Meil on kombeks näha Eesti väiksuses eeliseid, mida suurtel ei pruugi olla. Et suurtega võrdsena pais ta, oleme pidanud ka vaimult suured olema, oma vaimu eest hoolt kandma.

Meister meie väiksuse strateegiliseks eeliseks sõnamisel oli Lennart Meri: «Eesti on võrreldes Venemaaga nagu eskimo süst (kajak). Supertanker vajab 16 meremiili, et ümber pöörata, eskimo võib teha täispöörde kohapeal.» Ka võis üksnes väike ja muutumisvõimeline Eesti seada eesmärgiks tiigrihüppe ja selle sooritada.

Ometigi ei piisa üksnes usust, õhinast või ettevõtlikkusest, et oma väiksust ja piiratud ressursse kasuga teenima panna. Kõige aluseks peavad olema väärtused, millest juhindumist oleme seni pidanud omamoodi hüveks ja privileegiks. Sageli on need ka ainsad vastuargumendid jõule, mida suured on altid kasutama.

Ent nagu meel vajab parandamist ja aed rohimist, nii vajavad ka väärtused hoidmist, turgutamist, ja mis kõige olulisem - nende järgi elamist. Väärtused, mis ei koge argivaeva ega kanna vastutuse koormat, minetavad ajapikku võime rasketel aegadel meid kaitsta ja toetada.

Pidev arutelu väärtuste tähenduse ja rolli üle ongi iseloomulik avatud ühiskonnale. Muidu hägustuks eesmärk ja närbuks olemise mõte. Nii tuleks ka valimisi näha osana ühiskonna isepuhastumisest, kus vana jäetakse kõrvale, uuele aga tehakse lubatu põhjal ruumi.
Valimised pole hoogtöö või laupäevak, mille lõpetab pidu ja millele järgneb pohmell. Pigem on tegu üldrahvaliku «riigi eksamiga», kus läbikukkujaid ei tohiks olla.

Üldiselt asetub valimisdebattides teravik sinna, kus lahknevused väärtustes on eriti reljeefsed. Väike riik ja arvult väike rahvas, liiati siis tema poliitikud peaksid olema eriti tundlikud seisukohtade suhtes, mis nende väärtuste ja arusaamadega kokku ei sobi.
Arutatav maksumuudatus võib olla nii- või naasugune, aga kui kuulutatakse, et kõigile põhiseadusega ette nähtud õigused ei kohaldu või et iseolemine tähendab klähvivat upsakust hakkama saada ka ilma liitlasteta - vaadake vaid meie lihasmassi! -, siis peaks küll punane joon olema ületatud.

Siis pole vabandused või koalitsioonilepe see, kus kõverast saab sirge, mustast valge ja võõra riigi retoorikat meenutava mana pärast piisaks vaid pilgu häbelikust langetamisest.

Seetõttu on ka asjakohane, et valimiste eel ja ajal avaldab enamik poliitilistest jõududest, kellega nad oleksid nõus koalitsiooni moodustama ja kellega mitte. Väärtuspõhisus on iseloomulik poliitilisele kultuurile terves demokraatlikus Euroopas, eriti Põhjamaades, kellega oleme ikka tahtnud end samastada.

Väärtustest juhindumine on neis riikides erakondade avalikku ruumi sisenemise eeldus ja garant, et paljalt võimu nimel ei läheks allavett kõik see, mis teeb riigist riigi ja rahvast rahva. Et inimene jäetakse inimeseks ja kodud kodudeks ka pärast seda, kui uus valitsus on ametivande andnud.

Just seda väärtuspõhisust illustreerib kõige paremini see, kas ja kuivõrd on poliitiline eliit valmis vähemusvalitsusteks. On siis põhjuseks ilmavaatelised erisused vasak-paremskaalal - mis olid määravaks veel poole sajandi tagustel aegadel, kui kumbki suur ei saanud enamust ja väikestes polnud valitsusse kaasamiseks piisavat tõsiseltvõetavust - või tänast maailma iseloomustav ning sotsiaalmeedias idanev ja kanda kinnitav äärmusluseni küündiv kõikelubatavus - omamoodi nihilism, kus au ja väärtused on noteeritavad ja kaubeldavad nagu CO2-kvoodid või kahtlase päritoluga raha.

Selline äärmuslus sünnitab näota, nimeta ja auta isekust, mis ühel päeval esineb messiana ja lubab meid päästa kõigest sellest, kes me oleme või mida kalliks peame.

Lääne demokraatia heidab sellised võltsväärtuste kandjad kõrvale, nendega koalitsioone ei sõlmita, kusjuures seda arusaama jagavad siis mõlemad ideoloogiliselt vastanduvad «vähemused» - teatakse, et ilma äärmusrühmade häälteta ei suudaks kumbki enamusvalitsust moodustada ja seetõttu sellest ka hoidutakse.

Sel põhjusel võib nii mitmeski Euroopa riigis näha rohkem vähemus- kui enamusvalitsus!. Tuleb ette olukordi, kus vähemusvalitsused püsivad ametis terve valimistevahelise perioodi.

Selleks, et süsteem toimiks, on vähemusvalitsustel sageli kokkulepe ühe või mitme opositsioonierakonnaga, mida nimetatakse nn lepinguliseks parlamentarismiks. Selline süsteem võimaldab vähemusvalitsustel juhtida konkreetseid küsimusi ad hoc põhimõttel, valides toetamiseks partnereid ühistest huvidest lähtuvalt.

Nii sünnivad seadused ulatuslike läbirääkimiste ja kompromisside tulemusena, kusjuures opositsioonierakonnad omandavad teatud küsimustes poliitilise mõjuvõimu, valitsus paindlikkuse ning ühiskond kindlustunde, et enamik ühiskonnast on kaasatud.

Õige selle tulemusena väheneb ühiskonna polariseeritus ja äärmuslusel kandepind. Nii peitub ühiskonna stabiliseerumise ja tervenemise võti mitte niivõrd valimisteaegses püüdes äärmuslust käredate loosungitega tasalülitada, vaid parlamendi koalitsiooni-opositsiooni vahelisi piire ületavas koostöös, aga eelkõige väärtuspõhises valitsemises (loe: äärmusluse väärtuspõhises kõrvalejätmises).

PS 1999. aasta valimiste eel sõlmisid Reformierakond, Mõõdukad ja Isamaa leppe ühiseks valitsemiseks, välistades asjaosaliste mis tahes muud kokkulepped. See oli väärtuspõhine otsustus, mis välistas vastutustundetu valitsuse moodustamise moraalselt kallutatud partneriga.

Nüüd hiljuti juhtusin aga lugema Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi kommentaari võimaliku EKREt sisaldava koalitsiooni kohta. Ta ei välistanud ühtegi partnerit ja sõnas, et lähtutakse pärast valimisõhtut tekkivast matemaatikast 101 riigikogu koha piires. Nooojah! Vähemalt samm Excelist edasi