Aktiivsed lehelugejad ja uudiste jälgijad on juba märganud, et praeguse tervishoiuga on kõik rahulolematud. Probleeme on rohkem, kui keegi suudab hoomata.

Sagedamini mainitakse arstiabi halba kättesaadavust, meditsiini riiklikku alarahastamist, arstide ja õdede puudust ning moodsate ravimite ülemäära kõrget hinda. Olukorra teeb keeruliseks kiirelt vananev ühiskond, mis iseenesest viitab pigem paranenud meditsiiniabile. Samuti on isegi väikeses Eestis suured piirkondlikud erinevused.
Kuigi võib jääda mulje, et meil midagi hästi polegi, siis näiteks väikese perinataalse suremuse poolest oleme koos Skandinaavia maadega maailma tipus. Põhjus pole mitte selles, et lastearste ja günekolooge oleks riik lahkemalt toetanud, vaid selle taga on mõlema eriala inimeste pühendunud ja ennastsalgav töö.
Esmatasandi arstiabi
Eesti otsustas 30 aastat tagasi minna perearstisüsteemi teed ja see tee on õige. See, et haiged pöörduvad pigem erakorralise meditsiini vastuvõttu, ei ole pelgalt perearstisüsteemi süü, seda on mõjutanud ka ümbritsev keskkond. Kui varem liinibussiga iga haigusega haiglasse ei mindud, siis praeguses autostunud ühiskonnas on see tavaline.
Endisaegsete polikliinikute juurde tagasi pöördumine, nagu kohati soovitatakse, ei ole lahendus: see ei too süsteemi raha juurde ega vähenda meditsiinipersonali vajadust. Edasi tuleb minna nii tervisekeskuste kui ka üksikpraksistega. Haigetele, kelle perearsti juurde toomine on tüsilik, tuleb teha kas pereõe või -arsti koduvisiite. Argument, et kodus ei saa analüüse teha, pole veenev: kõik haiged ei vaja uuringuid ja vereproove saab ka kodus võtta.
Mida aga teha haigetega, kes väidavad, et nad ei saa perearsti juurde? Seegi probleem pole lihtne: osa neist pole seda proovinudki, teised tahavad suhteliselt tagasihoidliku hädaga saada abi kohe ja mitte oodata homseni, mõne perearst on kilomeetrite kaugusel. Pealegi perearstid ei tööta ööpäev ringi. Lahenduseks oleks suurhaiglate juures asuv valvekliinik, kus lõpuks kõik vastu võetakse. Selles antav üldarstiabi annab ägedale probleemile leevenduse. Asukoht suurhaigla lähedal võimaldab vajadusel kasutada nende laboreid ja spetsialistiga konsulteerida.
Lahendust vajab ka ägeda haiguse korral lastele antav arstiabi. Maakondades võiks valvekliiniku funktsiooni endale võtta haigla valvebrigaad. Seda on arutatud pikalt ning probleemid ja isegi lahendused on teada. Teeme nüüd otsused ära. Ka halb otsus on parem kui otsustamatus.
Rahapuudus
Raha on alati vähe ja elanikkonna ootused on suured. Tahame saada Euroopa tipptasemel meditsiiniabi, aga meie sisemajanduse kogutoodang on paljudest Euroopa riikidest, sealhulgas Soomest, oluliselt väiksem. Lisaks panustab Eesti SKP-st meditsiini umbes 3% vähem, kui panustatakse Euroopa Liidus keskmiselt. Ka naabritega pole meil vedanud: ühel pool on agressor Venemaa, kes sunnib meid oluliselt tõstma kaitsekulutusi, teisel pool kõrge sotsiaalse ja majandusliku arenguga Soome, kes meie meedikuid kõrgete palkadega endale meelitab.
Tänu meedikute pühendumusele on Eesti arstiabi mitmeski vallas Euroopa tasemel, selle hinnaks on aga meedikute läbipõlemine. Koroonakriisi ajal nägime selgelt, et rahuliku perioodi ajal üliefektiivseks tuunitud meditsiiniabi kärises nii siit kui sealt.
Keegi ei kahtle, et meditsiin vajab rohkem raha. Kust seda aga võtta, on siiani vastuseta. Palju võimalusi ju pole: kas tõstame makse, võtame laenu, tõstame riiklikku rahastamist teiste valdkondade arvelt või tunnistame ausalt, et kõike me endale lubada ei saa.
