Euroopa Liidu roheline kokkulepe, mis hiljuti avalikustati on julge ja vajalik katse Euroopa Komisjoni poolt, et muuta  Euroopa juhtivaks majandusblokiks kliimamuutuse vastases võitluses. Kliimamuutus on ettearvamatu oht meie maailmale ja võib ekstreemsemal juhul juba viia meie praeguse tsivilatsiooni hukule. Enamus teadlasi usub kliimamuutuse paratamatusesse ning vaidlevad peamiselt selle üle, kuidas parimal viisil pidurdada maailma keskmise temperatuuri tõusu ja kuidas ette valmistada maailma võimalikeks tagajärgedeks. Need, kes teadlasi usuvad näevad, et Euroopa rohelepe on absoluutselt vajalik. Võttes kliimamuutuse vastases võitluses juhtrolli, saab Euroopa kehtestada mitmeid reegleid ja standardeid, mis kujundaks homse rohelise majanduse põhimõtted, mis peaks pakkuma Euroopa ettevõtetele, mis konkureerivad rahvusvahelistel turgudel, suure konkurentsieelise.

Kuidas peaks Eesti reageerima Euroopa Komisjoni ettepanekutele? Ilmselgelt peavad Euroopa Liidu liikmesriigid esmalt ettepanekud heaks kiitma, enne kui need Euroopa Liidu poolt vastu võetakse. Juba praegu on mitmed liikmesriigid välja toonud ettepanekute probleemseid kohti, mis nende liikmesriikide arvates kahjustavad nende majanduslikke huvisid. See on Euroopas tavapärane käitumismuster, aga rohelepe on liiga tähtis, et liikmesriigid saaksid seda liiga palju lahjendada. Sellest ei tohi saada lepe, mis peegeldab liikmesriikide soovide madalamat ühisosa. Eesti peaks võtma iseendale liidriroll välja pakutud roheleppe kaitsjana selle asemel, et meie riik osaleks „vorstikauplemises“.

Põhjus selleks ei ole ainult altruistlik. Tegelikult võib Eesti olla roheleppe üks suurimatest kasusaajatest. Selleks, et mõista paremini, miks Eesti võiks olla roheleppe suur kasusaaja, peaksime astuma sammu tagasi ja vaatama suurt pilti.

Väga vähesed maailma arvamusliidrid ja teadlased seisavad arvamuse vastu, et maailm on praegu varajases majanduse ülemineku faasis, millele ei ole vastast: “rohepööre” süsinikuneutraalse ringmajanduse suunas eesmärgiga lõpetada fossiilsete kütuste ning keskkonda kahjustavate tööstussisendite kasutamine. Võib diskuteerida selle üle, kui kiiresti või radikaalselt peab muutuseid majanduses läbi viima, kuid on selge, et muutused peavad toimuma.  Pöörangud, mida see kaasa toob on vajalikud meie planeedi ja inimkonna päästmiseks, kuid samamoodi muudab “rohepööre” tundmatuseni meile praegu teada olevat globaalset majandusmaastikku. Juba täna näeme raamistikku sellest, milliseks maailm kujuneb pärast “rohepööret”. Arvestades Eesti geograafilist asukohta toob see kaasa märkimisväärseid võimalusi, kuid samas ka riske.

Ülemaailmse geopoliitika seisukohalt nõrgestab „rohepööre“ neid poliitilisi üksusi, mis on tuginenud eksporditulu ja maksulaekumise saamiseks fossiilkütuste ekspordile, ning tugevdab neid poliitilisi üksusi, mis on olnud märkimisväärsed fossiilkütuste netoimportijad. Mõnevõrra üldistades võib öelda, et suurimad kaotajad on Venemaa, Lähis-Ida nafta- ja gaasitootjad ning sellised riigid nagu Venezuela ja Nigeeria. Peamised kasusaajad on Euroopa Liit, Jaapan ja India. Selliste riikide nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina, Kanada ja Ühendkuningriik, mis toodavad ise märkimisväärse osa oma tarbitavatest fossiilkütustest, energia kaubandusbilanssi oluliselt ei mõjuta.

