Eesti eelarvepuudujääk ulatub 2023. aastal Eesti Panga hinnangul eeldatavalt ligikaudu 4,6%-ni SKPst. Puudujääk koosneb osaliselt tsüklilisest puudujäägist, mis on tingitud riigi kulutustest majanduse toetamiseks käimasoleva majanduskasvu aeglustumise ajal. Sellised riigikulutused on vastuvõetavad ja neid tuleks tasakaalustada eelarveülejäägiga kui majandusel läheb hästi.

Murettekitavalt moodustab aga tunduvalt üle 50% aasta 2023 puudujäägist nn struktuurne puudujääk. Teisisõnu puudujääk, mis ei tulene majanduse tsüklilisest langusest (nagu see, mida praegu kogeme), vaid korduv puudujääk, mis ei vähene sõltumata sellest, kas majandus kasvab või kahaneb. Eelarveprognoos lähiaastateks (2024-2026) ei näita oodatava struktuurse eelarvepuudujäägi vähenemist. Kuna EL-i toetused, mis praegu katavad ligi 10% Eesti eelarvekuludest, hakkavad kahanema, muutub meie tohutu struktuurne puudujääk veelgi suuremaks probleemiks, sest seda tuleb kuidagi rahastada.

Seda struktuurset puudujääki rahastatakse riigi võetavate laenudega. Praeguste prognooside põhjal, mis eeldavad, et struktuurse puudujäägi osas midagi ette ei võeta, prognoosib Eesti Pank 2026. aastaks valitsemissektori võlakoormuse kasvu peaaegu 30%-ni SKP-st. See tähendab laenusummat ligikaudu 11 miljardi eurot. Kui eeldada, et nende laenude intress on 2026. aastal keskmiselt üle 4%, siis ainuüksi intressidena maksab Eesti riik igal aastal ligikaudu 500 miljonit eurot.

See on vastuvõetamatu ja jätkusuutmatu ning kahjustab oluliselt Eesti majanduse konkurentsivõimet ja seega ka meie võimalusi jõuda majanduslikult järele arenenumatele Euroopa riikidele. Kui erakonnal Eesti 200 läheb valimistel hästi ja ma leian end rahandusministri positsioonilt, on minu  esmaseks prioriteediks viia ellu reformid, mis on vajalikud eelarvedistsipliini puudumisest tingitud kiiresti kasvava riigivõla probleemi lahendamiseks.

Seda püüaksin teha, surudes läbi Eesti „riigiparaadi“ põhjaliku reformi. Nagu eelmistes artiklites olen selgitanud, siis riigisektori töötajate arvu 20% võrra kärpimine tooks riigile kaasa kuni 700 miljoni euro suuruse kulude kokkuhoiu aastas, kaotades peaaegu täielikult struktuurse eelarvepuudujäägi ja sellest tulenevad laenuvajadused, mille all me praegu kannatame.

Lisaks kulude kokkuhoiule vabastaks reform kvalifitseeritud töötajaid tööjõupuuduses vaevlevas erasektori jaoks, suurendades seeläbi Eesti majanduse dünaamilisust, mis omakorda tooks kaasa suuremad maksulaekumised. Riigisektori töötajaid saaks asendada IT-lahendustega, sealhulgas tehisintellekti tehnoloogiaga, kasutades selle käigus innovatiivselt riigi käsutuses olevaid riigi andmebaase.

See võimaldaks riigil anda abivajajatele toetusi märksa fokuseeritumalt, hoides sellega kokku märkimisväärselt raha ning vältides Eesti populaarset poliitilist harjumust jagada “helikopteriraha“. Nagu me kõik teame, otsivad erasektori ettevõtted Eestis ja mujal maailmas pidevalt võimalusi oma pakutavate toodete ja teenuste kuluefektiivsemaks muutmiseks.

Miks ei võiks Eesti maailmale näidata, et sama saab teha ka valitsusmasinaga. Minu eesmärk oleks töötada selle nimel, et Eesti "riigiaparaat" muutuks üheks kulu- ja teenusetõhusamaks riigisektoriks maailmas. Eesti võiks olla eeskujuks teistele ning müüa riigiaparaadi reformiga seotud  oskusteavet teistele riikidele terves maailmas! Peame mõtlema suurelt, et lahendada meie riigisektori (ja tegelikult kogu meie majanduse) ees seisvad tohutud väljakutsed.