Ma ei väsi imestamast, kuidas mõned poliitikud kirjutavad majanduskasvu numbrid oma nimele.

Meediast saan aru, et eelmise valitsuse rahandusminister arvab, et nende valitsuse töö tulemusena kasvab Eesti majandus sellel aastal prognooside kohaselt 9.5% võrra, mis on väga kõrge number. Tema argument on, et kriisi ajal võetud laenud ja eelarvedefitsiidid on selle majanduskasvu taga. Tegelikult on kõrge number seotud madala võrdlusbaasiga ja sellega, et eelmine valitsuse otsustas meie penisonisüsteem ära lammutada ja inimestele 1 miljard eurot kätte anda, mis toob ühekordse suure kasvu majandusele sellel aastal.

Käesoleva aasta majanduskasv ei tähenda kindlasti seda, et eelmine või praegune valitsus oleks teinud mingisuguseid otsuseid, mis parandaks Eesti majanduse pikaajalist konkurentsivõimet ja selle kaudu majanduskasvu kiirust. Pigem vastupidi. Minu arvates ongi majandus- ja eelarvedebatt Eestis suhteliselt pealiskaudne ja sisutühi.

Oluline on rõhutada ka seda, et struktuursete reformideta muutub kujund Eesti eduloost tühipaljaks sõnakõlksuks ning mitte millegi tegemise jätkumisel oleme tulevikus kõik vaesemad kui oleme seda täna. Eesti 200 eelarve- ja majanduspoliitiliste töögruppide juhina tahangi välja tuua need sammud, mis meil Eestis oleks vaja, et meie pikaajalist konkurentsivõimet parandada ja selle kaudu luua tingimused kiiremale pikaajalisele majanduskasvule. Mind väga huvitab kuulda seda, kas teised erakonnad julgevad välja tuua sarnaseid mõtteid, kui neil selliseid mõtteid üldse on.

Mida meie pakume

Eesti 200 majandus- ja eelarveprogramm - rikkam ja rohelisem tulevik!

1) Maksupoliitika eesmärk: Eesti ettevõtete, eriti ekspordiettevõtete konkurentsivõime suurendamine et nad saaksid maailma tasandil konkurentide ees eeliseid või vähemalt võrdseid tingimusi. Ainult tugev ekspordisektor aitab Eesti riigil ja tema elanikkonnal tõsta kiiresti elatustaset. Samuti võimaldab tugev ekspordisektor ja tänu sellele ülejäägiga jooksevkonto ka Eesti "suletud sektori" palkade kiiret tõusu. "Suletud sektor" on majandussektor, mis ei konkureeri otseselt välismaiste konkurentidega ning sisaldab töövaldkondi nagu õpetajad, politseinikud, päästeametnikud, kaitseväelased ja kultuuritöötajad. Et meie ettevõtted oleksid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ei tohi me tööjõu ja ettevõtlusega seotud makse tõsta, mis on niikuinii rahvusvaheliselt vaadates kõrged. Me peame leidma võimalusi nende langetamiseks. Meie prioriteet on maapiirkondade üksikisiku ja ettevõtete tulumaksu langetamine nii kiiresti kui võimalik, et Eesti regionaalset ebavõrdsust vähendada.

2) Riigi investeerimine: Riigi eelarve peab püsima struktuurses tasakaalus. Me seisame aga riigifondi asutamise eest, mis saaks rahvusvahelistelt turgudelt laenu võtta, et Eesti majandusse investeerida. Investeeringud peavad olema riskikapitali paigutamine Eesti eraettevõtetesse ja infrastruktuuriprojektidesse. Iga investeeringu eesmärk peab olema kasumi teenimine ja investeeringul peab olema ka turuväärtus ja pikemas plaanis peaks riigifond teenima riigile oma varade müügist kasumit. Riigifondi eesmärk oleks kaasa aidata rohelise majanduse ülesehitamises, rahastades Eesti eraettevõtteid, mis uue rohe- ja ringmajandusega tegelevad ja läbi viia investeeringuid mis vajavad rohkem kapitali kui neil on võimalik omavahendite kaudu organiseerida. Riigifond saab riskikapitaliga ka Eesti ekspordiettevõtete projekte kaasfinantseerida. Et vältida huvide konflikte ja korruptsiooni võiksid riigifondi lõplikud investeerimisotsustajad olla rahvusvahelised investeerimisspetsialistid, kes valdavad neid sektoreid, millesse fond investeerib.

