Kõne pidas esimehe kandidaat Hendrik Terras erakonna Üldkogul 15. oktoobril 2022.

Ma otsustasin kandideerida Eesti 200 esimeheks, kuna ma ei ole rahul, mis seisus meie erakond vähem kui pool aastat enne valimisi on. Olen alati olnud inimene, kes asju - olgu nad siis head või halvad - ausalt ja selgelt välja ütleb. Eks see on võibolla perekonna viga, kuid selline ma olen.

 

Ja kus siis veel, kui mitte Eesti 200 üldkogul on mul võimalus koos kõigi teiega arutada, mis on hästi ja mis on halvasti ning mis kõige olulisem - kuidas me saame võimsamalt edasi minna.

 

Sest see ei ole mingi PR üritus, kus kõik on ettekavatsetud ja planeeritud. See on Eesti 200 üldkogu, kus otsustatakse, kes juhib meie erakonda ning kuidas hakkab elu Eestis vähem kui poole aasta pärast välja nägema. Just täna otsustame meie siin, kes ja ja millises suunas Eestit järgmise nelja aasta jooksul juhib..

 

Mulle on viimase kuu aja jooksul korduvalt öeldud, et ära ole nii kriitiline. “Mõtle, kui palju me oleme erakonnana saavutanud viimase nelja aastaga. Me oleme kasvanud erakonnaks, kus on lahedad ja targad inimesed ning meie reiting on olnud vahepeal 20%”, on mulle öeldud.

 

Kuid see ei ole piisav.

 

Ei ole piisav, et kanda vastutust, mis Eesti 200 erakonnal saabuvatel valimistel on.

 

Ei ole piisav, et veenda kriisis elavaid inimesi meie poolt hääletama.

 

Ei ole piisav, et olla valitsuse moodustaja rollis.

Sest just meie valimistulemusest sõltub, kas Eesti saab edumeelse, liberaalse ja eestimeelse valitsuse

Või laseme võimule Martin Helme juhitud tagurliku ja populistliku EKREIKE valitsuse.

 

Just SELLINE vastutus lasub meie kõigi õlul ning ainult sellest ei piisa, et me oleme tublid ja toredad.

 

Jah, me olemegi toredad, kuid erakonna eesmärk on võtta võimu ning viia ellu oma programm. Võimu ei anta, see tuleb võtta ning selleks on vaja julgust ning jõudu.

 

Olles reservohvitser ja töötades kaitsetööstuses  ei ole ma harjunud niisama virisema, vaid ütlen otse asju välja, otsides ka lahendusi.

 

Mis on minu arust valesti.

 

Me ei tee poliitikat, võttes julgeid ja selgeid seisukohti kõige konfliktematel ja kriitilisematel teemadel.

Me oleme muutunud rohkem aruteluklubiks, kus on tore tarkade inimestega asju arutada, kuid niimoodi me Eesti elu ei muuda. Neid arutajaid on Eestis palju, kuid tuleb ka tegutseda.

 

Me peame selgelt välja ütlema, et me teeme poliitikat, me võtame võimu ja me viime läbi reforme, mis on vajalikud meie tuleviku kindlustamiseks.

 

Me ei tohi mõelda, kuidas kõigile meeldida, kuna siis ei meeldi me kellelegi. Me peame ajama julgelt oma asja ning meil ei ole mitte midagi häbeneda.

 

See, et elektrihindade ja varustuskindlusega on meil asjad halvasti, ei ole viimaste aegade uudis, Kus on olnud Eesti 200 oma Pika Plaani ja inimesi puudutavate sõnumitega?

 

See, et meid tabab inflatsioon ning hindade kallinemine, ei ole samuti viimase aja uudis. Siiski ei ole inimesteni jõudnud, mis on meie plaan.

 

Ma ei ole kindel, kas erakonna liikmed teavad,, mis meie PIKK PLAAN tegelikult on, kuigi oleme kogunenud palju kordi arutelude ja programmi toimkondade koosolekutele.

 

24. Veebruaril oli selge, et maailma ei ole enam sama mis kunagi. Ka punamonumentide ja Putini agressioonist tulenevas väärtuskonfliktis ei suutnud me kuude kaupa võtta selget seisukohta ja eestvedaja rolli.

 

Kriisi käigus on ununenud väärtusteemad nagu rohepööre või abieluvõrdsus, mille eest meie erakond peab seisma.

 

Neid teemasid on veel ja veel. Ja probleem ei ole selles, et meil ei ole lahendusi või ideid. Me lihtsalt ei ole julgenud neid konflikti kartuses välja käia mõeldes, kuidas see meie valijatele meeldib ja kuidas see mõjutab meie reitinguid.

 

Me oleme olnud kommenteerijate rollis ning see on üks asi, mis peab muutuma. Eesti 200 peab olema julge, selge ja eestvedaja. Kriis on võimalus nii meile kui Eestile suurteks muutusteks.

