Ukraina ei saa Venemaad sõjaliselt kapituleeruma sundida, kuid Lääne majandussanktsioonid sunnivad Venemaad aega mööda kapituleeruma. See ongi ainuke viis sõda Ukraina jaoks edukalt lõpetada.

Usun, et on õiglane öelda, et vähesed inimesed Eestis saavad aru, mis Venemaa majanduses toimub. Kas sanktsioonid ei pidanud viima Venemaa majanduse krahhini? Miks pole seda juhtunud? Kuidas on võimalik, et normaalsed venelased jätkavad tavapärasena näivat elu, selle asemel, et sanktsioonid nende elatustaset märkimisväärselt langetaks? Kui see jätkub, kas nad tõenäoliselt ei jätka Venemaa genotsiidisõja toetamist Ukraina vastu? Kuidas on võimalik, et lääs on teinud nii palju, et kehtestada agressorriigile sanktsioonid, mille tulemus on olnud siiani pettumust valmistav?
Minu arvates pole Lääne sanktsioonid kaugeltki mitte pettumus, vaid ainus viis, kuidas me suudame sundida Venemaad sõlmima rahukokkulepet, mis hõlmab täielikult suveräänset Ukrainat ja selle territoriaalse terviklikkuse aktsepteerimist, märkimisväärseid sõjareparatsioone ja Vene vägede poolt Ukrainas toime pandud genotsiidi julmuste eest vastutavate Venemaa juhtide karistamine.
Me kõik loodame, et Ukraina võidab venelasi sõjaliselt võimalikult kiiresti, tõrjudes nad tagasi 2014. aasta eelsetele piiridele. Aga mis saab siis edasi? Kas Venemaa lõpetaks lahingu, kui ta Ukrainast välja tõrjutakse? Vaevalt! Tegelikult üritaks Venemaa suure tõenäosusega säilitada madala intensiivsusega sõda riigipiiril, et takistada Ukrainal alustamast oma riigi ülesehitamist. Ukraina omalt poolt ei sooviks edasi tungida Venemaale, et sundida Venemaa alistumist, arvestades sellise sammuga kaasnevat tuumasõja eskalatsiooni ohtu.
Kas siis parim, mida saame loota pärast Vene vägede väljatõrjumist on verine külmutatud konflikt Ukraina piiril? Õnneks on vastus sellele küsimusele kindel „EI“. Vastuse võib otsida lääneriikide sanktsioonide tõenäolisest järk-järguliselt süvenevast mõjust Venemaa majandusele.
Järk-järguline mõju
Majandussanktsioonide kehtestamine on olnud aeglane ja seega ka nende mõju avaldub järk-järgult. Olulisemad seni Venemaale kehtestatud sanktsioonid on olnud mullu 3. detsembril kehtima hakanud nafta hinna ülempiir ja selle aasta 5. veebruaril kehtima hakanud rafineeritud naftatoodete hinnalagi.
Põhimõtteliselt moodustavad fossiilkütused ja nendega seotud tooted suure enamuse Venemaa ekspordist. Veelgi enam, maksud, mida Vene riik sellest majandussektorist otseselt ja kaudselt saab, moodustasid normaalsel ajal enam kui 50% maksutuludest. On tähtis aru saada, et alles alates 2023. aasta veebruarist hakkame järk-järgult nägema fossiilkütustega seotud sanktsioonide täielikku mõju.
Venemaa ekspordib peaaegu eranditult tooraineid ja pooltooteid (suurim erand on relvaeksport, mis tõenäoliselt langeb selgelt, kuna praegune sõda on näidanud Venemaa relvade madalat kvaliteeti) ning impordib peamiselt tööstus- ja tarbekaupu. Kuna Venemaa eksport koosneb peaaegu eranditult „kaubamärgita“ kaupadest ja pooltoodetest, on väga raske takistada Venemaad suunamast oma eksporti sanktsioone kehtestanud riikidest (läänemaailm tervikuna) sellistesse riikidesse nagu Hiina ja India, kelle peamine huvi on Venemaa sanktsioneeritud kaupade suur allahindlus võrreldes maailmaturu hindadega.