3) Rohepööre: Vajame rohemaksude üle laiapindset arutelu. Kindlasti on rohemaksud tulevikus osa läänemaailma riiklikest maksudest. Eesti peaks olema siin eestvedaja. Rohemaksudel on kaks eesmärki ja nii peame need ka struktureerima. Esiteks muudaksid need inimeste tarbimist ja käitumist ja teiseks muudaksid need ettevõtluse keskkonnasõbralikumaks. Üldist maksukoormust me tõsta ei taha ning rohemaksust laekuvat tulu võiks kasutada meie kõrgete tööjõumaksude alandamiseks. Nii võiks rohepööre samal ajal tuua kaasa majanduse konkurentsivõime kasvu.

4) Riigireform: Meie arvates on Eestil vaja riigiaparaadi efektiivsuse ja praeguste riigikulude põhjalikku auditit, mis võtab arvesse tänased tehnoloogilised efektiivsuse tõstmise võimalused. Kuidas on võimalik, et viimastel kümnenditel on suur osa eraettevõtetest suutnud tõsta käivet ja vähendanud samal ajal kulusid? Nad on kasutanud tehnoloogilist arengut, mida IT on võimaldanud, ja see on muutnud neid mitu korda efektiivsemaks. Miks riik ei võiks samuti teha? Usume, et radikaalne riigiaparaadi reform on võimalik ja et see võib tuua riigile suure kokkuhoiu ning samal ajal vabastada inimressurssi erasektoris. See aitab elavdada ka majandust.

Kui Eesti 200 majandus- ja eelarvepoliitilised suunised saaksid ellu viidud, annaks see Eestile võimaluse saada Euroopa rikkamate riikide hulka. Seda rikkust aga peame osaliselt ka kasutama, et ühiskonda võrdsust lisada.

Läänemaailma üheks suureks probleemiks on tõusnud elanikkonna üha kasvav ebavõrdsus. See on aidanud kaasa populistlike jõudude ja populistlike poliitikute populaarsuse ja võimu kasvule. Vanaaegsed vasakpoolsed lahendused, mis lähtuvad tulude ümberjagamisest tänases globaalses majandussituatsioonis, enam ei toimi. Meie eesmärk on maksupoliitika ja sellega seotud majanduspoliitikaga vähendada vaesust ja regionaalset ebavõrdsust, ilma et majanduse konkurentsivõime seejuures langeks.

Joodikut ja narkomaanid ei vääri

Tähtis osa vaesusega toime tulla on riigiaparaadi reform, kus IT lahenduste kaudu saaksime üles ehitada süsteemid, millega nimelt toetada neid, kellel on toetusi vaja. Näiteks mõned üksikemad ja pensionärid vajavad tõesti riigilt suuremat toetust, samas kui näiteks joodikud ja narkomaanid toetusi ei vääri.

Majandus koosneb kahest sektorist: avatud sektor, kus Eesti ettevõtted konkureerivad rahvusvaheliste ettevõtetega nii välis- kui ka Eesti enda turul kui ka suletud sektor, kus Eesti ettevõtted ja riigiteenuste pakkujad ei puutu kokku välismaise konkurentsiga. Eesti majandus saab kiiresti kasvada ainult siis, kui avatud sektori ettevõtted suudavad kasvatada kaupade ja teenuste eksporti ja konkureerida edukalt impordi vastu.

