Seni on Eesti poliitika kujundamisel lähtutud sellest, et iga ette võetud reform toetaks Eesti kestlikkusele suunatud eesmärke. Ja kui siht on hakanud hajuma, on valimised olnud jõud, mis poliitika taas õigesse voolusängi on juhtinud.

Nüüdne valimiskampaania algas juba varakult, praeguse valitsuskoalitsiooni ametisse asumisel. Selleks oli perehüvitiste seaduse muutmine Isamaa survel, mis erines kõigist varasemaist kitsa vaate ja kasina mõjuanalüüsi poolest. Kampaania ideeline telg oli lasterikka pere toetus, mis premeeris heldelt kolmelapselist peret.

Ehkki ühiskonda olulisel määral lõhestanud seadust on paljudes aspektides põhjendatult kritiseeritud, pole leidnud käsitlemist selle kõige enam Eesti eksistentsiaalsete põhiväärtuste kestmist ohustavam mõju, mis kujundab juba siin elavate või tulevikus saabuvate teistsuguse (pere)traditsiooni ja usuga inimeste demograafilist käitumist.

Ma ei pea silmas niivõrd vene või ukraina emakeelega inimesi, kellel on eestlastega üsna sarnane demograafilise käitumise muster, vaid eelkõige teistsuguse kultuuritaustaga ning traditsioonidest ja usust juhinduvaid etnilisi gruppe.

Eesti ei ole suletud enklaav, vaid avatud ELi liikmesmaa, kus kõik selle kodanikud, sarnaselt Eesti kodanikega, võivad asuda elama mõnda teise selle riiki. Seetõttu on tagatud ka neis riikides elavatele esimese, teise või kolmanda põlvkonna sisserändajatele võimalus rammusamate toetuste saamiseks asuda meile elama. Paraku on see teemavaldkond jäänud seadusandjal tähelepanuta.
See, kuhu mujal on sarnase, hajusa fookusega toetustele orienteeritud poliitikaga jõutud, ei luba eeldada, et meil oleks sellise poliitika mõju teistsugune.

Arvestades, kuivõrd habras ja kriitilises seisundis on meie rahvuskeha, võib reformi võimalik mõju Eesti rahvastiku struktuurile olla märksa drastilisem kui näiteks Rootsis. Tegu on valdkonnaga, kus protsessid kulgevad aeglaselt, kuid kord käivitatud, on nende juhtimine või tagasipööramine raske, kui mitte võimatu. Lootus õppida oma vigadest on seetõttu kasin, õppida saab vaid teiste vigadest.

Välismeediast loeme sisserändajatest ja nende probleemidest, sellest, kuidas nad ei kohane üksnes eluga võõrsil, vaid ka pakutavate hüvedega. Nii kujunevad suletud, sissepoole elavad etnilised kogukonnad, omamoodi getod, kus elatakse jõude- ja hõlpelu. Mõistagi on tee selliste suletud ja vastanduvate kogukondadega ühiskondade kujunemisele pikk, see ei juhtu üleöö. Kuid see juhtub.

Esimene põlvkond on enamasti usin töörügaja, temasse suhtutakse võõristavalt ega peeta omaks. Meil lisanduksid veel (üldjuhul põhjendatud) piirangud keeleoskuse või erialase töö tegemiseks vajaliku litsentsi puudumise tõttu, mis ei võimalda tööd teha ning sunnib jõude elama.

Teine põlvkond, nähes, et tema vanemad ja ka ta ise, ehkki peaks sünnijärgselt olema põlisrahvaga võrdne, pole sellisena aktsepteeritud, hakkab otsima väljapääsu. Nüüd on toetused abiks. Seetõttu ei lähe ta ära, sünnimaal oleks tema seis majanduslikult kehvem. Ja sealgi oleks ta juba omamoodi võõras.

Nii jätkab ka kolmas põlvkond, hoides elus sünnimaa traditsioone ja usku (sest see on ainus, mida temalt ära ei saa võtta ja millega ta kohalikest erineb) - see tähendab, et naised pole meestega võrdsed, parem, kui nad ei tööta, vaid sünnitavad lapsi - kord juba sisse tallatud võõrandumiskursil. Ja peagi elatubki kogu pere vaid toetustest.

Pole saladus, et nende esimene laps sünnib varem kui peremeesrahval. Samas on nende sünnikordaja sõltuvalt päritolumaast 1,3-2,5 korda kõrgem kui kohalikel. Nii oli meie põhjanaabritel mõne aasta taguste andmete järgi soome päritolu naiste keskmine vanus esmasünnitamisel 30,1 aastat ja sündimuskordaja 1,84 last (see on nüüd langenud), samas kui Somaalia taustaga naiste puhul olid need arvud vastavalt 24,3 ja 4,00.

Kui oleks rakendunud eelnõus sisaldunud ettepanek hõlmata kavandatavasse peretoetuste süsteemi kõik kuni 24-aastased noored, oleks see mõne siia saabunud välismaal sündinud etnilise grupi jaoks, lähtudes nende traditsioonidest ja tavadest, tähendanud demograafilise taastootmise võtmes lausa muinasjutulist väljavaadet.

Siit on vaid väike samm edasi, kui mingi osa neist jõude elavatest etnilistest kogukondadest muutub agressiivseks ja liitub kuritegelike jõukudega. Oleme saanud jälgida, kuidas Rootsi ägab peamiselt teise põlvkonna sisserändajatest koosnevate jõukude ühe sagenevate vägivallalainete all, mille murdmine võib võtta aastakümneid.

Erinevalt meie Teise maailmasõja aegsetest pagulastest, keda võeti vastu tulevikku vaatavalt - töö, töö ja ainult töö, mis neid järjele aitas, mitte abiraha, toetused ja mittemidagitegemisele orienteerud hõlpelu on praegune maailm (loe: Eestis kehtestatud toetuste süsteem) pagulaste suhtes ülimalt lahke. Ja nii neile kui neid vastu võtvatele ühiskondadele (loe: meile) salakaval ja hukatuslik. Ajad ja asjaolud on muutunud. Rootsis murtakse pead, mil viisil oleks veel võimalik kord üles ehitatud vildakast toetuste süsteemist vabaneda, meie aga hakkame seda rakendama.

Paraku ei pidanud ükski riigikogu poliitiline jõud vajalikuks eelnõu menetlemise käigus seda teemat käsitleda. Kuid seda tuleb teha - avatult, enesekriitiliselt, tulevikku vaatavalt, sest pikemas vaates hakkab sel viisil käivitatud reform toimima vastu Eesti kestlikkusele ning põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärkidele.

Kahetsusväärselt kipuvad seaduseelnõu läbisurujad asjakohaste küsimuste esitajaid sildistama ja nende tegevust rahvavaenulikuks kuulutama. Sarnane retoorika leidis aset ka näiteks Vabadussõja võidusamba ja tasuta kõrgharidusreformi läbisurumisel.
Kui kuue-seitsmeprotsendilise toetusega erakond peab kõiki neid, kel on neist erinev arvamus (ja neid on rõhuv enamus), rahvavaenlasteks või asetab nende tegevuse eesti rahva väljasuretamise konteksti, siis peaks küll küsima - mis imelik riik ja rahvas me küll oleme, kus selle enamus on kuulutatud omaenda riigi- ja rahva vaenlasteks