamine.

Eelneva valguses oli tohutult kahju kuulda üht töölepinguta töötavat ukrainlast nentimas, et ta on nii „väike inimene”, et temaga võibki niimoodi teha. Siinkirjutajale meenus otsekohe president Putini kriitiku, vene kirjaniku Jelizaveta Aleksandrova-Zorina eesti keeles ilmunud raamat „Väike inimene”. See on pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu, indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema. Maksab lugeda, sest annab varastamisest ja valetamisest läbiimbunud slaavi riikide olmest väga tõetruu pildi.

Olgu öeldud, et korruptsioonivastase võitluse organisatsioon Transparency Internationali 2021. aasta korruptsioonitaju indeksi (CPI) järgi on Eesti 180 riigi seas maailmas 13.-17. kohal, Venemaa platseerus samal ajal 136. ja Ukraina 122. kohale. Kahes viimasena nimetatud riigis võib end tunda tõepoolest „väikese inimesena”, kuid Eestis – nagu sai ka ühele põgenikule väga selgesõnaliselt öeldud – on iga inimene arvel ja üle loetud. Eestis loeb iga karvatutt ja okas, sest erinevalt mitmekümne- või mitmesajamiljonilise elanikkonnaga riikidest, on eestlasi alla miljoni inimese. Musta mere äärses Ostap Benderi kodulinnas Odessas elab ka rohkem inimesi.

Teine tähelepanek puudutab sõjapõgenike lapsi. Eesti võõrustab praeguseks üle 10 000 uue noore inimese, kes, tõsi küll, räägivad esialgu ainult ukraina või vene keelt. Väljapool Tallinna, Tartut ja Ida-Virumaad paikevate laste ja teismelistega on kõik hästi. Nemad lähevad või on juba läinud eestikeelsetesse ja- meelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse. Nad saavad neist hea ja põhjaliku hariduse, mitmekülgse keeleoskuse ja kuulevad Eesti lugusid ning saavad aimu siinsest maailmapildist.

Konks ja küsimus on aga pealinna ja eeskätt Ida-Virumaale sattunud ja jäänud sõjapõgenike lastega. Kahtlemata oleks esialgu ukraina- või venekeelsete laste saatmine Eesti venekeelsetesse koolidesse lihtne nii laste vanematele kui põnnidele ja teismelistele endile. Ent pill tuleb pika ilu peale. Eesti oleviku ja tuleviku koosmeele ja julgeoleku huvides on eluliselt vajalik, et tuhanded ukrainlased oskaksid eesti keelt ja selle kaudu aduksid, kus nad on ja kuidas nad saaksid Eestis end kõige paremini tunda ja teostada. Umbkeelsena ei ole võimalik ühiskonda „tõlkida”.

Pole saladus, et Eesti kakskeelne koolisüsteem takistab ühiskonna ühiste väärtuste ja inforuumi arengut. Kolm kümnendit kestnud kakofoonia muutub kriiside kestel aina ohtlikumaks lõhestajaks.  2007. aasta aprillis, 15 aastat tagasi sai Eesti seda reljeefselt omal nahal tunda. Ukraina laste suunamine venekeelsetesse koolidesse võib esiotsa tunduda mugav otsus, kuid hiljem märkaksime, et oleme Eestisse kasvatanud veel rohkem Georgi lindi kandjaid ja 9. mai tähistajaid.

Seetõttu tuleb riigi tasandil teha põhimõtteline otsus, et kõik lühiajaliselt või pikaajaliselt Eestisse elama asuvad lapsed suunatakse õppima eranditult kodulähedasse eestikeelsesse kooli. See tähendaks muudatusi põhikooli ja gümnaasiumiseaduses ehk nüüd on riigikogul võimalus näidata, kui oluliseks peavad rahvaesindajad eestikeelse ja- meelse elanikkonna kasvatamist.