Kui see pole nii ja majanduskasv tuleneb kulutuste suurenemisest suletud majandussektoris, siis suurenenud kulutused toovad kaasa impordi suurenemise, kuna inimesed kulutavad oma raha importkaupadele kui ka välismaiste reisidele, mis viivad raha riigist välja. Kui importi ei kompenseeri eksport, toob see kaasa jooksevkonto puudujäägi suurenemise, nagu nägime aastatel 2008/2009 finantskriisi ajal.

Just tollane tohutu jooksevkonto puudujääk oli peamine põhjus Eesti majanduse dramaatiliseks, peaaegu 20%-liseks, languseks, sest Eesti ühiskond oli sunnitud järsku ja drastiliselt vähendama kulutusi, et import väheneks ja jooksevkonto puudujääk elimineeritaks. Me ei taha enam kunagi kogeda sellist majanduslikku valu!

Paraku ei mõisteta

Sellepärast ongi oluline, et kõik poliitilised otsustajad saaksid aru, miks ekspordisektor on riigi majanduse edusaamiseks ülitähtis. Paraku nad praegu sellest ei saa aru. Eestil on vaja leida viisi, millega ekspordisektorit otseselt tugevdada. Üks võimalus, mida soovime kaaluda, on pakkuda eksportivatele ettevõtetele maksusoodustust, mis on seotud nende iga-aastase ekspordi suurenemisega. Teisisõnu, kasvava ekspordiga ettevõtetele ja nende allhankijatele kohaldatakse madalamaid maksumäärasid.

Kapitali kättesaadavus erasektorile ja eriti ekspordisektorile on Eesti jaoks tähtis väljakutse. Valitsused üle maailma toetavad oma eksportivaid ettevõtteid mitmesuguste, ja mõnikord väga heldete toetuste kaudu. Me ei usu liigsetesse toetustesse, kuna usume, et need moonutavad ettevõtete otsuste tegemist ja seeläbi majanduse arengut. Oleme aga väga teadlikud asjaolust, et Eestis on oma ajaloo tulemusena palju vähem kodumaist kapitali ettevõtete investeeringute rahastamiseks kui tema peamistel konkurentidel näiteks Põhjamaades.

Muuhulgas mõjutab see meie ettevõtete konkurentsipositsiooni, sest ettevõtetel Põhjamaades on keskmiselt lihtsam ja odavam juurdepääs panga- ja riskikapitalifinantseeringule. Lisaks on oluline, et Põhjamaade kohalikud pensionifondid ja kindlustusseltsid toetavad kohalikke ettevõtteid madala intressiga pikaajaliste laenude ja omakapitali investeeringute kaudu.

Sellest lähtuvalt usume, et Eesti peab otsima võimalusi selle ebavõrdse konkurentsiolukorraga toime tulemiseks. Peame üle vaatama Eesti pensionisüsteemi ja tagasi pöörama hiljutise kahetsusväärse teise pensionisamba reformi. Samuti peaks kohalikud pensionifondid investeerima suurema osa investeeringutest Eesti majandusse. Lisaks peame uurima, kas kavandatud riigifond võiks pakkuda eksportivatele ettevõtetele pikaajalisemaid investeerimislaene. Oluline on, et seda ei tohiks teha konkurentsis pangandussektoriga, vaid see võib toimuda näiteks allutatud laenude kujul, mis lihtsustaks ettevõtetel juurdepääsu pankade investeerimislaenudele.

Loomulikult on meie erakonna eelarve-ja majanduspoliitiline programm palju laiem ja sügavam kui olen artiklis välja toonud. Loodan aga, et need mõtted ja argumendid, mis saab artiklist leida annavad lugejale arusaama, et Eesti majanduse tuleviku edu jaoks on vaja selget visiooni reformidest ja muutustest, mida peame ellu viima. Et Eesti pealiskaudset, sisutühja ja populistlikku majandus- ja eelarvepoliitilist debatti muuta selliseks, et valitsus võiks tulevikus paremaid otsuseid teha on minu arvates vaja seda, et Eesti uus innovaatiline poliitiline jõud Eesti 200 saaks järgmise valitsuse osaks. Eesti vajab muutust. Eesti vajab pikka plaani ka majandus-ja eelarvepoliitikas.