Selle tulemusena väheneb Venemaa eksport väärtuseliselt rohkem kui mahuliselt. Näiteks langes hinnanguliselt Venemaa 2022. aasta IV kvartali eksport väärtuseliselt 15–20% hoolimata kõrgetest rahvusvahelistest nafta- ja gaasihindadest ning Venemaa eksporditud rekordmahtudest. Tänavu tuleb Venemaa ekspordi väärtuse langus hinnalagede tõttu drastiliselt suurem, hoolimata sellest, et Venemaa müüb suure tõenäosusega naftat ja rafineeritud naftatooteid enam-vähem samas mahus kui eelmisel aastal. Teisisõnu toovad sanktsioonid kaasa Venemaa eksporditulude väga järsu languse, kuid sanktsioonid on nii planeeritud, et need ei põhjusta nafta ja rafineeritud naftatoodete maailmaturuhindade tõusu, sest nende olemasolevad mahud ei vähene märkimisväärselt maailmaturul.
Esialgu ülejääk püsib
Milline on eksporditulude vähenemise mõju Venemaa majandusele ja võimele rahastada oma käimasolevat agressioonisõda? Tõenäoliselt jätkab Venemaa lähitulevikus jooksevkonto ülejäägiga, kuigi see väheneb oluliselt, kuna sanktsioonid ja nende mõju majandusele on toonud kaasa ka impordi järsu languse võrreldes varasemate aastatega.
Vene riigi jaoks on aga palju murettekitavam asjaolu, et eelarvetulud on ajalooliselt sõltunud fossiilkütustega seotud ekspordituludest. Need maksutulud kukuvad nüüd kokku, kuna fossiilkütuste tootjad vajavad jooksvate kulude katmiseks üha suuremat osa oma tuludest. Jooksvate kulude katteks vajalikku summat ületav tulude ülejääk, millest riik on ajalooliselt maksudena suure osa võtnud, on viimastel nädalatel tohutult vähenenud.
See tähendab, et Venemaa riigimaksude laekumine väheneb dramaatiliselt, samal ajal kui Venemaa riigi kulutused sõjaväele kasvavad tohutult. Näiteks oli Venemaa riigieelarve puudujääk 2023. aasta jaanuaris umbes USD 25 miljardit, mida saab võrrelda selle aasta planeeritud eelarve kuludega, mis on USD 473 miljardit (oodata on, et igakuine riigieelarve puudujääk langeb edaspidi, aga tõenäoliselt saab prognoosida, et selle aasta Venemaa riigieelarve puudujääk tuleb väga suur).
Venemaa riik teatas hiljuti, et tõstab ettevõtlussektori makse ja vähendab reaalkulutusi mittesõjalistele valdkondadele, nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalhoolekanne, et tulla toime eelarvekriisiga. Samuti tuleb meeles pidada, et Venemaa käsutuses on vaid piiratud riiklikud reservid, kuna suur osa reservidest on kas külmutatud või ei saa neid rahvusvahelise pangasüsteemi sanktsioonide tõttu kasutada.
Samuti on Venemaal väga piiratud laenuvõime, kuna ta saab laenata vaid siseturult (võib-olla välja arvatud mingisugused laenud Hiinalt), kus aga maksude suurenemine ja reaalsissetulekute vähenemine sunnivad ettevõtteid ja inimesi oma sääste kasutusele võtma, vähendades seeläbi riigi emiteeritud võlakirjadesse investeerimise vahendeid. See aga ei tähenda, et Venemaa ei võiks viia sellel aastal sunniviisiliselt läbi võlakirjade emissiooni suurtes mahtudes, mis mõjutaks märkimisväärselt inimeste usaldust Vene riigi, rubla ja majanduse vastu.
Sõjakulutuses kasvavad
Seega seisame 2023. aastal tõenäoliselt silmitsi olukorraga, kus Venemaa riik on sunnitud sõja jätkudes ja suureneva sõjavarustuse tootmise tõttu pidevalt tõstma oma kulutusi sõjaväele. Kui oleks vaja uut mobilisatsiooni, suurendaks see veelgi oluliselt kulutusi sõjalisele tööjõule. Seda kõike keskkonnas, kus maksulaekumised langevad järsult nii fossiilkütustega seotud tulude vähenemise kui ka kodumaise majandustegevusest kogutavate maksude languse tõttu, mis on tingitud oodatavast majanduse järsust kahanemisest.
