Terve olemist ei pane keegi tähele, kui aga tervis streikima kipub, saab sellest kohe kõige olulisem probleem. Terve olemine sõltub meditsiinisüsteemist vähe, kuid tervise parandamisel on meedikutel kriitiline roll. Allpool püüan lahata tähtsuse järjekorras Eesti meditsiinisüsteemi väljakutseid, mis meid lähiaastatel ees ootavad.

Vananev ühiskond

Üheks suuremaks väljakutseks saab järgnevatel aastatel olema vananev ühiskond. Ühelt poolt on keskmine eluiga jõudsalt tõusnud, teisalt aga kaasneb sellega paratamatult suurem hulk tervisehädadega inimesi. On väga hästi teada, et vähki haigestumine tõuseb vanusega või et hüpertoonia või liigeste haigused on noortel väga harvad. Tänu uutele ravimitele ning paranenud ravile saavad ka eelnimetatud diagnoosidega inimesed elada kauem kui iialgi varem. COVID-19 pandeemia ajal hakkas silma, et haiglasse sattusid valdavalt soliidses eas inimesed, kellel sageli COVID-19 polnudki nii raske vaid see ägestas juba niigi kontrolli alt väljunud haigusi. Sama näeme ka teiste viirustega. See kõik nõuab meie meditsiinisüsteemis vastavate oskustega personali (geriaatrid, kliinilised farmakoloogid jne) olemasolu ning on suur väljakutse sotsiaalsüsteemile. Eakad inimesed vajavad rohkem nii perearsti teenust kui ka haiglaravi. Eaka inimese kõige raskem otsus on aga lahkuda oma kodust ehk siis tunnistada, et ma ei saa enam iseseisvalt hakkama. Kui tahame aidata eakatel nii kaua kui võimalik oma kodus olla, siis vajame selleks piisavalt teenuseid (toidu tellimine, ravimite kojutoimetamine aga ka pereõe ja mõnikord ka perearsti koduvisiidid, kodune füsioteraapia jne.). On plaanis, et hooldekodu koha saaks pensioni eest. Eakat inimest aga huvitab pigem kas pensioni eest saab ka kodus võimalikult kaua elada (ehk siis piisavalt teenuseid) ja seda mitte ainult linnades vaid ka kaugetes maapiirkondades. On ette näha, et probleem järgnevatel aastatel pigem süveneb.

EMOsid ummistavad haiged, kelle seisund pole kriitiline

Probleem, kuidas saada arsti juurde väljaspool perearsti tööaega ehk siis pärast kella 6 õhtul ja nädalavahetustel, on igivana ja tekitab alati tulise diskussiooni. Lahendusi on välja pakutud, kuid olukord püsib muutumatuna. On juttu olnud, et peame oma inimesi harima, aga siiani pole midagi tõsist ette võetud. Aeg ajalt mõned meedikud esinevad raadios ja televisioonis, aga see on pigem nende endi initsiatiiv, mitte süstemaatiline tegevus. Miks ei võiks 1-2 meedikut, eelistatult perearsti haridusega, regulaarselt rahvusringhäälingus, aga ka veebikanalites meditsiininõu anda, lähtudes ennekõike aktuaalsetest teemadest.

Kui inimesed on juba harjunud EMOdes käima, siis nende sealt eemale tõrjumine ilma alternatiivita on tulutu. Pakutud on, et EMOde juurde võiks luua nn. üldarsti/perearsti või eriõe teenuse, kes mitte-ägedas seisundis haigeid üldjärjekorra alusel konsulteeriks. See vabastaks EMOde personali tegema erialast tööd ning inimesed ei peaks reede õhtust alates ootama esmaspäeva hommikut, mil perearstid jälle tööle tulevad. See pole ideaalne, aga praeguse kaootilise tegevusega pole ka keegi rahul. Mõte pole kahtlemata uus. Samas on oluline märkida, et inimese esmaseks arstiks jääb ikka perearst, kelle juurest peaks tööaja piires nii kroonilise kui ka ägeda haiguse korral esmast abi saama. Eakatele võiks lahenduse tuua, kui perearstid neile koduvisiite teeks. Asjaolu, et kodus ei saa analüüse teha, on lahendatav. Ootan, ka et erameditsiin pakuks probleemile toimivaid ja taskukohaseid lahendusi nii nagu nad tegid seda koroonaviiruse vaktsineerimise ja testimise korral.

Meedikute puudus

Personali puudusest ei saa ei mööda ega ümber. Ei jätku arste, õdesid ega ka hooldajaid. Kui vaadata OECD mõõdikuid, siis arstide arvult oleme üsna keskmisel tasemel. Probleemiks võib olla eriala de ebaühtlane jaotus – meil on vähe perearste, samas aga günekolooge on oluliselt rohkem kui paljudes teistes riikides. Ka perearstide puudus ei pruugi üleriigiline olla; kui vaadata keskmise perearsti nimistu suurust, siis see oli 01.11.2022 seisuga 1726, kuid keskmiselt töötab ühe nimistuga 1,37 arsti. Siiski hakkavad enam kui 2000 isikuga nimistute kõrval silma ka need, kus on vähem kui 700 isikut.

