Eesti haridussüsteem on jõudnud kriisi.

Puudu on hea ettevalmistusega aineõpetajatest. Õpetajad on kurnatud, sest aastakümneid on kõik senised valitsused haridusvaldkonda närutanud. Õpetajate tööd peaks toetama korralik tugisüsteem, kuid selles on selgeid puudusi: pole psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja logopeede. Õpetajate palk on väga madal võrreldes teiste tippspetsialistide palgaga. Kõik see peegeldub meie laste õpitulemustes, harituses ja kindlasti PISA-testide tulemustes, mille heade tulemustega kõik haridusametnikud armastavad kiidelda.

Igal eestimaalasel peab olema õigus oma emakeele kasutamiseks. See on sätestatud Eesti  põhiseaduse ja vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusega. Eesti riigikeele õpetamine ja omandamine peab olema kindlustatud riigi poolt mõistliku ja järjepideva korraldusega.

Kahjuks on viimase 30 aasta vältel kõik valitsused koonerdanud Eesti lapsi õpetavate pedagoogide töötingimuste ja tugipersonali arvelt. Tulemuseks on hariduse kvaliteedi langus, venekeelse emakeelega õpilaste halvemad võimalused sisenemaks tööjõu turule ja integratsiooni nõrk tase.

„Tippsaavutuseks“ tuleb lugeda eesti keelele ülemineku korraldamist vanas heas nõukogulikkus lööktöö vormis, milleks on viimatised arengud, kus mõne aastaga kavatsetakse kõik koolid ja lasteaiad viia üle eestikeelsele õppele. Paratamatult kaasneb sellega õpetajate üle ostmine erinevate koolide vahel ja rahvusvähemuste kaugenemine Eesti kultuurist. Leevendatakse sümptomeid, mitte ei ravita haigust.

Tegelik ja ainus põhjus on õpetajate puudus ja see on käes nüüd ja praegu. Reaalainete õpetajaid ei ole enam saadaval – matemaatikat, füüsikat ja keemiat annavad koolides inimesed, kes ei ole seda õppeainet ise õppinud. Venekeelsetes koolides ja lasteaedades õpetavad eesti keelt õpetajad, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele või need kellel puudub üldse oskus õpetada eesti keelt.

Õpetajaamet on muutunud aastatega prestiižest elukutsest teenindaja ametiks. Pikaaegse ressursside puuduse ja COVID-i poolt tekkinud ülepinge tulemusel on õpetajad kurnatud, ületöötanud ja läbi põlenud. EHTL uuringu kohaselt on 92% õpetajaid tööl kogenud läbipõlemist. Sellises kollektiivis ei pea vastu noored, kes on tulnud entusiastlikult oma karjääri alustama. Haridussüsteemist lahkutakse ruttu. Lühidalt: senine süsteem on viidud kurnatuse piirile. See rebeneb otsast. Kiiremas korras on vaja hakata investeerima uue süsteemi püsti panemisse – vastasel juhul jätkub tuleviku arvelt varastamine.

Millised on võimalikud lahendused?

Õpetaja palk tuleb kiirkorras tõsta 2000 brutoeuro peale (praegu ca 1400 eurot) ja kindlustada selle suurus 1,5-kordse Eesti keskmise tasemel.

Koostada nelja-aastasest valimistsüklist pikema ajahorisondiga hariduse ja teaduse investeeringute plaan, mis vaatab vähemalt 20-aastat ette ja sisaldab nii õpetajate järelkasvu kui ühtse Eesti kooli arendamise tegevusi.

Tuleb kokku leppida, milline on hea kool ja nendest kriteeriumitest lähtuvalt hinnata koolijuhte. Koolijuhid peavad Eestis olema tippjuhid, kes saavad tippjuhi palka ja kellelt oodatakse tippjuhile väärikaid tulemusi töös. Kool ei saa olla lapsevanema keskne asutus, kus iga lapsevanem juhib õpetaja tööd.

Ülikoolidega tuleb kokku leppida õpetajakoolituse vastuvõtu arvu märkimisväärne tõstmine samm sammult, arvestades erinevaid kooliastmeid alates lasteaiast kuni ülikoolini.

Viia ellu ühtse Eesti kooli reform. Ühtsele Eesti koolile üleminek vajab umbes 12 miljonit eurot aastas (uute õpetajate koolitus, õpetajate ümberõpe, tugispetsialistide palkamine, märkimisväärne palgatõus). Selline investeering peab olema riigi poolt garanteeritud vähemalt järgmise 20 aasta jooksul. Riigilaen selle eesmärgi nimel ei tohi olla tabu.

Haritud eestimaalane ja tema tervelt elatud aastad on ainsad põhjused, milleks Eesti riiki vaja on. 2023. aasta valimistel tuleb teha Eesti inimestel oluline valik: kas jätkata nii nagu see on olnud praeguseni või toetada muutust, põhimõttelist muutust.