Reedel välja kuulutatud koalitsioonilepe on ehk viimane hoiatus sellest, et Eesti taasiseseisvumisjärgne edulugu on lõppemas. Eesti viimase 30 aasta märkimisväärne majandusedu on olnud tervel mõistusel põhinevate majanduspoliitiliste otsuste tulemus.

Poliitilised otsustajad on aru saanud, et väga väike, avatud ja suhteliselt vaene majandus, nagu Eesti on olnud ja suures plaanis on ka edaspidi, peab ellujäämiseks ja õitsenguks kasvama konkurentidest kiiremini. Kuid peamistest konkurentidest, ühelt poolt Põhjamaadest ja teiselt poolt Baltikumi naabritest (Lätist, Leedust ja Poolast) kiiremini kasvamine nõuab, et Eesti ettevõtjad tegutseksid suhteliselt madala maksukoormuse, vähese bürokraatia ning korruptsioonivabas äri- ja majanduskeskkonnas.
Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid on kuni viimaste aastateni kõikides koalitsioonides järjekindlalt teostanud eespool nimetatud poliitikat ja see on olnud edu põhjuseks, miks Eesti saab uhkustada sellega, et on Kesk- ja Ida-Euroopa endistest sotsialistlikest riikidest kõige edukam. Viimase 30 aasta jooksul on keskmise eestlase elatustase tõusnud hüppeliselt võrreldes „rikaste“ Lääne-Euroopa riikide elatustasemega.

Las riik kompenseerib

Viimastel aastatel on meie riik aga avastanud majandusliku populismi. Ühtäkki ei ole enam vastuvõetav väita, et lääne elatustasemele järele jõudmiseks on vaja aega, rasket tööd, madalate maksude ja madala võlatasemega konkurentsivõimelist majanduskeskkonda. Selle asemel räägivad populistlikud poliitikud, kes üha enam poliitilises arutelus domineerivad, et me saame rikkaks lihtsalt valitsuse kulutusi suurendades.

Las riik kompenseerib inimestele inflatsioonist tuleneva ostujõu languse; las riik maksab inimestele palju raha, et nad saaksid lapsi; las riik maksab vanadushoolduse eest, et keegi ei peaks vananemise pärast muretsema; las riik jätkab pensionide tõstmist vananeva rahvastiku tingimustes; las riik kulutab rohkem raha tervishoiusüsteemile, et ravijärjekorrad väheneks ja teenuse kvaliteet paraneks jne.

Kõike eelnevat pakub välja üha suurem hulk Eesti poliitikuid ja paljudele, kui mitte enamikule eestlastest, kõlab see kõik hästi. Miks mitte elada paremat elu praegu, mitte kunagi tulevikus. Kuid kahjuks ei ole võimalik kõiki neid hüvesid eestlastele pikemas perspektiivis pakkuda. Lühiajalises perspektiivis rahastatakse neid riigilaenuga ning pikas perspektiivis tekib vajadus tõsta praeguseid makse ja kehtestada uusi makse, et tasuda suurenenud võlgade teenindamise ja üha suurenevate jooksvate riigikulude eest.

Kõik see viib loomulikult selleni, et Eesti lootustandvamad ettevõtted ja ettevõtjad kolivad oma tegevuse mujale. Majanduskasv aeglustub ja maksulaekumine, millega tasuda riigi laenu- ja riigikulude kasvu eest, väheneb. Aeglaselt, kuid kindlalt lõpetab Eesti rikkamatele Euroopa riikidele järele jõudmise ja hakkab neist elatustasemelt isegi maha jääma. See suurendab taaskord väljarännet, sest eestlased kolivad parema töökoha ja parema elu otsimise tõttu välismaale. Viimastel aastatel taas kasvanud Eesti elanikkond hakkaks jälle vähenema, eriti just noorte inimeste riigist lahkumise tõttu, jättes Eestisse vanemad inimesed. See ei ole tulevik, mida enamik eestlasi tahab, kuid paljud populistide lubadused kõlavad praegu hästi.