On selge, et lähiaastatel arstide arv oluliselt ei suurene. Arstiteaduskonda vastuvõttu suurendada ei saa, õpe on raske ja suhteliselt väikestest sünnikohortidest ei jätku piisavalt võimekaid ja motiveeritud tudengeid. Meie arstiõpe on pikk ja kestab enamusel erialadel vähemalt 10 aastat ja selle pikendamine arstide puuduse olukorras, pole mõistlik. Küll saab noorte arstide ettevalmistuses kasutada kogu Eesti meditsiinisüsteemi mitte pelgalt Tartut ja Tallinna. See leevendaks ühelt poolt maakonnahaiglate arstide puudust ning teisalt annaks residentidele kogemuse tööst väljaspool suurhaiglaid. Arstide puudust lahendaks ka eriõdedele suuremate oskuste aga ka õiguste andmine.

Olulisem arstide puudusest on meditsiiniõdede puudus; neid on meil oluliselt vähem kui OECD riikides. Siin ilmselt muud lahendust pole kui suurendada vastuvõttu meditsiinikoolidesse ning viia õdede töötasu motiveerivale tasemele.

Teaduspõhisus ja andmete analüüs

Igal Eesti vabariigi kodanikul on õigus saada teaduspõhist ravi, mis on kahtlemata odavam kui arvamuste põhine ravi. Teaduspõhised andmed aga iseenesest ei teki. Arstide hulgast kostub, et praegune süsteem oma töö analüüsimist ei toeta. Küsimus polegi ehk rahas, kuid sageli kuulub see töö tegemine lisategevuste hulka.

Meie kuvand on e-Eesti ja me kogume rohkelt tervise andmeid. Samas oleme aga üsna tagasihoidlikud nende andmete analüüsimisel ja nende põhjal otsuste tegemisel. Praeguseks on sageli andmete kasutamisele kehtestatud nii ranged takistused, et paljud teadlased ja arstid loobuvad sellest tegevusest. Koroonapandeemia näitas väga reljeefselt, et andmete analüüsi vajame kohe ja praegu, mitte aga poole aasta pärast. Kuuleme, et karmistunud nõuded lähtuvad Euroopa Liidust. Ometigi kolleegid Euroopast niisugust pööret viimastel aastatel tajunud pole. Kas pole see ikka järjekordne meie ametnike initsiatiiv?

Meditsiini rahastamine

Kindlasti ei saa jätta rääkimata meditsiini rahastamisest. Ühelt poolt ootavad meedikud, et riik ehk siis meie kõik meditsiini rohkem panustaks ja teisalt pole vähem oluline, et olemasoleva rahaga kõige ökonoomsemalt ringi käidaks. Riigi suurema panustamise korral on meie kõigi kohus mõista, et ühel alal rahastamise suurendamine toob paratamatult kaasa teiste alade rahastamise vähendamise. Seega peaks meditsiini rahastamine olema pigem ühiskondliku diskussiooni kui pelgalt meedikute asi. Kõik saavad aru, et kaitsekulusid tuleb suurendada, kuid arvestama peab, et ka Eesti tervishoidu ei saa unarusse jätta. Vastasel korral oleme mõne aasta pärast olukorras, kus ka kriitilises seisundis olevate haigete raviks napib nii meedikuid kui ka vahendeid.

Meditsiin kallineb iga päevaga. Eelmise aasta lõpus andis FDA müügiloa ravimile hemgenix. Tegemist on hemofiilia (verehüübimise häirega kulgev pärilik haigus) raviks mõeldud geeniraviga, mille hinnaks on 3,5 miljonit dollarit. Praegu peetakse seda kõige kallimaks ravimiks, kuid see ei pruugi piiriks jääda. Järjest rohkem tuleb seega arutelu alla, kas ja kuidas saame ülikalleid ravimeid lubada. Samas peame ausalt rääkima, et mitte kõik ülikallid ravimid ei vii pikaaegse tervenemiseni. Peame oma otsustele realistlikult otsa vaatama.

Tänapäeva meditsiin on tugevalt testide ja uuringute suunas kaldu, sest seda nõuab ka ühiskond. Arstide asi on nii otsustajatele kui ka elanikkonnale selgitada, mis on hädavajalik ja mis mitte. Kui mõtlen tagasi koroonapandeemia aega, siis testimise pealt oleks küll saanud väga palju raha kokku hoida, eriti perioodil kui ringlema hakkas omikroni tüvi ja iga nakatunu ning tema kontaktide isoleerimine võimatu ja ebavajalik oli. Ebaratsionaalsed uuringud pole mitte ainult kallid, vaid tekitavad ka põhjendamatut paanikat ja segadust.

Soovin meile kõigile julgeid otsuseid, mitte probleemide edasi lükkamist.