Eesti 200 pakub, et teeme inventuuri kõigepealt praeguses süsteemis. Eesti on praegu analüüside, eriarstiabi ja soovide, mitte vajaduspõhise meditsiini usku. Tuleb aga küsida, kas need on alati ikka vajalikud või võimalikud. Kas saame inimesi usaldada või peab iga väikestki haigestumist kinnitama arst? Kas uus ja veelgi moodsam meditsiiniseade on hädavajalik ja kas temast tulenev kasu kaalub üles selle muretsemiseks tehtud pingutused? Ja lõpuks peame julgema tunnistada, et arstiabi kvaliteet on ennekõike sõltuvuses riigi majandusarengust.
Personalipuudus
Eks personalipuudus ole osaliselt rahapuudusega seotud. Kuigi Eesti arstide arv on vaid veidi väiksem kui Euroopa keskmine, siis õdede hulk on oluliselt madalam. Siiski ei vaeva arstide puudus mitte kõiki erialasid ja piirkondi võrdselt.
Väikeste sünnikohortide tõttu ei saa ülikooli vastuvõttu üle 170–180 suurendada, nagu eelmisel sügisel nägime. Arstidiplomi saavad õpingutega alustajatest 80%, mis pole paha. Eriarstiõppesse ehk residentuuri siirdub kohe umbes 60% lõpetajaid ja umbes 20% järgnevatel aastatel. Kolmandik residente on õppe peatanud kõige tõenäolisemalt vanemapuhkuse tõttu. Pole ju uudis, et Eesti vanemapuhkus on üks maailma pikemaid. Arstide õppeaega enam pikendada ei saa, küll aga saame regulatsioonidega innustada noori omandama erialasid, kus king kõige rohkem pigistab.
Õdede puudus on aga palju suurem probleem, kuna neid on meil oluliselt vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Õdede palgad polegi enam nii madalad. 2021. aastal oli õe keskmine palk 2222 eurot, mis on 1,2 Eesti keskmist palka. Luues tervishoiukõrgkoolidesse rohkem õppimisvõimalusi, ei tohiks tahtjatest puudust olla. Siiski võib ülikoolides kujuneda probleemiks õppejõudude vähesus. Doktorikraadiga, kogenud õppejõu palk on Tartu ülikoolis madalam kui õe keskmine, mistõttu on arstiharidusega õppejõud eriti perekliinikust kadumas.
Suur osa väljaõppinud meedikute ajast läheb sotsiaalsete probleemide lahendamisele. Loome töökohad assistentidele, kes vähendaksid meedikute töökoormust oluliselt. Kaotame ära vähe tulu toovad tõendid: kergema haigusega võiks töötaja olla ilma töövõimetusleheta nädalapäevad kodus, koolist ja lasteaiast puudumist saab tõendada lapsevanem.
Mõned aastad tagasi käisid tippmeedikud välja suurepärase idee Eesti ühtsest põhja- ja lõunalinnakuga ülikoolihaiglast. Eesti 200 võtab hea meelega selle mõtte pardale. See oleks igati loogiline samm nii arstiõppe ja teaduse tõhustamisel kui ka haigete ravi parandamisel.
Kui oma jõududega ei saa, siis Eesti 200 meedikute importi täielikult ei välista. Siin aga võib takistuseks saada keeleõpe, sest eesti keelt oskamata ei saa seda tööd teha. Kui vaatame naabreid Soomes, siis nemad on arste edukalt paljudest Euroopa riikidest importinud.
Kuidas edasi?
Kuigi Eesti on väike, on regioonide meditsiiniabi probleemid kardinaalselt erinevad. Kui muu Eesti probleem on elanikkonna vähenemine, siis Tallinn ja selle ümbrus on viimase 20 aasta jooksul sama protsessi tulemusena teiste piirkondade arvelt väga jõudsalt kasvanud.
Tõsi, perearstikeskustes töötavate arstide suhtarv elanikkonda viimase 10 aasta jooksul vähenenud ei ole. Samal ajal aga on Tartus perearstide hulk 1,5 korda suurenenud. Silma hakkab ka residentide koondumine Tartusse. Mõned aastad tagasi alanud haiglate võrgustumine, kus emahaiglal lasub ka vastutus tütarhaiglate meditsiinikorralduse eest, on samm õiges suunas. Seega oleks residentuuri ja haigla-võrgustike töö ümberkorraldustega võimalik ka arstiabi kättesaadavust ühtlasemaks muuta.
Eesti 200 pooldab eraraha kaasamist tervishoidu, olgu selleks siis kas tööandjate panuse kasvatamine – tööandja maksuvaba panus 1200 eurot aastas – või ka erameditsiini osaluse suurendamine kohtades, kus king kõige rohkem pigistab. Samuti on tähtis igaühe isikliku vastutuse suurendamine. Personaalne tervisekonto annab inimesele võimaluse hallata enda personaalset terviseinfot ja rahalisi vahendeid ning selle kaudu on võimalik saada tervisenõustamist.