 

Sõbrad, nii nagu me praegu opereerime poliitikat ei tehta ja võimu ei võeta.

 

Esimeeste debattide käigus  läbi Eesti sõites on mulle kõrva jäänud, et meie liikmed ei tea, mis on meie seisukohad ja plaanid ning kuidas igaüks meist saab tegelikult kaasa aidata. Viis kuud enne valimisi ei saa sellist olukorda lubada.

 

Ja meile ei ole probleem selles, et meil ei oleks häid inimesi. Meil on juhtimisprobleem, mis ei lase inimeste potentsiaali täies mahus meie edu ja Eesti riigi muutmise ette rakendada.

 

Juhtimine tuleb muuta selliseks, et kõik, kes vähegi soovivad ja suudavad, teavad, mida nad saavad ja peavad tegema.

 

Erakonna esimehe roll on meid kõiki ja eesti rahvast eest vedada, olla sütitav ja kaasav liider.  Meid motiveerima nii, et me tunneme - me kõik ja igaüks oleme tema meeskonna liikmed.

 

Üleeilsel debatil ütles tänane esimees, et tema ei pea motiveerima liikmeid, vaid liikmed motiveerivad teda. Mida kuradit? Mina kandideerisin esimeheks, et igat viimast meie 906 liiget motiveerida ja seda oli valus kuulata.

 

Võibolla siin peitub ka põhjus, miks meie lahedatest ja tarkadest inimestest ei ole seni moodustunud ühtset ja kõiki kaasavat meeskonda, mille tulemusel peaks ka iga külapoe tagune kohalik filosoof teadma, mille eest me seisame ning olema meie suurimad fännid.

 

Ma otsustasin kandideerida erakonna esimeheks juba selle pärast, et erakonna sees avada silmi ning tõstatada debatt, kuidas saame asju paremini teha.

 

Ma olen saavutanud selle, mida ma soovisin. Erakonnas räägitakse asjadest nii, nagu nad on. Samas ei ole meil tekkinud isiklikku vaenu ja tülisid ning siin ma tänan Kristinat ja Laurit, kes on olnud väärikad konkurendid.

 

Head sõbrad,

 

Täna peame tegema valiku, kuidas ja kelle juhtimisel edasi. Meie ambitsioon ei tohi olla vähem kui peaministri koht. Me peame esitama julge väljakutse kogu vanale süsteemile, muidu ei tule muutust.

 

Meil on ehe konkurents nii juhatuse kui esimeeste kohtadele. Mõne hetke pärast tuleb meil valikud langetada. Kõik ei saa valituks, kuid kõik on oodatud meeskonda ka ilma selleta.

 

Nüüd peaksin ma ütlema, et mina olen parim kandidaat.

 

Minu käest on korduvalt küsitud, kas ma olen valmis vastu võtma peaministri ameti, kui Eesti200 selleks võimaluse saab ja mina olen esimees. Pean vastama, et muidugi oleks see lahe töö, kuid olgem ausad. Kuigi ma olen piisavalt ambitsioonikas ja uljas, siis on mul reaalsustajuga asjad korras.

 

Me peame olema usutavad  inimestele, kes ei tea, mida nende tulevik toob ja kuidas saada hakkama järgmise kuu arvete maksmisega.

 

Me peame olema usaldusväärsed ja kogenud, et kokku panna töötav valitsus ning kanda valitsemise koormat.

 

Mul puudub igasugune poliitiline kogemus aga ma usun meeskonda. Me peame maha suruma oma isiklik edevuse ja ambitsioonid ning mõtlema, kuidas me suudame Eesti rahvast kõige paremini teenida.

 

Poliitika on meeskonnatöö. See on teatejooks, kus oma lõigu hingetuks jooksnu annab järgmisele, puhanud meeskonnakaaslasele teatepulga edasi.

 

Ma arvan, et Kristina ja kogu Eesti 200 meeskond on teinud suure töö aga täna on see koht, kus teatepulk edukalt finishisse jõudmiseks tuleb üle anda.

 

Ja mitte mulle, kuna mina veel teen trenni ja kogun kogemusi, vaid Lauri Hussarile, kes on valmis ning kellel on plaan, kuidas meid esimehena edasi viia.

 

Mina olen siiski valmis panustama erakonna juhatuse liikmena. Ja samamoodi nagu ma lubasin endale, kui ma liitusin Eesti 200, luban ma anda endast kõik, et me saaksime enda ideed ellu viia ja Eesti tuleviku õigele kursile seada.

 

Selleks, et valikud oleksid selged, võtan ma oma kandidatuuri tagasi ning kutsun kõiki minu toetajaid valima- Lauri Hussarile teatepugla ülendmise poolt. Meil on vaja uut hingamist, et teha endale ruumi Toompeal ja minna ja võtta VÕIM. Elagu Eesti 200!