Inimeste reaalsissetulek väheneb, mida võib juba praegu näha tarbijate kulutuste järsus languses ning mis tõenäoliselt aasta edenedes süveneb. Lisaks peab sõjategevuse rahastamiseks tõstma ettevõtete maksukoormust, samal ajal kui ettevõtete tulud vähenevad, mis toob kaasa tohutu ettevõtete investeeringute vähenemise.
Sellele kõigele lisandub lääneriikide ekspordisanktsioonide aeglane, kuid vältimatult negatiivne mõju, mis tähendab, et Venemaa ettevõtted ei suuda läänest osta kõrgtehnoloogilisi tooteid. Kuna Venemaa majandus on põhimõtteliselt väga primitiivne ressursipõhine majandus, mis on oma tööstussektoris, sealhulgas sõjavarustuse tootmises, tuginenud lääne kõrgtehnoloogilistele sisenditele, viivad kõrgtehnoloogiliste ekspordisanktsioonide kehtestamine aeglaselt, kuid kindlalt selleni, et Venemaa ettevõtted on sunnitud leidma vanu madaltehnoloogilised alternatiive lääne tööstussisenditele, millele neil enam juurdepääsu ei ole. Mõju avaldub aeglaselt, kuid see viib Venemaa tööstustoodete tööstusliku keerukuse taseme järk-järgult tagasi võib-olla isegi 1980. ja 90. aastate tasemele.
Alles veebruaris jõustub
Hinnates lääne sanktsioonide tõenäolist mõju Venemaa majandusele, usun, et võime unustada selle, mis toimus Venemaa majanduses eelmisel aastal. Alles tänavu veebruarist jõustuvad tõelist mõju avaldavad sanktsioonid, mis ei mõjuta mitte ainult Venemaa majanduse pikaajalist tulevikku, vaid veelgi olulisemat lähimat tulevikku.
Minu isiklik usk on, et venelased suudavad mingil viisil vastu pidada veel aasta või paar isegi siis, kui agressioonisõda jätkub. Kuid millalgi selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses näeme tõenäoliselt esimesi märke majanduslikust (ja lõpuks ühiskondlikust) kollapsist.
Kuigi Venemaa provintsides elav elanikkond on harjunud elatustasemega, mis ei ole palju parem kui paljudes Aafrika riikides ja tõenäoliselt ei mõjuta majanduslik kokkuvarisemine neid oluliselt, siis Moskva, Peterburi ja teiste suurte linnade keskklassi elanikkond tõenäoliselt ei lepi passiivselt oma elatustaseme dramaatilise langusega.
Hakkavad raha trükkima
Putini kuritegeliku režiimi probleem seisneb selles, et neil on otsa saamas jätkusuutlikud majanduslikud võimalused agressioonisõja rahastamiseks. Varem või hiljem, kui mitte sellel, siis järgmisel aastal, hakkavad nad raha trükkima, mis on lõpu algus.
Sellest lähtuvalt peaksime mõistma, et sõda Ukrainas lõpeb kahe sündmuse tulemusena; 1) Ukraina sõjaline võit, mis lükkab Venemaa loodetavasti tagasi 2014. aasta eelsetele piiridele ja 2) jätkuvad majandussanktsioonid, mis peaksid kestma nii kaua, kuni Vene majanduse kokkuvarisemiseks kulub.
Nii muutub poliitiliselt võimalikuks, et uus Venemaa juht lepib kokku rahutingimustes, mis hõlmavad täielikult suveräänse Ukraina tunnustamist tema 2014. aasta eelsetel piiridel, õiglaseid sõjareparatsioone, et kompenseerida Ukrainale Vene vägede poolt Ukrainas toime pandud genotsiidivägivald ning loodetavasti ka Venemaa poliitiliste ja sõjaliste sõjakurjategijate üleandmine rahvusvahelisele sõjatribunalile nagu Nürnbergis pärast Teist maailmasõda. Rahuks ei piisa Ukraina sõjalisest võidust, rahuks on vaja ka Venemaa majanduslikku nõrgestumist selle võrra, et riigi praegune või tõenäolisemalt uus juhtkond otsustab Ukraina ja lääne rahutingimused vastu võtta.