Loomulikult vajame täpselt vastupidist. Peame pakkuma ettevõtetele ja ettevõtjatele madala maksukoormusega kõrge konkurentsivõimega keskkonda; kulutõhusaid, kvaliteetseid ja läbipaistvaid riigiteenuseid ning maailmatasemel haridussüsteemi lasteaiast kuni ülikoolini, et koolitada globaalselt konkurentsivõimelisi töötajaid, kes suudavad dünaamilises Eesti majanduses leida väljakutseid pakkuvat tööd.

Selline majandus suudaks vananevast elanikkonnast hoolimata rahastada Eesti elanikkonna jaoks üha paremaid sotsiaal-, tervishoiu- ja pensioniteenuseid. Samuti suudaks pakkuda vahendeid, et tõsta maailma jaoks toodetavate kaupade ja teenuste lisandväärtust, muutudes seeläbi rikkamaks riigiks. Ja seda saaks teha ilma vajaduseta tõsta maksumäärasid või rahastada laenude kaudu valitsuse jooksvaid kulutusi. Taolist Eestit maailm kadestaks ning üritaks Eesti edu kopeerida.

Veel hiljuti uskusin, et Eesti liigub enam-vähem sellise tuleviku poole, nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Eelmisel reedel välja kuulutatud koalitsioonilepe on see-eest mind šokeerinud. Isamaa kaotas oma põhimõtted juba mitu aastat tagasi ega ole enam erakond, mis Mart Laari juhtimisel aitas üles ehitada seda edukat majandust, mida me täna naudime.
Hoolimatu koalitsioonilepe

Koalitsiooni kokkulepet lugedes pani mind aga toolilt kukkuma asjaolu, et Reformierakond oli otsustanud võimul püsimise huvides ohverdada suurema osa oma põhimõtetest. Meie tulevane valitsus on selgelt sotsialistlik-populistlik koalitsioon, mis pakub valijatele palju head-paremat ilma igasuguse põhjenduse ja nägemuseta, kuidas kõiki neid maiuspalasid rahastada. Sealhulgas jäetakse arvestamata asjaolu, et eelarve on niigi juba puudujäägis vaatamata tohututele inflatsiooniga seotud erakordsetele maksutuludele, mis praegu kasu toob. Lisaks sellele liigume võib-olla juba väga ränga majanduslanguse poole, mis põhjustab suuri raskusi nii vähem kindlustatud inimestele kui ka paljudele ettevõtetele, mis headel aegadel inimestele tööd pakuvad ja maksutulu maksavad. Riigil tuleb majanduslanguse saabumiseks ette valmistada toetusmeetmed nii eraisikutele, peredele kui ka ettevõtetele, ettevõtjatele.

Kuid kuidas seda teha, kui riik on juba kokku leppinud suuri lisakulutusi, mida niigi ei suudeta enam maksulaekumistest rahastada. Samuti muutuvad globaalsed võlaturud üha keerulisemaks, kuna suuremad keskpangad on asunud rahapoliitikat oluliselt karmistama. See tähendab, et Eesti riigi laenuvõtmise kulu tõuseb väga oluliselt. Riigikogu valimistele lähenedes oleme tõenäoliselt tunnistajaks täiesti hoolimatu koalitsioonileppe esimestest tagajärgedest.

Eesti 200 on pühendunud vankumatult vastu seisma uues koalitsioonileppes sätestatud hoolimatule majanduspoliitikale. Loodan väga, et need eestlased, kes jagavad meie seisukohta, milline peaks olema Eesti majanduspoliitika, mõistavad uue koalitsiooni majanduspoliitikale vastu seismise olulisust. Elame ohtlikul ajal, mis nõuab kaitse- ja sisejulgeolekukulude suurendamist. Samuti peame suurendama kulutusi haridusele, kui tahame, et Eestil oleks võimalus konkureerida üha keerulisemas maailmas, mille poole oleme teel.

Praegu on Eesti jaoks absoluutselt vale aeg riskida oma majanduse tulevikuga, kasutades sotsialistlik-populistliku majanduspoliitikat. Sellist poliitikat ei saa me endale lubada isegi headel aegadel, rääkimata siis praegusest ajast, mil liigume tõenäoliselt väga sügava ja teadmata pikkusega majanduslanguse suunas.