Eesti on „rohepöörde“ osas võitja. Eesti saab kasu EL-i kuulumisest, mis tänu oma pühendumusele rohelise tehnoloogia väljatöötamisele ja juurutamisele liigub tõenäoliselt suhteliselt kiiresti taastuvenergial põhineva energeetilise iseseisvuse suunas. Lõppeb tohutute rahaliste ja seega majanduslike ressursside ülekandmine EL-ist välja fossiilsete kütuse eksportijatele, millega oleme harjunud. Neid ressursse saab kasutada keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku supermajanduse ehitamiseks, eksportides sellega seotud oskusteavet ja tehnoloogilisi lahendusi üle kogu maailma.

Lisaks sellele, et Eesti saab kasu loodetavasti dünaamilisemaks saavast Euroopa majandusest, saab Eesti kasu ka sellest, et on ühe madalaima asustustihedusega riik EL-is. Lisaks keskkonnasäästlike energiaallikate poole liikumisele peab ringmajandus, mille poole maailm peab liikuma osana „rohepöördest “, leidma ka viise, kuidas asendada tööstuses kasutatavaid keskkonnakahjulikke sisendid sisenditega, mis oleksid ringmajanduse osa. See tähendab, et lähitulevikus toodetakse alternatiive plastmassile, ehitusmaterjalidele, pakenditele ja paljusid muid tööstustooteid looduslikest ja taastuvatest „rohelistest sisenditest“, mida kasvatatakse meie metsades või põldudel. See on kasulik riikidele, kus on palju põllu- ja metsamaad suhtes elanikkonnaga. Suure asustustihedusega EL-i riikides on vähem põllu- ja metsamaad, võrreldes nende tööstuse vajadustega roheliste sisendite järele ning nad peavad selliseid rohelisi sisendeid importima sellistest riikidest nagu Eesti, Soome ja Rootsi. Mitte ainult, et EL saab tõenäoliselt rohelisest üleminekust tohutult kasu, vaid ka Eesti ja tema ELi naabrid on tõenäoliselt suhtelised võitjad, mis mõjub hästi meie EL-i regiooni majandusdünaamikale.

Samas tuleb silmas pidada, et rohepöörde vilju saab Eesti maksimeerida üksnes siis, kui me sellega kaasnevateks muudatusteks valmistume. See tähendab, et nii riik kui ka erasektor peavad tagama, et õigeaegselt tehtaks vajalikud investeeringud, töötamaks välja ning rakendamaks keskkonnasõbralikku teaduslikku oskusteavet ning tehnilisi lahendusi. Ainult nii on meil võimalus saada uue rohetehnoloogia pioneerideks ning mitte lihtsalt ekspluateerida „rohelisi“ maavarasid nagu metsad ja põllud. Sellisel juhul on Eestil ka tegelikult võimalik püüelda Euroopa Liidu viie rikkaima riigi hulka saamise poole.

Kahjuks tuleb aga tõdeda, et suured muutused ei toimu peaaegu kunagi ilma riskideta. Meie jaoks on rohepöörde korral suurimaks riskiks meie ettearvamatu naaberriik Venemaa, mis tõenäoliselt jääb globaalses rohepöördes üheks suurimaks kaotajaks. Primitiivse majandusstruktuuriga, mis on elanud aastakümneid nafta- ja gaasituludest, on äärmiselt ebatõenäoline, et Venemaal oleks piisavalt ettevõtlikkust ning tehnoloogilist ja finantsteadmust, et kasutada ära rohemajanduse pakutud võimalused. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et Eesti peab saama hakkama elades kõrgelt militariseerinud ebasõbraliku riigi kõrval, mis üha selgemini liigub juba võib-olla aeglase, aga lõpliku majandusliku allakäigu suunas. Seda, kas järgmine Vene revolutsioon tuleb viie, kümne või kahekümne aasta pärast on raske öelda, kuid on ebatõenäoline, et dramaatiliste majanduslike ning poliitiliste muutusteta suudaks praegune korrumpeerunud ning autokraatlik Venemaa süsteem näha olevate muutuste valguses ellu jääda. Et Eestit sellega seonduvate riskide eest kaitsta, peab Eesti tagama meie liitlaste toetuse. Selle eelduseks on aga see, et Eesti jääks selgelt truuks Euroopa Liidu ja NATO põhiväärtustele, ja selle lisaks peaks kaitsekulutused piisaval kõrgel tasemel olema, et Ameerika Ühendriigid meid tõsiselt võtaksid.