Kui ma loen, kuidas nii ahistamisel kui vägistamisel võib olla inimese füsioloogiline ja psühholoogiline reaktsioon tardumine, siis ma ei tunne end enam nõrgana. Mulle pole võõras olukord, kus füüsiline ahistamine teeb mind liikumisvõimetuks.

Sa ei suuda enda eest seista ega situatsioonist põgeneda ja meelde jääb ainult segadus, pettumus- ja rõvedustunne. Tuleb välja, et ma pole üksi.

On välja selgitatud, et sageli ei osuta vägistamise ohvrid füüsilist vastupanu. See, et naisel pole nähtavaid vigastusi, ta ei öelnud EI või ei osutanud vastupanu, ei tähenda, et teda ei vägistatud. 

Hoolimata ootusest, et „näidis“ vägistamise ohver võitleb ründajale vastu, on seksuaalrünnakuga kokku puutudes „tardumine“ tunnistatud tavaliseks füsioloogiliseks ja psühholoogiliseks reaktsiooniks, mistõttu ohver ei suuda rünnakule vastu seista, sest ta on liikumisvõimetu. 

Hiljaaegu Rootsis läbi viidud kliiniline uuring näitas, et 70 protsenti 298-st hinnatud vägistamisel ellujäänud naisest koges rünnaku ajal „tahtmatut halvatust“.

Kümnest vägistamisest üheksa jäävad politseile teavitamata. Paraku ka need juhtumid, mis jõuavad kohtumõistmiseni, ei pruugi õiglast karistust tuua. See on sõnulseletamatult kurb ja vastik. Me peame looma ühiskonna, mis vastab aastale 2023, kus seksuaalvägivalla ohver julgeb politsei poole pöörduda ning ei pea kartma seda, et seadus teda ei kaitse.

Eesti 200 valimisprogrammis seisab punkt, mis ütleb, et peame parandama perevägivalla ja vägistamise ohvrite kaitset ning looma pikaajalised toetamisvõimalused ohvritele. Siinkohal tuleb täpsustada nõudeid alaealiste ja eriti haavatavas olukorras olevate inimeste kaitsmiseks vägistamise eest, viies sisse nõustumise põhimõtte. 

Nõusoleku põhimõte tähendab, et seadusemuudatuse korral lisanduks punkt: kui seksuaalvahekorraks ei saada nõusolekut, on tegemist vägistamisega.

Mittekonsensusliku seksuaalse tegevuse tõendamine väljaspool mõistlikku kahtlust võib olla keeruline, eriti kui puuduvad tunnistajad või asitõendid. Seetõttu ei pruugi mõned juhtumid viia süüdimõistmiseni, jättes ohvrid tulemusega rahulolematuks. 

Nagu igas riigis, on ka Eesti ühiskonna suhtumisel seksuaalvägivalda oluline roll justiitssüsteemi reageerimise kujundamisel. Ohvrite süüdistamine ja vägistamisega seotud müüdid võivad mõjutada seda, kuidas õigussüsteem juhtumeid tajub ja käsitleb. 

Just seetõttu peame tegema valjult ja konkreetselt selgeks, et see pole okei, kui vägistamises süüdistatud inimesed mõistetakse kohtulikult õigeks, sest puuduvad tõendid selle kohta, et vägistatu polnud vägistamisega nõus.